Nartsissistlik isiksushäire
| Nartsissistlik isiksushäire | |
|---|---|
 | |
|
Narkissos omaenda peegelpilti imetlemas. Michelangelo Caravaggio maal. | |
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-9 | 301.81 |
| MeSH | DO10554 |
Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire.
Nartsissistlik isiksushäire sisaldub psüühikahäirete DSM-klassifikatsioonisüsteemis alates 1980. aastast, kuid seda on korduvalt vaidlustatud.[1][2] Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla "muud spetsiifilised isiksushäired" – diagnoosikood F60.8 [3].
Nartsissistlikule häirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks[4].
Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest[5].
Häire avaldumine
[muuda | muuda lähteteksti]Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele[4].
DSM-IV kriteeriumid
[muuda | muuda lähteteksti]DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit[6]:
- inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
- keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
- usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
- nõuab rõhutatult enda imetlemist;
- usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
- kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
- empaatiavõime puudumine;
- on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
- käitub üleolevalt ja häbenematult.
Milloni alatüübid
[muuda | muuda lähteteksti]Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:
- "Põhimõttelage nartsissist" (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
- "Elitaristlik nartsissist" (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
- "Armuihaline nartsissist" (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
- "Kompensatoorne nartsissist" (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil[7][8][9]. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral[10].
Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk[11].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Nartsissism
Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga "Zur Einführung des Nartsissmus" (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt[12]. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks[13].
Mõiste "nartsissistlik isiksushäire" võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.[14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Miller JD, Lynam DR, Hyatt CS, Campbell WK (May 2017). "Controversies in Narcissism". Annual Review of Clinical Psychology. 13: 291–315. doi:10.1146/annurev-clinpsy-032816-045244. PMID 28301765. S2CID 207585237.
- ↑ Zanor C. "A Fate That Narcissists Will Hate: Being Ignored". The New York Times.
- ↑ Salo, Markku. Varo narsistia! Asianajajan kokemuksia luonnehäiriöisistä: Pamfletti, s. 12. Barrikadi-smja. Helsinki: WSOY, 2009. ISBN 978-951-0-36432-1
- ↑ 4,0 4,1 Huttunen, Matti. Persoonallisuushäiriöt. Lääkärikirja Duodecim. 1.9.2010. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
- ↑ Kinnunen, Elina. llyhyet.html Terminator on narsisti. Yliopisto-lehti. 1611997. Viidatud 3.6.2009
- ↑ Stenberg, Jan-Henry. Narsismi ja rajatilat[alaline kõdulink] (PDF). Suomen Mielenterveyshoitoalan liitto ry. Viidatud 3.8.2010
- ↑ Laine, Pekka. INR/rdonlyres/33A979F7-EA54-4EOD B876-FD32BD65B8CC/O/Abstraktit.pdf Päihdepsykiatrisen potilaan kohtasminenja hoito (PDF). (Abstraktit, s. 7) Stakes. Viidatud 3.6.2009
- ↑ Salo 2009, s. 16–20
- ↑ Pennanen, Tyyne. ystavat/millaista-on-hairitynyt-narsismi Millaista on häiriytynyt narsismi[alaline kõdulink]. Plazaji. 2004. A4Media. Viidatud 3.6.2009
- ↑ Huttunen, Matti. /terveyskirjasto/tk.koti?p_artikkeli=lamOO124 Persoonallisuushäiriöiden lääkehoito[alaline kõdulink]. Lääkkeet mielen hoidossa. 23.7.2008. Terveyskirjasto: Kustannus Oy Duodecim. Viidatud 6.9.2010
- ↑ Läksy, Kristian & Kantojärvi, Liisa. Persoonallisuushäiriöt. Therapia Fennica. 2007. Helsinki: Kandidaattikustannus. Viidatud 3.8.2010
- ↑ Wollschläger, Hans. may-gesellschaft.de/kmg/seklit/JbKMG/1972/ll.htm Die sogenannte Spaltung des menschlichen Innern, ein Bild der Menschheitsspaltung iiberhaupt[alaline kõdulink]. Karl May -Gesellschaft. Viidatud 2.9.2010. (sks)
- ↑ Narsismi ja muut persoonallisuushäiriöt. Narsistienuhrit.info. Viidatud 2.8.2010
- ↑ Pines, Maya. New focus on narcissism offers analysts insight into grandiosity and emptiness. The New York Times. 16.3.1982. Viidatud 3.8.2010. (i.k.)
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "DgwGN" ei kasutata eelnevas tekstis.Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hare, Robert D.: Ilman omaatuntoa. (Without Conscience: The Disturbing World ofthe Psychopaths Arnong Us, 1999). Suorn. Veijo Kiuru ja Pirjo Haapoja. Helsinki: Gilgarnes, 2004. ISBN 952-99303-0-5.
- Joutsinierni, Marketta ym.: Naimisissa narsistin kanssa. Helsinki Jyväskylä: Minerva, 2006. ISBN 952-5591-60-3.
- Mäkelä, Raimo: Naamiona terve mieli: Kuinka kohtaan luonnehäiriöisen?. 9. laajennettu painos. Kauniainen: Perussanorna, 2007. ISBN 978-951-888-464-7.
- Välipakka, Tuija & Lehtosaari, Alja: Sata tapaa tappaa sielu: Narsismin uhrit kertovat. Helsinki: Ajatus, 2007. ISBN 978-951-20-7532-4.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ardo Kaljuvee. Nartsissism ja enesehinnang. Eesti Päevaleht, 27.03.2007.