Kreeka

Kreeka Vabariik	kreeka Ελληνική Δημοκρατία Ellinikí Dimokratía
	kreeka Ελληνική Δημοκρατία Ellinikí Dimokratía
	Kreeka lipp Kreeka vapp
Riigihümn	"Ýmnos eis tin Eleftherían"
Pealinn	Ateena
Pindala	131 957 km²
Riigikeel	kreeka
Rahvaarv	10 566 531 (2022)
Rahvastikutihedus	80,1 in/km²
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Aikateríni Sakellaropoúlou
Peaminister	Kyriákos Mitsotákis
Iseseisvus	25. märtsil 1821 (iseseisvussõja traditsiooniline alguspäev); 15. jaanuar 1922 (ametlik väljakuulutamine)
SKT	200,288 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	18 885 $ (2017)
Valuuta	euro
Usund	õigeusk
Ajavöönd	Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen	.gr
ROK-i kood	GRE
Telefonikood	30

Kreeka (uuskreeka keeles Ελλάδα Elláda, formaalselt Ελλάς Ellás, ajaloolise nimega Hellas) on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel ja ümberkaudsetel saartel Joonia mere ja Egeuse mere ääres, üks Vahemere maaid. Kreeka piirneb loodes Albaania, põhjas Põhja-Makedoonia, kirdes Bulgaaria ja idas Türgiga. Kreeka riigikeel on kreeka keel.

Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik. Alates 1. jaanuarist 2001 kuulub Kreeka ka euroalasse.

Nimi

Enamikku Euroopa keeltesse on Kreeka nimi tulnud ladinakeelsest nimest Graecia. See on omakorda tuletatud ladina nimest Graecus, mis on laenatud vanakreeka nimest Γραικός (Graikos). Graikos tähistas aioolia hõimu, mis asus Itaalia aladele elama 8. sajandil eKr ja kelle järgi helleneid läänes tundma õpiti. Homeros mainis oma eeposes "Ilias" Graia linna (Γραῖα)^[4]; Pausaniase järgi oli see Tanagra vana nimi.

Pärsiakeelne nimi یونان (Yūnān) ja türgikeelne nimi Yunan ning Kreeka nimed enamikus Lähis-Ida keeltes pärinevad vanapärsia nimest Yauna, mis on laenatud joonlaste vanakreekakeelsest nimest Ἴωνες (Íōnes). 6. sajandil eKr vallutasid pärslased Anatoolia rannikul joonlaste linnad ning nende järgi hakati nimetama kõiki helleneid.^[5]

Ajalugu

Pikemalt artiklites Kreeka ajalugu, Vana-Kreeka ja Suur-Kreeka

Antiikajast Kreeka iseseisvussõjani

Vana-Kreekat, mis ulatus tänapäeva riigi alalt väljapoole Väike-Aasiasse, nimetatakse Euroopa hälliks või lääne tsivilisatsiooni hälliks, eriti tsivilisatsiooniloovate saavutuste tõttu filosoofias (antiikfilosoofia), loodusteadustes, arhitektuuris ja skulptuuris, teatris, ajalookirjutuses ja kirjanduses, mis levisid kogu Vahemere piirkonda.

Umbes 3000 eKr tekkis Kreeta saarel kõrgelt arenenud Minose kultuur, mis hiljem levis ka mandrile. Järgnes Kreeta-Mükeene ehk Egeuse kultuuri ajajärk. Hiljem tekkisid kreeka polised ning kolooniad Väike-Aasias ning Suur-Kreekas ja vanakreeka kolooniad Musta mere põhjarannikul.

Ateena ja Sparta polisel oli juhtiv roll võidus Pärsia üle, hiljem aga võitis neid Teeba, veel hiljem Makedoonia. Viimane sai Philippos II ja tema poja Makedoonia Aleksandri juhtimisel erakordselt vägevaks; sellest sai alguse hellenismi ajastu. Aastal 146 eKr hävitasid roomlased Makedoonia ning tänapäeva Kreeka alast sai Rooma riigi provints, pärast riigi jagunemist 395. aastal kuulus see Ida-Rooma riigi koosseisu; hiljem sai Ida-Rooma riigist Bütsants, kus domineerisid kreeka keel ja kultuur.

Bütsantsi kultuuris formaliseerus helleni ja rooma kultuuri edasine vastastikune mõju.

Kui ristisõdijad olid neljandas ristisõjas (1204) vallutanud Konstantinoopoli, oli Bütsantsi võim murtud, territoorium oli lagunenud mitmeks Bütsantsi-mõjuliseks Kreeka riigiks, sealhulgas Tessaloonika kuningriik, Ahhaia vürstiriik, Epeirose despotaat ja Nikaia keisririik. Mõnedest aladest said Veneetsia vabariigi, hiljem ka Genova vabariigi ja johanniitide ordu kolooniad.

