Mine sisu juurde

Kelgutamine

Allikas: Vikipeedia
Kelgutamine Keilas.
Euroopa meistrivõistlused kelgutamises 1937. aastal.

Kelgutamine on lumel või jääl kelguga sõitmine.

Kelgutamine on talvine harrastus, ka kehakultuuri ja talispordi ala.

Esimesed teated kelgutamise kohta pärinevad 1480. aastast Norrast. Laialdasemalt hakati kelgutamist harrastama 1520. aasta paiku Kesk-Euroopas.

Kelgutamine kui võistlussport hakkas arenema 19. sajandil. Esimene kelgurada ehitati Šveitsi Alpides 1879. aastal. Rahvusvaheline suurvõistlus kelgutamises toimus esimest korda 1883. aastal Davosi-Klostersi üle 3 kilomeetri pikkusel rajal. Osalejaid oli Hollandist, Saksamaalt, Šveitsist, Inglismaalt ja isegi üks paar Austraaliast. Võistluse võitis šveitslane Peter Minschi. Kelgutati kõige tavalisema istekelguga.

1884. aastal projekteeris inglise major W. H. Bulpett Sankt Moritzi lähedale Cresta külla 1200 m pikkuse kelguraja, millest sai aastakümneteks kelgutamise Meka. Niinimetatud Cresta Runi rada oli kuulus üle maailma.

1913. aastal asutati Saksamaa, Šveitsi ja Austria kelgutajate eestvedamisel Dresdenis esimene rahvusvahelise kelgutamisühing, mis juba järgmisel aastal korraldas esimesed Euroopa meistrivõistlused. 1923. aastal asutati Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon, mille juurde moodustati kelgutamisühing. Iseseisev Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon (FIL) asutati 1957. aastal.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]