Neokonservatism
|
See artikkel räägib neokonservatismist, nii nagu seda mõistetakse USA-s; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Neokonservatism (täpsustus). |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Neokonservatism on USA "uute konservatiivide" ideoloogia. Eesliitega "neo" peetakse silmas kõnealuste vaadete uudsust USA konservatismile (sest need sisaldavad sotsialismi ja liberalismi elemente) või siis konservatismi taaselustumist "uue lainena".
Võrreldes teiste USA konservatiividega on neokonservatiividele omane agressiivne moralism välispoliitikas, väiksem sotsiaalne konservatiivsus, vähesem minimaalriigi pooldamine ja soosivam suhtumine heaoluriiki.
Sõna "neokonservatism" tähendus on vaidluse all. Terminit kasutavad rohkem selle ideoloogia vastased kui pooldajad. Paljud poliitikud, keda neokonservatiivideks nimetatakse, ei võta seda silti omaks. Mõnikord kasutatakse seda sõna halvustavalt, eriti paleokonservatiivide poolt, kes ründavad neokonservativismi paremalt. Selle sõna vastased väidavad, et sõna on ülepruugitud ning tal puudub sidus määratlus: neokonservatiivid vaidlevad omavahel mitmes põhimõttelises küsimuses.
Neokonservatiivideks nimetatakse pigem neid ajakirjanikke, arvamusliidreid, analüütikuid ja institutsioone, mis on seotud projektiga "Project for the New American Century" (PNAC) ning väljaannetega Commentary ja The Weekly Standard, kui selliste traditsioonilisemalt konservativsete ajutrustidega nagu Heritage Foundation ja väljaannetega nagu Policy Review ja National Review. Neokonservatiividele omistatakse USA välispoliitika mõjutamist eriti Ronald Reagani ja George W. Bushi ajal. Paljud näevad 2003. aasta sissetungi Iraaki neokonservatiivse algatusena.
Vaated
[muuda | muuda lähteteksti]Neokonservatiivid on toetanud
- võitlevat antikommunismi;
- rohkem kulutusi sotsiaalsele heaolule, kui libertaristid ja peavoolu konservatiivid on vastuvõetavaks pidanud;
- võrdseid kodanikuõigusi neegritele ja teistele vähemustele;
- teiste konservatiividega võrreldes rohkem interventsionistlikku välispoliitikat ja unilateralismi, mis on mõnikord vastuolus diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse traditsiooniliste arusaamadega.
Neokonservatiivid on vastustanud traditsioonilisi parempoolseid vabariiklasi ning endise vabariiklase Pat Buchanani "paleokonservatiivset" nativismi, protektsionismi ja isolatsionismi.
Sisepoliitikast lähtudes pole neokonservatismi võimalik määratleda. Selle liikumise olulised tunnusjooned on agressiivne lähenemine välispoliitikale, vabakaubandus, vastuseis kommunism külma sõja ajal, toetus ümberpiiratud liberaalse demokraatiaga riikidele (Iisrael, Taiwan) ning vastuseis Lähis-Ida ja muude piirkondade riikidele, mis paistavad toetavat terrorismi.