Leegionär

Rooma leegionär (ladina keeles legionarius, mitmus legionarii) oli Rooma sõjaväe raskes relvastuses elukutseline jalaväelane pärast Mariuse reforme. Leegionäriks võisid saada Rooma kodakondsusega isikud, kel vanust alla 45 aasta. Nad astusid kahekümne viieks aastaks leegionide koosseisu, mis eristas neid varasematest sõduritest, keda värvati üksnes sõjakäikude ajaks. Viimased viis teenistusaastat said nad veteranidena kergemaid ülesandeid.

Immuunid

Tavalise treeningu saanud leegionäre nimetati milites. Nad vastasid auastmelt tänapäeva reameestele. Sama auastmega olid ka immuunid, kes olid eriväljaõppe saanud sõdurid. Nemad täitsid väes teisejärgulisi funktsioone, olles insenerid, vastutades heitemasinate eest, olles instruktorid, puusepad või meedikud. Nad olid siiski täieliku sõjalise väljaõppe saanud leegionärid ja vajaduse korral võisid nad ka lahingutes osaleda. Nad olid vabastatud kurnavamatest töödest, rividrillist ja raskematest füüsilistest pingutustest ning said oma kaasvõitlejatest paremat palka.

Varustus

Marssidel läbi vaenuliku maastiku kandsid leegionärid turviseid (lorica hamata, lorica squamata või 1.–3. sajandil ka lorica segmentata); varustusse kuulusid ka kilp (scutum), kiiver (galea), kaks oda (raskem pilum ja kergem verutum), lühike mõõk (gladius), pistoda (pugio), paar raskeid sandaale (caligae), seljakott sarcina, kus oli kaasas neljateistkümne päeva toidumoon, põis vee või posca hoidmiseks, varustus söögi valmistamiseks, kaks vaia (sudes murales) palissaadide rajamiseks ja kühvel või vitstest korv.

Treening ja distsipliin

Rooma sõdurite treening oli ülimalt karm. Sõjaväe edu aluseks peeti distsipliini ja pidevad olid ka rasked relvatreeningud. Eriti oluline osa treeningust oli rividrill – sagedased olid tihedas rivis täisvarustusega marsid. Relvatreeningutel kasutati relvi, millele oli lisatud kaalu, nii et need olid standardvarustusest raskemad. Distsipliinist kõrvale kaldumisi karistati karmilt (selle eest vastutasid tsentuuriod). Karistuseks võis olla sunniviisiline ööbimine väljaspool kindlustatud laagrit, nuiadega peksmine (fustuarium), kividega loopimine või rühmaviisilised hukkamised (sealhulgas ka detsimatsioon). Leegionäridele, kes lahingus silma paistsid või kelle teenistus oli olnud eeskujulik, olid siiski ette nähtud autasud ja edutamine.

Hilisemad leegionärid

Sõna "leegionär" on kasutatud ka hilisemal ajal sellistes väeüksustes teenivate sõdurite nimetamiseks, mille nimetusest moodustab sõna "leegion" ühe osa, kuigi antiikaja Rooma jalaväelastega ei pruugi neil midagi ühist olla. 18. ja 19. sajandil nimetati leegionideks nii jala- kui ka ratsaväest koosnevaid segaüksusi. Hilisemal ajal on tuntumad sellelaadsed üksused Prantsuse Võõrleegion, Hispaania Võõrleegion ning erinevad Poola leegionid. Ka nimetati leegionärideks Rumeenia paremäärmusliku sõjaväestatud organisatsiooni Garda de fier liikmeid.

Kirjandust

Sumner, G. ja Raffaele D'Amato. Arms and Armour of the Imperial Roman Soldier. Frontline Books, 2009.
Watson, G.R. The Roman Soldier. Cornell University Press, 1993.
Matyszak, Philip. Legionary: the Roman soldier's (unofficial) manual. Thames & Hudson, 2009.
Cowan, Ross, ja Angus McBride. Roman Legionary: 58 BC - AD 69. Osprey Publishing, 2003.
Mati Õun. Rooma : üliriik sõdades. Tallinn : Ühinenud Ajakirjad, 2012

Välislingid

Rooma leegionäri elust (inglise keeles)