Mikalojus Konstantinas Čiurlionis

Mikalojus Konstantinas Čiurlionis
Sündinud	22. september 1875; Varėna, Leedu
Surnud	10. aprill 1911; Pustelnik (tänapäeval Marki osa, Poola)
Haridus	Varssavi Muusikainstituut, Leipzigi konservatoorium, Varssavi kunstiakadeemia
Tegevusala	maalikunstnik ja helilooja
Kunstivool	sümbolism
Tuntud teoseid	"Päikesesonaat", "Kevadesonaat"

Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (ka M. K. Čiurlionis; 22. september 1875 Varėna, Leedu – 10. aprill 1911 Pustelnik (tänapäeval Marki osa, Poola)) oli leedu maalikunstnik ja helilooja, kes püüdis oma loomingus siduda kahte kunstiala – maalikunsti ja muusikat.^[viide?]

Paljud tema maalitud pildid said muusikalised pealkirjad, näiteks "Päikesesonaat", mis koosnes neljast pildist; "Kevadesonaat", samuti neljaosaline pildisari: "Allegro", "Andante", "Skertso" ja "Finaal". Selliseid näiteid leiame tema loomingust teisigi, näiteks pildid pealkirjaga "Prelüüd" ja "Fuuga".^[viide?]

Elulugu

Mikalojus sündis organist Konstantinas Čiurlionise ja tema abikaasa Adele Marija Magdalena esimese lapsena. 1878. aastal kolis perekond elama kuurortlinna Druskininkaisse, kus poiss käis 1885. aastani rahvakoolis ja hakkas isa juhatusel muusikat õppima. 1893. aastal astus ta orkestrikooli vürst Mykolas Oginski mõisas, kus mängis orkestris, laulis kooris, komponeeris poloneesid ja mõned masurkad ning alustas maalimist. Vürst Oginski stipendiumi toel õppis noor helilooja aastatel 1894–1899 Varssavi muusikainstituudis klaveri, seejärel muusikateooria, harmoonia, kompositsiooni ja koorijuhtimise alal. Tema diplomitööks oli kantaat koorile ja orkestrile "De profundis". 1901. aasta sügisel alustas ta taas tänu vürsti toetusele õpinguid Leipzigi konservatooriumis. Vürst suri aga järgmisel aastal ning hoolimata vürst Oginski lese toetusest otsustas Čiurlionis õpingud katkestada ning koju naasta.^[viide?]

1902. aastal läks ta koos oma vendadega, kes mõlemad õppisid ka muusikat, Varssavisse, kus elatas end eratundide andmisest ning hakkas käima Kausiki joonistuskoolis. Aasta pärast valmisid tema esimesed sümbolistlikud maalid. 1904. aasta kevadel astus ta vastasutatud tarbekunstikallakuga kunstikooli. Sellest perioodist pärinevad tema tsükkel "Torm" ja mitmed vitraažikavandid. 1905. aasta juunis osalesid kaheksa Čiurlionise maali Varssavi Kunstiakadeemia I aastanäitusel ning said hea vastuvõtu osaliseks. 1906. aasta kevadel toimus Peterburis Venemaa kunstiakadeemiate näitus, kus esines ka Varssavi kunstikool ning olid esindatud Čiurlionise tsüklid "See peab juhtuma", "Öö ja päev" ning "Torm". Sama aasta suvel reisis Čiurlionis Ungaris ja Saksamaal ning alustas sümfoonilist poeemi "Meri".^[viide?]

