Metsnugis

Metsnugis
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Kiskjalised Carnivora;
Sugukond	Kärplased Mustelidae;
Perekond	Nugis Martes;
Liik	Metsnugis;
Binaarne nimetus
	Martes martes; (Linnaeus, 1758)
	;

See artikkel räägib metsnugisest; perekonna kohta vaata artiklit Nugis (perekond), perekonnanime kohta vaata artiklit Nugis (perekonnanimi)

Metsnugis (Martes martes) on kärplaste sugukonda nugise perekonda kuuluv kiskja.

Levila

Metsnugise looduslik levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa koos Briti saartega ning teda ei leidu ainult Skandinaavia põhjaservas ja Hispaanias. Ta elab veel Kaukaasias ja ida suunas kuni Obini. Seega kattub tema levila suurel määral kivinugise omaga.^[1]

Eestis leidub metsnugiseid nii mandril kui ka saartel ja kokku hinnatakse nende arvukuseks umbes 4000 isendit.

Nugiste arvukus kõigub aastati suurel määral. See on seotud nende saakloomade (näriliste ja jäneseliste) arvukusega.^[1]

Metsnugis kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus

Suuruselt on ta võrreldav kodukassiga. Looma tüvepikkus on 36–56 cm, saba pikkus 17–28 cm, tagakäpa pikkus 8,5–9,5 cm, kondülobasaalpikkus 77–88 mm. Isendid kaaluvad 0,5–2,2 kg, isased umbes 12% emastest rohkem.^[2]

Metsnugise karvastik on tihe, kohev ja väga ilus, tavaliselt tumepruun. Talvel kasvavad karvad pikemaks ja karvastik on kohevam. Kõrvad on terava tipuga ja võrdlemisi suured.^[1]

Metsnugised on väga sarnased kivinugistele, kellega nad on ühesuurused, vahel veidi kogukamad ja lühema sabaga. Metsnugise kurgualune on kollakas või oranž, tagapool ahenev, ja see ulatub eeskäppadeni välja, kuid mitte esikäppadele nagu kivinugisel. Metsnugise tallad on talvel tihedate karvadega kaetud, aga kivinugisel enam-vähem paljad. Täpsemalt saab neid liike teineteisest eristada kolju ja hammastiku põhjal.^[1]

Metsnugis on väärtuslik karusloom. Kuid katsed neid karusloomafarmis kasvatada pole kasumlikuks osutunud.^[1]

Metsnugis pärna tüves asuvast pesaurust välja vaatamas. Järva maakond, Laimetsa küla

Eluviis

Metsnugis, nagu nimestki näha, on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega okas- ja segametsi, lagedale tuleb ta üksnes saaki jahtides. Tema redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurd, oravapesad jms.

Metsnugis on enamasti aktiivne hämarikus ja öösel. Ta on hea ronija ja oskab koguni puult puule hüpata. Sellegipoolest ronib ta puude otsas harva, eelistades liikuda maapinnal ja lumel. Saaki jahtides on nad tugevad, osavad ja vastupidavad. ^[1]

Metsnugise peatoidus on närilised, eriti niidu-uruhiired, kuid sööb ka linde, kahepaiksed ja eriti levila lõunaosas marju. Ta ei piirdu väikeste loomade püüdmisega, vaid püüab edukalt jäneseid, laanepüüsid, oravaid ja isegi metsiseid. On teada siili murdmise juhte. Meeleldi sööb ta mett ja metsmesilaste vastseid. Pärast edukat jahti peidab ta ülejäänud saagi tagavaraks ära.^[1]

Looduslikke vaenlasi metsnugisel peaaegu polegi. Juhuslikult võivad neid murda hundid või ilvesed, vahel harva langevad nad saagiks ka rebastele ja suurtele röövlindudele.

Metsnugis on vangistuses elanud 18 aastat vanaks. Looduses on eluiga tavaliselt 8–10 aastat.

Nugiste sigimiskäitumine on omapärane. Nad paarituvad suvel, juunis-augustis. Tiinus vältab 236–276 päeva, aga rõhuva enamuse sellest moodustab latentne staadium, loote arengule kulub kõigest 27–28 päeva.^[1]

Pojad sünnivad kevadel^[1]. Pesakonda kuulub 2–8 poega, kes kaaluvad sündides 30 g. Pojad sünnivad pimedatena ja saavad 30–36 päeva vanuselt nägijateks ^[1]. Nad hakkavad juuni keskel pesast väljas käima ja saavad täiesti iseseisvaks 6 kuu vanuselt. Suguküpsus saabub 2–3-aastaselt.