Mine sisu juurde

Kunstide teaduskond

Allikas: Vikipeedia
Personifitseeritud kunstide teaduskond: Karl IV ausammas Prahas, mis püstitati seoses Karli ülikooli 500. aastapäevaga tähistamisega

Kunstide teaduskond (ladina keeles facultas artium, artistarum; inglise keeles Faculty of Arts; saksa keeles Artistenfakultät), tänapäeval filosoofiateaduskond, oli 12. sajandi paiku keskaja ülikoolides tekkinud üks neljast teaduskonnast. Muud keskaja ülikooli teaduskonnad olid teoloogia, juura- ja meditsiiniteaduskond.

Kunstide teaduskond on saanud nimetuse seitsmest vabast kunstist, millest kolme esimest (trivium: grammatika, retoorika ja dialektika) õpetati bakalaureuse ning nelja viimast (quadrivium: aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika) magistritasemel.

Humanistlike ideede mõjul hakati ajavahemikus 14.–18. sajand kunstide teaduskondi nimetama filosoofiateaduskondadeks.

19.–20. sajandi paiku eraldusid filosoofiateaduskondadest vaimu-, täppis- ja loodusteadused.

Tänapäeval koondavad filosoofiateaduskonnad laia valikut eelkõige humanitaarteadusi.

Kunstide teaduskonnad tekkisid ülikoolide juurde 12. sajandi paiku, kui toimus filosoofia eraldumine teoloogiast.

Selle arengu kaalukaks kiirendajaks olid 13. sajandil levinud Aquino Thomase kontseptsioon filosoofiast kui teoloogiast sõltumatust distsipliinist ja Pariisi ülikoolis toimunud selleteemalised diskussioonid.

14. sajandiks oli Pariisi ülikooli eeskujul enamuses Kesk-Euroopa ülikoolides välja kujunenud nelja teaduskonna süsteem, milles kunstide teaduskond moodustas madalama ning ülejäänud kolm – teoloogia, juura ja meditsiin – kõrgema taseme (facultates superiores).

Õpetus kunstide teaduskonnas põhines kontseptsioonil seitsmest vabast kunstist, kusjuures triviumiosa lõpetamine andis aluse bakalaureuse- ja quadriviumiosa lõpetamine magistrikraadi omandamiseks.

Õpetuse jaotumine neljaaastase bakalaureuse- ja kaheaastase magistritaseme vahel toimus esimest korda paavsti legaadi Robert Coursoni statuudi alusel aastal 1215. seoses Pariisi ülikooli õppetöökorralduse reformiga.

Keskajal oli ülikooli õppima asumisel eelduseks põhjalik ladina keele oskus, mis üldiselt omandati linnade ladina koolides. Ülikooli õppima asujate keskmine vanus oli 16 aastat. Kunstide teaduskonna õpetajad olid reeglina kõrgemate teaduskondade üliõpilased (skolaarid) ega kuulunud ülikooli korraliste õppejõudude hulka.

Kunstide teaduskonna edukas lõpetamine andis võimaluse hakata tööle õpetajana või jätkata õpinguid ülikooli kõrgemates teaduskondades.

Humanistlike ideede mõjul hakati juba 14. sajandil rääkima kunstide teaduskondadest kui filosoofiateaduskondadest. See nimetus oli täielikult läbi löönud 18. sajandiks.

Dialektikast arenes välja filosoofia kui akadeemiline distsipliin, grammatikast sündisid klassikaline (ladina, kreeka, heebrea) filoloogia ja hiljem moodsad keeleteadused. Kõrvuti retoorikaga arenes ka poeetika, millest edaspidi arenes välja kirjandusteadus. Kunstide teaduskond hõlmas lisaks kitsas mõttes filosoofiale tervet rida filoloogilis-ajaloolisi alldistsipliine. Aritmeetikast, geomeetriast ja astronoomiast arenesid välja tänapäevased täppis- ja loodusteadused.

Kunstide teaduskonna ülikoolisisene propedeutiline funktsioon oli tajutav veel 18. sajandil.

Alles abituuriumi mõiste tekkimisega 19. sajandil kadus kunstide teaduskonna propedeutiline funktsioon ning teaduskond võrdsustus ülikooli muude teaduskondadega.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]