Poeemi lõpetas ta 1907. aastal Varssavis ning alustas samas žanris "Maailma loomist". Juunis Druskininkais viibides maalis ta ligi 50 teost ning komponeeris prelüüde klaverile, töötas kohaliku kooriga ning esitas Mozarti ja Bachi teoseid. Sügisest ootasid teda ees juba uued väljakutsed. Čiurlionis võttis osa Leedu Kunstiseltsi asutamisest, valiti selle eestseisuse asepresidendiks ning sai ülesandeks korraldada II Leedu kunstinäitus. Samal aastal tutvus ta noore kirjaniku Sofija Kymantaitega, kellega kihlus 1908. aasta juulis Palangas. Čiurlionis kavandas oma kihlatu ooperilibretole "Jurate" dekoratsioonid ning kirjutas muusika. Noored laulatati 1. jaanuaril 1909 Plungė lähedase Šateikiai küla kirikus.^[viide?]

1909. aastaks oli Čiurlionis juba nii tuntud, et tema helitöid esitati koos Aleksandr Skrjabini ja Sergei Rahmaninovi teostega. Ta organiseeris III Leedu kunstinäituse Vilniuses, kujundas selle plakati ja kataloogi ning osales ka ise näitusel 30 teosega. Suvel valmis tal üle 20 teose. Sügisel sõitis Čiurlionis Peterburisse, kus kavatses esineda Vene Kunstnike Liidu VII näitusel Peterburis ja Moskvas, kuid kukkus kokku. Tal diagnoositi närvikava kurnatus ning 1910. aasta algul paigutati Varssavi lähedasse Pustelnikis asuvasse sanatooriumisse.^[viide?]

Vene Kunstnike Liidu näitusel Kiievis eksponeeriti 28 Čiurlionise tööd ja seitse teost osalesid ka vene maalikunsti näitusel Pariisis. Sügisel kutsuti ta osa võtma Der Blaue Reiteri näitusest Münchenis ning uuesti ellu kutsutud rühmitus Mir Iskusstva valis ta oma liikmeks.^[viide?]

Čiurlionis suri 10. aprillil 1911 kopsupõletiku tagajärjel. Ta on maetud Vilniuse Rasose surnuaeda.^[viide?]

Muusika

Suur osa tema muusika- ja kunstisteostest on seotud leedu rahvaloominguga. Mõlemal alal oskas ta rahvapärast alget siduda kaasaegse väljenduslaadiga.^[viide?]

Čiurlionise loomingus on esikohal klaverimuusika, kuid tal on ka kooritöötlusi rahvalauludest, kammermuusikat jm. Tuntud on näiteks programmilised orkestriteosed "Mets" ja "Meri", kus väljendub helilooja armastus looduse vastu.^[viide?]

Sümfooniline poeem "Meri"

Sümfoonilise poeemi "Meri" ("Jūra") kirjutas Čiurlionis aastail 1903–1907 sümfooniaorkestrile ja orelile. Esiettekanne toimus helilooja 25. surma-aastapäeval 1936. aastal. "Tahaksin luua sümfooniat lainete mühast, saja-aastase metsa salapärasest kõnest, tähtede särast, meie lauludest ja oma piiritust igatsusest," kirjutas helilooja teose kohta oma armastatule.^[viide?]

Sümfooniline poeem "Mets"

Sümfooniline poeem "Mets" ("Miške", 1900–1901) on noore helilooja esimene iseseisev töö, mis oli kirjutatud Varssavis välja kuulutatud konkursile ning tunnistati seal parimaks. Teos kanti esmakordselt ette Peterburis helilooja esimesel surma-aastapäeval 1912. aastal. Siin põimuvad kaks kujundit: saladuslik-muinasjutuline ja tõsieluline-olustikuline.^[viide?]

Väljendusvahendid on tüüpilised romantilisele muusikale, kuid väljapeetud ja maitsekad. Teosest õhkub kodumaa-armastust, igatsust ja lüürikat. Mõlemad poeemid on romantilise meeleoluga programmilised teosed.^[viide?]

Allikad

Katri Peetsalu "Lühiülevaade muusikaloost VI klassile"
Mai Levin, Čiurlionis ja tema aeg leedu kunstis. Näitus Kaunase kunstimuuseumist, Kumu kunstimuuseum, 30. aprill – 8. august 2010