Mine sisu juurde

Klooga

Allikas: Vikipeedia
Klooga
Pindala: 16,1 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 1024 (31.12.2021)[2] Muuda Vikiandmetes
EHAK-i kood: 3205[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 59° 19′ N, 24° 13′ E
Klooga (Eesti)
Klooga
Kaart

Klooga (saksa keeles Lodensee või Lonsee) on alevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas.

1000 elanikuga alevik paikneb Keila–Paldiski raudteest lõuna pool. Aleviku territooriumile jääb kaks elektrirongipeatust: Klooga (35,9 km Tallinnast) ja Klooga-Aedlinn (38,3 km Tallinnast).

Kloogal on üheksaklassiline Lodijärve Kool, raamatukogu, kultuuri- ja noortekeskus, lasteaed, postkontor, kaks kauplust, baar, palvela, väike õmblustöökoda, Eesti Kaitseväe harjutusväljak, seitse viiekorruselist ja üks kolmekorruseline korterelamu, kümme kahekorruselist barakkelamut ning hulgaliselt ühepereelamuid ja suvilaid.

Alevik hõlmab Klooga järve idakaldal asuvat kunagist Klooga mõisat (endine Lodensee, esmamainitud 1504. aastal). Hilisem nimi Klugen on saadud mõisniku perekonnanime järgi.

1930. aastate lõpul planeeriti Kloogale aedlinna, mis jäi Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisel pooleli. Mõned tollal ehitatud eramud Metsa, Rohelise ja Jaama tänavale on säilinud praeguseni. Nõukogude Liidu sõjaväe kasutuses lagunes barokne Klooga mõisa härrastemaja. Okupatsiooniväed lahkusid Kloogalt 1994. aasta 20. juulil. 2017. aasta haldusreformini kuulus Klooga Keila valla koosseisu.

Varemetes Klooga mõisa härrastemaja

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Alevikus elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1203 inimest. Neist 642 (53,4%) olid eestlased.[4] 2015. aasta alguse seisuga oli elanikke 1000.

Klooga arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Kloogale ehitati Nõukogude Liidu sõjaväe saabumisega stalinistlik-klassitsistlikus ehitusstiilis ohvitseride maja (Dom Ofitserov), ohvitseride sööklahoone, sõdurite sööklahoone (praegune lasteaed), kahekorruseline koolihoone ja selle kõrval asuv raamatukogu (praegune kultuuri- ja noortekeskus), kahekorruseline postkontor-kauplus, kolmekorruseline elamu ja saun-pesumaja.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal on elanikkond vahetunud. Paljud kahekorruselised barakkelamud, nn soome ja saksa majad, on remonditud, ümber ehitatud või lammutatud. Pärast Nõukogude Liidu vägede lahkumist ehitati pooleli jäänud korterelamud (Klooga maja) valmis.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Klooga mõisat on esimest korda mainitud 1504. aastal ja arvatakse, et juba keskajal oli mõisa kivihoonestus olemas. Järve saksakeelse nime otsetõlke järgi on Klooga mõisa härrastemaja kutsutud ka Lodijärve lossiks.

16. sajandil kuulus mõis Nierothidele ning 17. sajandi esimesel poolel Lohnidele, Heydemannidele ja Wartmannidele. 1665. aastal sai mõisaomanikuks Hans von Klugen. Klugenite käes oli mõis kuni 1908. aastani. Suguvõsa nimest tuleneb ka mõisa eestikeelne nimi.

Viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Axel von Krusenstern.

Pärast teist maailmasõda asus endisesse mõisakompleksi Nõukogude Liidu sõjaväeosa, mille lahkumisel 1994. aastal jäi härrastemaja varemetesse.

Klooga sõjaväelinnak

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi ajal, enne teist maailmasõda, ehitati 1940. aastaks Kloogale sõjaväelinnak, mis oli tollal Eestis suurim. Seal asusid kaks kahekorruselist rügemendi staapi, kaheksa kahekorruselist pataljoni kasarmut (igaüks projekti järgi 336 inimesele), kaks sööklat (mõlemas 750 kohta), kaks meditsiinipunkti (üks neist kahekorruseline), 6-7 tehnikaparki, tuletõrjekomando jpt hooneid. Generaalplaani kohaselt asus sõjaväelinnakus kokku 389 hoonet.

