Mary Ainsworth

Mary Dinsmore Salter Ainsworth (1. detsember 1913 – 21. märts 1999) oli Ameerika Ühendriikide ja Kanada arengupsühholoog, kes uuris emotsionaalset kiindumust võõra situatsiooni eksperimendiga ja töötas välja kiindumusteooria.

Elulugu

Mary Ainsworth sündis Ohio osariigis Glendale’i külas 1913. aastal. Ta oli Charles ja Mary Salteri kolmest tütrest vanim. Mõlemad vanemad olid lõpetanud Dickinsoni kolledži. Kui Ainsworth oli viieaastane, kolis pere isa töö tõttu Kanadasse Torontosse, kus möödus suur osa Mary lapsepõlvest. Ainsworth oli nutikas ja teadmistejanuline laps, kes õppis juba kolmeaastaselt lugema. Tal oli lähedane suhe isaga, kes talle õhtuti unelaulu laulis. Seevastu emaga tal sooja suhet polnud. Kuigi tema vanemad rõhutasid alati hariduse olulisust, sütitas hoopis William McDougalli raamat "Character and the conduct of life" temas huvi psühholoogia vastu.

Ainsworth alustas 16-aastaselt õpinguid Toronto Ülikooli kursustel ning otsustas keskenduda psühholoogiale. Ta oli üks viiest üliõpilasest, kes võeti vastu psühholoogia edasijõudnute kursusele. Ainsworth sai 1935. aastal bakalaureusekraadi, 1936. aastal magistrikraadi ja 1939. aastal doktorikraadi. Pärast doktorikraadi saamist jäi ta ülikooli veel mõneks ajaks õpetama. 1942. aastal, II maailmasõja ajal, astus ta Kanada naiste armeekorpusse, kus tegi personali arstlikku läbivaatust. 1945. aastal sai ta majori auastme.

Ta naasis Torontosse, kus jätkas isiksusepsühholoogia õpetamist ja tegi teadustööd. Ta abiellus Leonard Ainsworthiga 1950. aastal. Nad kolisid Londonisse, et mees saaks lõpetada oma doktoriõpingud Londoni Ülikooli kolledžis.

Ta töötas pikka aega Johns Hopkinsi Ülikoolis ja 1975. aastast Virginia Ülikoolis. Ainsworth pälvis mitu autasu, sealhulgas silmapaistva panuse eest laste arengu uurimisse 1985. aastal ning Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni autasu teadusliku panuse eest 1989. aastal.

Varane töö

Magistrantuuris õpetas Mary Ainsworthi William Emet Blatz, kes oli esimese laste uurimise instituudi rajaja ja esimene Toronto Ülikooli direktor. Blatzi uurimisvaldkond oli turvalisuseteooria. Selle teooria järgi on lapse sõltumine vanematest seotud lapse ja vanemate suhte kvaliteediga ning samuti tulevaste partneritega suhte kvaliteediga. Blatzi sõnul on sõltumise tüübid turvaline sõltumine, iseseisev turvalisus, ebaküps-sõltuv turvalisus ning küps-turvaline sõltumine. Blatz sõnas, et mida turvalisem ja küpsem on suhtlus, seda tervem ja kindlam on suhe.

Inglismaal olles ühines Mary Ainsworth John Bowlby uurimisrühmaga Tavistocki kliinikus, kus uuriti emast lahutamise mõju lapse arengule. Võrreldes häiritud ema-lapse suhet normaalse ema-lapse suhtega leidsid nad, et emafiguuri puudumine viis lapse arengu negatiivsete tagajärgedeni.

1954. aastal siirdus Ainsworth Aafrikasse, et teha ema-lapse omavahelist suhtlust käsitlev longituuduuring. Sellest Uganda väliuuringust kirjutatud raamat on siiani erakordne ja klassikaline kiindumussuhte kujunemise uuring etoloogias. Uuring näitab, kuidas kiindumuse kujunemise protsess peegeldab konkreetseid universaalseid omadusi, mis on keele-, kultuuri- ja geograafiaülesed.

Võõra situatsiooni katse

1965. aastal koostasid Ainsworth ja Wittig võõra situatsiooni katse, et uurida individuaalseid erinevusi kiindumuskäitumises. Võõra situatsiooni katse jaguneb kaheksasse etappi. Esimeses etapis sisenevad väikelaps ja tema vanem meeldivasse laborikeskkonda, kus on palju mänguasju. Minuti möödudes siseneb ruumi imikule võõras inimene, kes üritab lapsega tasapisi tutvuda. Lapsevanem lahkub seejärel ruumist ning naaseb kolme minuti pärast. Seejärel lahkuvad võõras ja lapsevanem mõlemad ning laps jäetakse kolmeks minutiks üksi. Siis siseneb taas võõras, kes üritab last lohutada. Viimaks naaseb lapsevanem ning võtab lapse sülle. Etappide jooksul kasvab tasapisi lapse stress ning vaatleja saab jälgida lapse liigutusi eri käitumuslikes süsteemides (uudistamine, kiindumuskäitumine) lapsevanema kohalolu või puudumise korral.

Käitumise põhjal jagati Ainsworthi uuringus osalenud 26 last kolme rühma. Iga grupp peegeldab eri tüüpi kiindumussuhet lapsevanemaga ning viitab eri suhtluse ja emotsiooniregulatsiooni vormidele ning tajutud ohule reageerimise viisile.

Turvaline kiindumus (B)

Laps, kes on turvaliselt emasse kiindunud, uurib lapsevanema kohalolul vabalt ümbrust. Lapsevanem annab lapsele turvatunde, mis lubab lapsel uudistada. Laps suhtleb võõraga ema kohalolul, kuid on nähtavalt häiritud, kui lapsevanem lahkub. Pärast lapsevanema naasmist rahuneb laps märgatavalt.

Vältiv-tõrjuv kiindumus (A)

Laps väldib või ignoreerib lapsevanemat ja näitab vähe emotsioone kui lapsevanem lahkub või naaseb. Laps ei uudista eriti keskkonda hoolimata sellest, kes ruumis viibib. Emotsioonid on samuti ühetaolised hoolimata sellest, kes on ruumis või kas ruum on tühi. Selle grupi lapsed ei ilmutanud stressi lahkuminekul ning lapsevanema naasmise järel kas ignoreerisid teda või näitasid ambivalentselt mõningat soovi lapsevanemale läheneda samal ajal ignoreerides ja eemale tõmbudes. Ainsworth ja Bell arvasid, et see käitumine maskeeris lapse stressi.

Ärev kiindumus (C)

Lapsed ilmutasid stressi juba enne vanema lahkumist ning olid klammerduvad ja raskesti lohutatavad. Lapsevanema puudumisel näitasid kas pahameelt või abitut passiivsust. Ainsworthi valimis näitasid kõik kuus seda tüüpi last nii tugevat stressi, et katse tuli katkestada.

Desorganiseeritud kiindumus (D)

Neljanda kategooria lisas Ainsworthi kolleeg Mary Main. 1990. aastal andis Ainsworth kirjaliku heakskiidu D-kategooriale, ehkki rõhutas, et see on veel hägusate piiridega, kuna sisaldab liiga palju erinevaid käitumisviise.

Teosed

• Ainsworth, M. and Bowlby, J. (1965). Child Care and the Growth of Love. London: Penguin Books.
• Ainsworth, M. (1967). Infancy in Uganda. Baltimore: Johns Hopkins.
• Ainsworth, M., Blehar, M., Waters, E., & Wall, S. (1978). Patterns of Attachment. Hillsdale, NJ: Erlbaum.