Kui Nikaia keiser Michael VIII 1261. aastal Konstantinoopoli tagasi vallutas, rajas Palaiologoste dünastia Bütsantsi riigi uuesti, suutis aga vallutada ainult osa Kreekast ja kaotas mõned alad Serbia riigile, mis Stefan Uroš IV Dušani valitsemise ajal 1350. aastal saavutas oma suurima ulatuse, ja kaotas ka kogu Väike-Aasia.

Et Bütsants oli nõrk, õnnestus Osmanite riigi vägedel aastatel 1359–1451 vallutada suurem osa Kreekast. Kui 1460. aastal langes Mystras, olid türklased vallutanud viimase kreeka riigi tänapäeva Kreeka alal. Järgnevatel sajanditel laienes Osmanite riik kogu kreeka alale peale Joonia saarte.

Aastal 1821 toimus Kreeka iseseisvussõda, mille intellektuaalsete teerajajate liidrid olid Rígas Velestinlís ja salaühing Filikí Etería. Navarino merelahingus (1827) võitis Kreeka liitlaste laevastik Türgi laevastikku. Aastal 1827 moodustati ka esimene Kreeka valitsus, mis tegi oma pealinnaks saarelinna Aígina. Aastal 1829 kolis valitsus Náfpliosse Peloponnesosel. Londoni protokolliga 3. veebruarist 1830, mida Osmanite riik 24. aprillil tunnistas, kuulutati Kesk-Kreeka, Peloponnesos ja Küklaadid iseseisvaks Kreeka riigiks.

Iseseisvumisest teise maailmasõjani

Pikemalt artiklis Hellenite kuningriik

Ioánnis Kapodístrias oli 1828. aastal Kreeka iseseisvussõjas Osmanite riigi alt vabastatud Kreeka esimene riigipea. Et takistada vabariikluse sädeme levikut Euroopas, kehtestasid Euroopa suurriigid Kreekas väljastpoolt monarhia.

Haldusjaotus

Kreekas on 13 piirkonda, mis jagunevad piirkonnaüksusteks. 2. järgu haldusüksuseks loetakse ka Áthose mungavabariiki.

Kreeka piirkonnad:

Välispoliitika

Soodne geograafiline asukoht on Kreekast teinud poliitiliste, kaubanduslike ja diplomaatiliste suhete risttee.

Kreeka välispoliitika on üldiselt vastavuses teiste Euroopa Liidu liikmesriikide omaga ning Kreekal on täielikud diplomaatilised suhted peaaegu kõikide maailma riikidega, suhted Põhja-Makedoonia Vabariigiga on mahenemas.

Kreeka kuulub paljudesse organisatsioonidesse ja liitudesse, millest tähtsaimad on:
- Euroopa Nõukogu (CE)
- Euroopa Liit (EL)
- Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)
- Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)
- Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)
- Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)
Kreeka kuulub ka Schengeni viisaruumi.

Loodus

Kreeka lõunapoolses osas asuv Peloponnesose poolsaar on Balkani poolsaarel paikneva Kreeka keskosaga ühendatud 42 km pikkuse Kórinthose maakitsuse kaudu. Peloponnesost võib nimetada ka saareks, kuna Kórinthose maakitsust läbib 6,3 km pikkune Kórinthose kanal, mis rajati aastatel 1881–1893.

Kreeka rannajoon on väga liigestunud, saarte- ja poolsaarterohke. Kreekale kuulub ligikaudu 1400 saart, millest 227 on asustatud. Saared moodustavad Kreeka pindalast viiendiku. Suurimad on Joonia mere saared Korfu, Kefalloniá ja Lefkáda ning Egeuse mere saared Euboia, Samos, Chíos, Lesbos ja Kreeta.

Kreeka rannajoon on 13 676 km pikkune, mis teeb Kreekast maailmas 11. pikima rannajoonega riigi.

80% Kreeka territooriumist on mägine ning riik on üks mägisemaid Euroopas. Läbi riigi keskosa ulatub loodest kagu suunas Pindose mäestik, mille kõrgeim tipp on 2637 m kõrgune. Kesk- ja Lääne-Kreeka loodust ilmestavad ka ulatuslikud kanjonid ja karstialad. Riigi kõrgeim punkt on Olümpose mägi, mille kõrgus on 2919 meetrit üle merepinna. Idast lääne suunas kulgevad Rodope mäed Kreeka ja Bulgaaria piiril. Sealne piirkond on kaetud tihedate metsadega. Kesk-Kreekas leidub palju järvi ja soid.