Klooga lennuväli

[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal, pärast baaside lepingut, paiknes Kloogal Nõukogude Liidu 65. erilaskurkorpuse 16. laskurdiviisi 47. laskurpolk, suurtükiväepolgu üks divisjon. Klooga mõisas oli õhujõudude erilennuväebrigaadi 38. hävituslennuväepolk. 15. mail 1940. aastal Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud sõjaväelise kokkulepe alusel eraldati Vabariigi Valitsuse otsusega 21. novembril 1939. aastal NSV Liidu õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maa-alad seitsmes kohas. Laokülast ja Kloogast pidid saama Paldiski rajoonis lubatud üksuste lennuväljad. Haapsalu rajooni lennuväljadeks pidid saama Ungru Haapsalu lähedal ja Sinalepa umbes 14 km Haapsalust lõunas. Väljaspool tavalisi paiknemisrajoone pidid saama operatiivlennuväljadeks Kuusiku ja Kehtna. 38. lennuväebaas ehitas Klooga lennuvälja ning esimesed stardi- ja maandumisrajad Kloogal valmisid 17. detsembriks 1939. aastal.[5]

Teise maailmasõja ajal olid Kloogal Klooga koonduslaager (KZ-Außenlager Klooga) ja laagrite valveüksused. 1944. aastal olid 20. Eesti SS-diviisi väljaõppe ja tagavararügement (väljaõppelaager).

Nõukogude armee Kloogal

[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aastal nimetati 8. Eesti Laskurkorpus kaardiväe väeosaks ja muudeti väeosade numeratsiooni. Laskurkorpuse uueks nimeks sai 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. 7. Eesti Laskurdiviis nimetati ümber 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks, 249. Eesti Laskurdiviis 122. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks. 118. Laskurdiviis paigutati Kloogale ja 122. Laskurdiviis Aegviitu.[6]

1949. aastal eraldati 144. Jelnja-Saraatovi-nimelisele kaardiväe motolaskurdiviisile Kloogal Vasalemma jõe, Klooga järve ja Tallinna–Paldiski raudtee vahele jääv 1513 ha suurune maa-ala. Klooga piirkonnas paiknesid kuni 1994. aastani Eestis asunud Nõukogude Liidu relvajõudude 144. kaardiväe motolaskurdiviisi: 488. laskurpolk, 450. liikursuurtükipolk, 1082. seniitraketipolk, 148. üksik luurepataljon (Tondil ja Kloogal), 1281. üksik tankitõrjedivisjon, 771. tuletõrje- ja päästekomando ning Klooga garnisoni relvalaod ja puutumatu tagavara laod.[7]

1966. aastal viidi Saaremaalt Dejevost Karujärve äärest Kloogale üle 3. üksik tankipataljon, kus see tegutses 1980. aastani.

Klooga sõjaväelinnak asus Klooga järve ääres endises Klooga mõisas, kus oli lisaks kahekorruselisele mõisa härrastemajale, mida kunagi kasutati staabina, veel kaks kasarmut (neist üks kahekorruseline), söökla jm hooneid. Pärast Nõukogude Liidu vägede lahkumist on enamik nõukogude aja sõjaväelinnaku hooneid lagunenud ja lammutatud, säilinud on Klooga ohvitseride maja[8].

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  2. ↑ Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 29.09.2023.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  4. ↑ Statistikaameti andmebaas
  5. ↑ Toomas Türk, Nõukogude Liidu lennuväljad ja -väeosad aastatel 1939–41, lk 54–65. Eestis Sõdur 06/20
  6. ↑ Peeter Kaasik, Eesti rahvusväeosade formeerimisest Nõukogude armee koosseisus aastatel 1940–1956. Eesti sõjaajaloo aastaraamat, Vol 1 (2011), lk 140
  7. ↑ Klooga garnisoni laod Klooga mõisa juures Lääne-Harju vallas Harju maakonnas, projekt "Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs". Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2018
  8. ↑ Klooga ohvitseride maja Klooga alevikus Lääne-Harju vallas Harju maakonnas, projekt "Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs". Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2018

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Linn
Alevikud
Külad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Klooga&oldid=6502084"