Naomi Wolf
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2017) |
Naomi Wolf (sündinud 12. novembril 1962 San Franciscos) on ameerika kirjanik ja kolmanda laine feminist.
Tema isa on kirjanik Leonard Wolf.
Ta sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga "Ilu müüt" ("The Beauty Myth", 1991), millest sai rahvusvaheline bestseller. Raamatus kirjeldab ta, kuidas moe- ja ilutööstus ründab naist. Wolf kirjutab: "Naisel peab olema õigus valida, mida ta teeb oma näo ja kehaga, ilma et teda hukka mõistaks ideoloogia, mis rõhutab vaid välimuse osatähtsust ja seeläbi õõnestab meid nii psühholoogiliselt kui poliitiliselt." Naomi Wolf deklareeris raamatus "Beauty Myth", et ilu on pooleldi varjamatu, pooleldi salajane kriteerium, mille alusel naisi läänemaailmas tööle võetakse, sellega diskrimineerides neid võrreldes meeskonkurentidega. Sugupool meediatekstides on konstrueeritud keha ja seksuaalsust kirjeldavate keelenditega. Ilu on muutunud poolavatud, poolvarjatud kriteeriumiks naiste töölevõtmisel läänemaailmas.
Wolfi raamatud "Tulega tuli" ("Fire with Fire", 1993) räägib poliitikast ja naisõiguslusest. "Lodev seksuaalelu" ("Promiscuities", 1997) on noorukieast ja naiste seksuaalsusest, kus ta soovitab tugevat flirti ja pettingut varase suguühte alternatiiviks. Raamat "Väärarvamused" ("Misconceptions", 2001) on sünnitusest.
Wolf oli seotud Bill Clintoni tagasivalimise kampaaniaga 1996. aastal. Ta nimetas ühes vestluses Gore’ile alfa- ja beetameeste erinevusi ja soovitas Al Gore’il saada beetamehest alfameheks. Nii kirjutas meedia, Wolf eitas, et ta oleks Gore’ile riietumise soovitusi ja muud selleteemalist õpetust andnud. Wolf koostas asepresidendile memosid küsimuste kohta, mis puudutasid naisi, ja aitas Gore’i poolele võita noori valijaid.
Wolf oli abielus Clintoni endise kõnede kirjutaja David Shipleyga, kuid lahutas 2005. aastal.
2005. aastal avaldas ta raamatu "Puumaja: Ekstsentriline tarkus minu isalt, kuidas elada, armastada ja näha" ("The Tree House: Eccentric Wisdom from my Father on How to Live, Love, and See"). See on kroonika tema keskea kriisist. Ta hindab seal ümber oma armastuse isa vastu ja isa mõjuvõimu kunstniku ja õpetajana. Raamat sai peamiselt positiivseid arvustusi, kuid ka kriitikat, näiteks Germaine Greer kritiseeris ta leppimist patriarhaalsusega. Wolf ütles, et ta tahtis feminismist ja poleemikast välja areneda.
2006. aasta intervjuus ajalehele üllatas ta paljusid oma südamesse Jeesus Kristuse võtmisega.