Kreeka kliima jaguneb kolmeks:
- Vahemerelises kliimas on talved kerged ja niisked, suved aga kuumad ja kuivad. Temperatuur on harva äärmuslik, ent lumesadusid võib talviti esineda isegi Ateenas, Küklaadidel ja Kreetal.
- Kõrgmäestikuline kliima on peamiselt Lääne-Kreekas (Ípeiroses, Kesk-Kreekas, Tessaalias, Lääne-Makedoonias ning Peloponnesose keskosades nagu Ahhaia, Arkaadia ja osa Lakooniast).
- Parasvöötmeline kliima on nii Kesk- ja Ida-Makedoonias kui ka sellistel Traakia aladel nagu Komotini, Xanthi ja Põhja-Evros, kus on külmad niisked talved ja kuumad kuivad suved.

Sademeid on sisemaal vähe, ent riigi lääneosas ja rannikul esineb sademeid rohkem. Suuremal osal aastast paistab Kreekas päike ning temperatuur võib suvel ulatuda 37 Celsiuse kraadini. Talvel langeb temperatuur harva alla 6 °C.

Kreeka mullastik on õhuke ja suhteliselt väheviljakas. Orupiirkondades leidub savikaid muldi, mis on tuntud kui terra rossa, punased mullad, mis on tekkinud murenenud lubjakivist. Sellised mullad on maaharimiseks kõlblikud. Kõige viljakamad piirkonnad on aga rannikutasandikel ja jõgede ümbruses. Sealsed savi- ja liivsavimullad võivad vajada drenaaži.

Kreeka pikim jõgi on Aliákmonas.^[6]

Rahvastik

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Kreekas 10 787 690 inimest.^[7] 2008. aasta seisuga elas 61% rahvastikust linnades^[8].

Kreeka rahvaarv on viimastel sajanditel pidevalt kasvanud. Kasv oli eriti kiire 20. sajandi teisel poolel, mil lisaks loomulikule rahva juurdekasvule tuli Kreekasse ka palju immigrante. 2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis alaliselt 797 091 välismaalast, kes moodustasid 6,95% elanikkonnast, samas kui nende arv 1990. aastal oli kõigest 142 367. Enamik sisserännanuid on pärit naaberriikidest. Albaanlased moodustavad 55–60% ehk enamiku kõigist immigrantidest. Aasia riikidest, eriti Pakistanist ja Bangladeshist pärit sisserännanud moodustavad madala kvalifikatsiooniga töötajate rühma.

Riigi keskmine asustustihedus on 81,7 inimest ruutkilomeetri kohta, mis sarnaneb naaberriikide Albaania (98,5/km²), Makedoonia (82,2/km²), Bulgaaria (65,2/km²) ja Türgi (97/km²), asustustihedusega. Kuna 80% Kreeka territooriumist on mägine, on paljud alad elamiseks kõlbmatud ning suhteline tihedus on piirkonniti suurem. Kõige tihedamalt on asustatud pealinna Ateena ümbrus ning teised linnad/linnapiirkonnad nagu Thessaloníki ja Kreetal asuv Irákleio. Rannikualad ja saared on tihedamalt asustatud. Sisemaal elab inimesi vähe, mägisematel aladel võib paiguti elada vaid 1–5 inimest ruutkilomeetri kohta.

Kreekas, nagu teistes Euroopa riikides, on keskmine eluiga üsna kõrge. Meeste keskmine eluiga on 77,5 aastat, naiste keskmine eluiga 82,8 aastat. Kreeka on läbinud demograafilise ülemineku etapid ning see kuulub kaasaegse rahvastikutüübiga riikide hulka, mis tähendab väikest või nullilähedast iivet ja kahanevat rahvastikku. 1961. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kreekas üle 65-aastasi kõigest 11%, 2001. aastal oli neid juba peaaegu 17%. Rahvastiku vananemine jätkub – üle 65-aastasi inimesi elab riigis 6% rohkem kui alla 14-aastasi.

Majandus

Kreeka on kapitalistliku majandusmudeliga riik. 1950.–1973. aasta perioodi nimetatakse Kreeka majandusimeks, kuna riigi majandus kasvas keskmiselt 7% aastas, jäädes alla vaid Jaapani majanduskasvule. Alates 1950. aastast kuni 2008. aasta majanduskriisini, v.a 1980. aasta majandusseisaku ajal, kasvas Kreeka majandus järjepidevalt kiiremini kui enamiku Euroopa riikide oma. Kreeka edu 2000. aastatel oli tänu soodsate laenude kättesaadavusele, mis soodustas rekordilist tarbimist. 2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Kreeka drahmi. 2009. aasta majanduslanguse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu laenutingimused aga karmistusid ja kasvavast eelarvepuudujäägist sai suur probleem. 2010. aastal tabas riiki võlakriis ja 2012. aasta märtsiks ulatus Kreeka riigivõlg umbes 370 miljardi euroni.

