Kauksi Ülle

Kauksi Ülle
Kauksi Ülle
	Kauksi Ülle 2005 oma aidatrepil
Sündinud	23. september 1962 (62-aastane); Saarlasõ küla, Rõuge vald
Haridus	Rõuge 8-klassiline Kool; Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimeline Võru 1. Keskkool
Alma mater	Tartu Riiklik Ülikool
Elukutse	kirjanik
Žanr	luule, proosa, näitekirjandus
Tuntud teoseid	"Käänüpäiv" (2003); "Imäpuu" (2018);
Tunnustus	Loend...
Tegutsemisaastad	1987–...
Elukaaslane	Evar Riitsaar

Kauksi Ülle (kodanikunimega Ülle Kauksi,^[1] varem ka Ülle Kahusk; sündinud 23. septembril 1962 Võrus) on võro luuletaja, proosa- ja näitekirjanik ning kultuuritegelane.

Elukäik

Kauksi Ülle kasvas üles Saarlasõ külas praeguses Rõuge vallas. Aastatel 1970–1978 õppis ta Rõuge 8-klassilises Koolis ja aastatel 1978–1981 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Võru 1. Keskkoolis. 1981. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonda ja lõpetas selle 1986. aastal ajakirjanduse erialal.

Aastatel 1991–1993 töötas ta Võru raadios peatoimetaja ja tegevdirektorina. Alates 1993. aastast on ta Fenno-Ugria Sihtasutuse Tartu keskuse sekretär.

Looming

Luule

Kauksi Ülle hakkas luuletusi kirjutama teadmata, et kirjutab võru keeles.^[2] 1987. aastal ilmus tema esimene luulekogu "Kesk umma mäke", kus on märgata intensiivset suhet suulise traditsiooniga. Järgnesid ballaadikogud "Hanõ vai luigõ" (1989), "Agu ni eha" (1995) ja "Kuldnaanõ" (1996), kus on "žanriomaselt esil armastuse, surma ja saatuse motiivid, kuid nii pärismaised kui rahvusvahelised müüdiained allutatakse neis mitmesugustele teisendustele ja nihestustele".^[3]

Mitme ballaadi aine on võetud regilauludest, aga regilaulu vormi pole seejuures jäljendatud, vaid ainult tsitaatidega markeeritud. Tihti on ballaadid dialoogi vormis. 1991. aastal ilmunud luulekogu "Jyriyy" sisaldab Laulva revolutsiooni aegset isamaaluulet, kus paatosesse seguneb irooniat.

Tema hilisemad luuleraamatud "Nõsõq rõõmu mõrsija" (2001) ja "Käänüpäiv" (2003) keskenduvad isiklikele teemadele, aga seal on ka satiirilisi luuletusi ja maausulisi palveid. 2005. aastal ilmus tal eestikeelne luulevalikkogu "Emaemamaa", tõlkijad Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv. Samal aastal on tehtud helisalvestis "Imäplaat", kus ta oma luulet ise loeb ja laulab. 2012 ilmus tal "Valit luulõq" esimene köide, ja samuti uute luuletuste kogu "Palunõiaq".

2018. aastal ilmunud luuleraamatu "Imäpuu" eest sai ta aasta hiljem Juhan Suitsu luuleauhinna.

Proosa

Lühijutukogud "Säng" (1997) ja "Huuv´" (2000) koosnevad pihtimuslikku laadi paladest, milles kirjeldatakse igapäevast elu Tartus 1990. aastate algul. Romaan "Paat" (1998) näitab peategelase Ainu elukäiku Võrumaa külas alates sõjajärgsetest aastatest kuni Eesti iseseisvuse taastamini. Romaanis on nähtud loodusmaagilisi ja erootilisi sugemeid^[3], Ainule omistatakse seal erilisi nägijavõimeid. Romaani „Uibu” (2003) tegevus toimub kaasajas.

Näidendid

Kauksi Ülle esimene näidend oli "Pühak" (kirjutatud koos Sven Kivisildnikuga), mis lähtub Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri (1764–1824) eluloost. "Ah tsusku külh" kujutab Jaan Vahtra, Juhan Jaigi ja Johannes Vares-Barbaruse ühist kalalkäiku Võrumaal. Näidendi sisu on fantastiline, kuid kasutatud on memuaare ja ilukirjanduslikke allikaid. "Vihmatark" toetub Juhan Jaigi samanimelisele novellile, "Peko" (kirjutatud koos Olavi Ruitlasega) aga käsitleb vabalt seto lauliku Anne Vabarna samanimelist eepost. "Kalmonäio" on seto lugulaulu põhjal loodud ooperilibreto, kus pärimuslikku ainet on toodud tänapäevale lähemale. Tema seni kõige mahukam draamatekst on seto lauliku Hilana Taarka elukäiku valgustav "Taarka" (2004), millesse on samuti põimitud palju laule. 2006. aastal ilmus tal näidendikogumik "Kuus tükkü".

Tema näidendeid on rohkesti lavastatud. 2008. aastal lavastas Ain Mäeots filmi "Taarka", mille idee on võetud Kauksi Ülle samanimelisest näidendist.

Tunnustus

1992 Bernard Kangro kirjanduspreemia
2002 stipendium "Ela ja sära"
2004 Gustav Suitsu luulepreemia ("Käänüpäiv")
2006 Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Vanemuise teatri ja Seto kuningriigiga)
2006 Valgetähe IV klassi teenetemärk^[4]
2008 aasta naine
2019 Juhan Liivi luuleauhind ("Imäpuu")

Isiklikku

Kauksi Ülle elukaaslane on Evar Riitsaar. Neil on ühine tütar Leelo ja poeg Truvar.

Viited

↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2014. Vaadatud 9. augustil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Hasso Krull, „Saateks”. In: Kauksi Ülle, Emaemamaa. Tallinn 2005, lk 160
↑ ^3,0 ^3,1 Kajar Pruul (koostaja; 2000). Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Tartu: Eesti Kostabi Selts. lk 202.
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

Eesti kirjarahva leksikon, Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk 192, artikli autor Kajar Pruul
Eesti elav luulelugu. Kauksi Ülle vastused "Keele ja Kirjanduse" küsimustele – Keel ja Kirjandus 1995, nr 3, lk 190
Rein Veidemann, "101 Eesti kirjandusteost", Tallinn 2011, lk 204–205 (Kauksi Ülle maagilis-müstilisest elutunnetusest romaanis "Paat")
Hasso Krull, "Emaemade tähe all. Kauksi Ülle etnofuturism ja eksperimentalism" – Looming 2012, nr 9, lk 1278–89

Välislingid

Koduleht
Aasta naiseks valiti Kauksi Ülle, Postimees, 16. november 2008
Priit Pullerits. Kauksi Ülle, vastuhaku julgustaja, Postimees, 29. november 2008
Kauksi Ülle Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

[1] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2014. Vaadatud 9. augustil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[2] Hasso Krull, „Saateks”. In: Kauksi Ülle, Emaemamaa. Tallinn 2005, lk 160

[pruul-3] 3,0 ^3,1 Kajar Pruul (koostaja; 2000). Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Tartu: Eesti Kostabi Selts. lk 202.

[4] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[1]

[2]

[3]

[4]