Maria Laidoner
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Maria Laidoner (kuni 1911 Maria Kruszewska, ka Maria Kruszewska-Skarbek; 7. detsember 1888 Kruszewo – 12. november 1978 Jämejala) oli poola päritolu Eesti pianist ja klaveriõpetaja, kindral Johan Laidoneri abikaasa.
Lõpetas Tallinna konservatooriumi, oli korporatsiooni Amicitia auvilistlane.[viide?]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Maria Skarbek-Kruszewska oli pärit Poola aadliperekonnast. Ta sündis 7. detsembril 1888 Kruszwitsis perekonna viienda lapsena.[viide?] Kruszewska suguvõsa esiisadest on kirjutanud Henrik Sienkiewicz oma romaanis “Tule ja mõõgaga”. Maria sai muusikahariduse, oli pianist ja muusikaõpetaja.[viide?]
Oma tulevase abikaasa, Eesti riikluse kaasasutaja Johan Laidoneriga tutvus Maria 1904. aastal Vilniuses. 30. oktoobril 1911 nad abiellusid Peterburis. 21. märtsil 1913 sündis poeg Michael. 15 aastat hiljem, 20. aprillil 1928, lasi Michael end lõpuni välja selgitamata asjaoludel maha. Pärast poja surma adopteerisid Maria ja Johan Laidoner Maria vennapoja Aleksei Kruszewski.
1923. aastal sai Johan Laidoner riigilt Vabadussõja teenete eest elukohaks Viimsi mõisa. Laidoneridel tuli taastada majapidamine ja rajada 146-hektarine suurtalu. Nende suveresidentsis Viimsis käis palju külalisi ja Maria oskas nendega suhelda prantsuse, saksa, inglise, poola, eesti ja vene keeles. Maria oli ka ühiskondlikult aktiivne.[viide?]
1939. aasta aprillis tegi Maria koos abikaasaga ametliku visiidi Poolasse. Maria Laidoner-Kruszewska ja ka eestlaste abil toimus Lätis ja Leedus interneeritud poola ohvitseride põgenemine Soome 1940. aasta talvel ja kevadel.[viide?]
Vangistus
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aasta suvel elasid Laidonerid Viimsis. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt, 19. juulil 1940, küüditati Laidoneride paar NKVD poolt NSV Liitu Penzasse.[viide?] Nende kasupoeg Aleksei Kruszewski suri Venemaa vangilaagris 26. novembril 1941. Kuigi Mariale ametlikku süüdistust ei esitatudki, järgnesid 12 aastat vangistuses, sealhulgas 7 aastat üksikvangistust, abikaasad lahutati teineteisest kui nad Penzast ära viidi. Laidoneri muuseumi andmetel nägi Maria oma meest viimati 1952. aasta aprillis Moskvas Butõrka vanglas. Kindral Johan Laidoner suri Vladimiri vanglas 13. märtsil 1953 ning maeti päev hiljem Poola asepeaministri Jankovskiga samasse hauda linnakalmistule. Maria Kruszewska Laidoner vabastati pärast Stalini surma.[viide?]
1954–1961 elas Maria Laidoner Melenki linnas, kus töötas muusikakoolis klaveriõpetajana. Tema algatusel loodi 1959. aastal Melenkisse muusikakool.
Tagasi Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda pärast vangistust käis Maria Laidoner Eestis 1954. aasta detsembris. Eestisse elama tohtis Maria Laidoner tulla 1961. aastal. Elupaigaks võis ta valida ainult mõne väikelinna. Maria valik oli Haapsalu: “Ma valisin Haapsalu sellepärast, et Haapsalus on mere ääres sanatoorium, mis nimetati mu abikaasa järgi Laidoneri-nimeliseks sanatooriumiks.” Ehkki Maria asus Haapsallu elama juba 1961.a., sai ta ametlikult Eestisse tuleku loa, pitsatitega ja paberil, alles 1977. aastal.[viide?]
Maria elus oli ka Pärnu periood: aastail 1966–1968 elas ta pikemalt Pärnus ja suvitas tuttava juures Viljandis. Pensionipõlve veetis Maria prantsuse, saksa, poola, vene ja eesti keeles lugedes. Maria Laidoneri viimased eluaastad olid üksildased, vähesed söandasid temaga suhelda, teati, et iga tema sammu jälgiti võimude poolt.[viide?]
Haapsalu-aastate järel elas Maria Laidoner kaks aastat Viljandimaal Jämejala haiglas ning suri 12. novembril 1978, veidi enne oma 90. sünnipäeva. Sugulased ja lähedased matsid Maria Laidoneri Tallinna kalmistule tema poja Michaeli kõrvale[1].
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]2005. aasta juulis avati Maria Kruszewska Laidonerile mälestustahvel Haapsalus hoonel, kus Maria elas aastail 1963–1975.[viide?]
2014. aasta 12. veebruaril, Eesti väejuhi Johan Laidoneri 130. sünniaastapäeval, avati Viimsis mälestusmärk Laidonerile ja ta abikaasale Mariale.[viide?]
Niinimetatud Maria žaboost on saanud Poola Vabariigi Tallinna suursaatkonna sümboolne auhind. Auhinna asutas Poola Vabariigi Tallinna suursaatkond 2018. aastal, mil möödus 100 aastat Eesti iseseisvumisest ja Poola taasiseseisvumisest. Sellega tõstetakse esile naisi, kes erilise pühendumusega kannavad hoolt Eesti ja Poola suhete arendamise eest ning propageerivad Maria Kruszewska-Laidoneri eeskujul Maria sünnimaa Poola kultuuri ja pärandit Eestis. Žaboo on valmistanud Haapsalu pitsikuduja Liivi Russe, kes taaslõi žaboo koe ja kuju Maria ja Johan Laidoneri arhiivifoto järgi. Esimene žaboo anti Eesti iseseisvumise sajanda aastapäeva puhul üle president Kersti Kaljulaidile.[viide?]
Viimsi Kooliteatri etendus “Ma vaatan maailma Igaviku Aknast” käsitleb Johan ja Maria Laidoneri elu Viimsis.[viide?] Viimsis asub ka M. Laidoneri tee.
Poola Vabariigi Tallinna suursaatkonna rändnäitust "Maria (Kruszewska) Laidoner – fotoportree“ eksponeeriti mitmes Eesti linnas, sealhulgas ka Haapsalus.[viide?]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Maria Laidoneri kokaraamat", Hermes House 2008, ISBN 9789985982242
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Maria Laidoner: "Ma vist ei kuulu kuhugi...", Kultuur ja Elu
- Maria Laidoner – sirge seljaga läbi kannatuste Viimsi Teataja, 7. detsember 2018
- Johan ja Maria Laidoner. Koostaja eessõnast raamatule „Ühtekuuluvuse teel“
- Maria Laidoneri maja sai mälestustahvli, Lääne Elu, 21. juuli 2005
- Mälestusi Maria Laidoneri Pärnu-aastatest, Pärnu Postimees, 23. veebruar 2006