2010. aasta seisuga Kreekas töötuid 12%, 2012. aasta alguses 21,7%, ja 2013. aasta jaanuaris 27,2%.

Majanduse maht vähenes 2009. aastal 2,3% võrra, 2010. aastal 3,5% võrra ja 2011. aastal 6,0% võrra.

Kreeka on peamine Euroopa Liidu abisaaja. Kreeka majanduse jätkusuutlikkuse ning seega kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks on teised Euroopa Liidu liikmesriigid pannud kokku suuri abipakette Kreeka toetuseks. Sellele vaatamata on riigi majanduslik olukord siiani raske ning eurotsoonis püsimine küsitav.

Kreeka SKP on maailma riikide arvestuses 39. kohal.

SKT ja tööjõu jaotumine^[8]
Sektor	SKT osakaal (2009)	Tööjõu osakaal (2005)
Põllumajandus	4%	12,4%
Tööstus	17,6%	22,4%
Teenindus	78,5%	65,1%

Põllumajandus

Kreeka põllumajanduse arengu peamiseks takistuseks on loodusressursside vähesus. Umbes 70% riigi pinnast on harimiseks kõlbmatu mägisuse või metsasuse tõttu.^[viide?] Põllumajandussektori kasvu aeglustavad ka sademete vähesus, vähetootlike väikemaaomandite teket soodustav omandisüsteem ning elanikkonna ümberasumine linnadesse või välismaale kolimine.

Põllumajandus moodustab 3,3% Kreeka SKPst ning põllumajandusaladel on hõivatud 528 000 inimest ehk 12% tööjõust. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames on sektor saanud suuri toetusi, ent need pole andnud loodetud tulemusi. Järgmise kümnendi jooksul plaanitakse toetusi mõnes valdkonnas vähendada.

Põllumajandusega tegeletakse peamiselt Tessaalia tasandikel, Makedoonia piirkonnas ja Traakias, kus kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja kartuleid. Oliivid, millest sageli valmistatakse õli, on riigi tuntuim ekspordiartikkel, kuid moodustab ainult 10,6% toiduainete väljaveost. 33,6% ekspordist moodustavad viinamarjad, melonid, tomatid, virsikud, apelsinid jt puu- ja köögiviljad. Kreeka vein on paljulubav ekspordiartikkel ning riigi valitsus on viinamarjaistanduste omanikele tungivalt soovitanud toota kvaliteetseid veine, et suurendada nende populaarsust rahvusvahelisel turul. Kreeka on ka oluline puuvilla- ja tubakatootja.

Kuna Kreekal on pikk rannajoon ja arvukalt saari, on riigil ka oma kalatööstus, kuid kalandusel ei ole riigi majanduses kuigi suur osakaal. Ülepüük on vähendanud kalapüügist saadavat tulu ning Vahemere saastatus kalatööstusele on halvasti mõjunud.

Olulise osa Kreeka põllumajandustoodangust moodustab loomakasvatus. Populaarsed on kitse- ja lambaliha ning piim, mis kokku moodustavad umbes 6% põllumajandustoodangust. Eriti tähtis on lambapiim, mida kasutatakse Kreeka fetajuustu tegemisel. Lihaloomadena peetakse ka sigu, veiseid, kanu, küülikuid ning tuvisid. Kuna veisekasvatus on piiratud, on veiseliha ja piim olulised impordiartiklid (vastavalt 29,4% ja 17%).

Eksport

Kreeka peamised ekspordiartiklid on toit ja joogid, tööstuskaubad, naftatooted, kemikaalid ja tekstiil.^[8]

Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid 2009. aasta seisuga olid Saksamaa (11,11% ekspordist), Itaalia (11,05%), Küpros (7,28%), Bulgaaria (6,74%), Ameerika Ühendriigid (4,95%), Suurbritannia (4,4%) ja Türgi (4,23%).^[8]

Import

Kreeka peamised impordiartiklid on masinad, veoseadmed, kütus ja kemikaalid.^[8]

Kreeka tähtsaimad impordipartnerid 2009. aasta seisuga olid Saksamaa (13,73% impordist), Itaalia (12,71%), Hiina (7,08%), Prantsusmaa (6,1%), Holland (6,02%), Lõuna-Korea (5,68%), Belgia (4,34%) ja Hispaania (4,08%).

Turism

Kreeka on Euroopas üks populaarsemaid turismisihtkohti, meelitades turiste rohkete antiikajast säilinud mälestiste, Vahemere ranniku ja randadega. Kreeka on kogu maailma riikide hulgas külastatavuselt 15. kohal. Turismisektoril on Kreeka majanduses suur osakaal, selle sissetulekud moodustavad üle 19% SKPst.^[9] 2004. aastal töötas turismisektoris 660 000 inimest, mis moodustas sel aastal 16,5% kõigist töökohtadest.

Turismi arendamiseks on avatud palju hotelle ja suveniirikauplusi. Turismi soodustav infrastruktuur on tunduvalt paranenud pärast 2004. aastal Kreekas peetud olümpiamänge. Lisaks puhkuseturismile arendatakse ka ökoturismi ja rajatakse spaasid. Kreekas on ka mitmeid suusakeskusi talvehooajaks.

Kreeka turismipiirkondades on kohaliku elu omapära jäänud aina vähemaks, ent Kreeka saared ja rannikualad on tänu eraldatusele suutnud oma eripära säilitada.

Enamik turiste tuleb Kreekasse Euroopast, eriti Euroopa Liidu riikidest, kuid ka USAst. Teistest maadest pärit turistide hulk jääb tagasihoidlikuks. Aastatel 1989–1991 oli eurooplaste osakaal 90%, eriti saabus Kreekasse turiste Saksamaalt ja Suurbritanniast. 1990. aastateni ei ületanud turistide koguarv 8–9 miljonit, kuid 1994. aastal ületas Kreeka aastane külastajate arv 10 miljoni piiri ning 2017. aastal külastas Kreekat 30,1 miljonit turisti.^[10]

Turismi kõrghooaeg kestab maist septembrini, sest 75% turistidest külastab Kreekat just suvehooajal.

Kreeka on turistidele enamasti rahulik ja turvaline sihtkoht, kuid viimasel ajal toimub Kreekas palju eri huvirühmade streike ja demonstratsioone, mis häirivad tavapärast elurütmi.^[viide?]

Oluliste vaatamisväärsuste sekka kuuluvad näiteks Ateena akropol, Delfi oraakel ja Olümpia. Populaarsed sihtkohad on ka Korfu (tuntud ka nimega Kérkyra), Metéora kloostrid, mis asuvad järskudel liivakivist mäetippudel, Thessaloníki (Bütsantsi kirikud ja Rooma termid), Rhodos ja Thíra.

Vaata ka

Viited

↑ Maailmapanga andmebaas
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 22.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
↑ Homeros. Ilias II.
↑ Hilmar Klinkott. Yauna – Die Griechen aus persischer Sicht? – Hilmar Klinkott (toim). Anatolien im Lichte kultureller Wechselwirkungen, Attempo: Tübingen 2001, ISBN 3-89308-333-2S, lk 107–148.
↑ "Greece in figures". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2023. Vaadatud 16. aprillil 2023.
↑ Kreeka Statistikaamet vaadatud 03.06.12
↑ ^8,0 ^8,1 ^8,2 ^8,3 ^8,4 Luure Keskagentuur vaadatud 23.01.11
↑ "Contribution of travel and tourism to GDP". knoema.com. Vaadatud 18.12.2018.
↑ "Historic records for tourism (Ιστορικό ρεκόρ για τον τουρισμό)". topontiki.gr. Vaadatud 06.03.2017.

Välislingid

Kreeka – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Maailmapanga andmebaas

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 22.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[H-I-2-498-4] Homeros. Ilias II.

[Klinkott-5] Hilmar Klinkott. Yauna – Die Griechen aus persischer Sicht? – Hilmar Klinkott (toim). Anatolien im Lichte kultureller Wechselwirkungen, Attempo: Tübingen 2001, ISBN 3-89308-333-2S, lk 107–148.

[statistics-6] "Greece in figures". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2023. Vaadatud 16. aprillil 2023.

[2011rahvaloendus-7] Kreeka Statistikaamet vaadatud 03.06.12

[cia-8] 8,0 ^8,1 ^8,2 ^8,3 ^8,4 Luure Keskagentuur vaadatud 23.01.11

[knoema-9] "Contribution of travel and tourism to GDP". knoema.com. Vaadatud 18.12.2018.

[topontiki-10] "Historic records for tourism (Ιστορικό ρεκόρ για τον τουρισμό)". topontiki.gr. Vaadatud 06.03.2017.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]