Mine sisu juurde

Kanamaks

Allikas: Vikipeedia

Kanamaks (Chicken tax) on USAs alates 1964. aastast kergveokitele (light trucks) kehtiv 25% tollimaks.[1]

Enne teist maailmasõda oli linnuliha luksus, kuid sõja järel tööstusliku linnukasvatuse algusega USAs muutus linnuliha ka vaesematele ühiskonnakihtidele kättesaadavaks.[2] Ka Euroopasse imporditud odav USA linnuliha suurendas Euroopas vägagi linnuliha tarbimist, 1961. aastal suurenes Lääne-Saksamaal kanaliha tarbimine elaniku kohta 23%. Ligi pool imporditud linnulihast pärines USAst.[3]

Holland aga süüdistas USAd kanaliha impordidumpingus, Prantsusmaa keelas USA kanaliha impordi, tõstatades muret, et hormoonid võivad meestel vähendada viljakust. Lääne-Saksamaa talunikegrupid süüdistasid USA linnukasvatajaid kanade kunstlikus arseeniga nuumamises.[3]

1962. aastal hakati Lääne-Euroopas seadma tollimakse, lootes nii innustada Euroopa sõjajärgset põllumajanduslikku sõltumatust, seati sisse kanade miinimumhind.[3] Prantsusmaa seadis sisse kõrgema tollimaksu, veendes Lääne-Saksamaad nendega liituma, lootes saada endale suurema turuosa Lääne-Saksamaa linnulihaturust peale USA linnulihaimpordi keelustamist.[4] Euroopa võttis vastu ühise põllumajanduspoliitika, millega kehtestati minimaalsed impordihinnad imporditud kanadele ning tühistati varasemad tollimaksukohustused ja -soodustused.

1962. aastal süüdistas USA Euroopa Ühisturgu linnuliha impordi ebaõiglases takistamises. Augustiks 1962 olid USA linnukasvatajad kaotanud 25% Euroopa linnulihamüügist[3], kahju suuruseks hinnati ligi 26-28 miljonit dollarit.[4]

Senaator J. William Fulbright Arkansasest, mis oli üks USA tähtsaimaid linnulihaosariike, oli USA Senati Välissuhete Komitee esimees. Ta katkestas NATO debati tuumarelvastuse üle, et protesteerida USA linnuliha sanktsioone, minnes isegi nii kaugele, et ähvardada USA vägede osaluse vähendamist NATOs.[4] Lääne-Saksamaa toonane liidukantsler Konrad Adenauer meenutas hiljem, et ta oli president Kennedyga suhelnud kahe aasta jooksul palju Lääne-Berliinist, Laosest, Sigade lahe invasioonist "ja umbes pool meie jutust oli kanadest."[3] Seda perioodi on nimetatud "kanasõjaks" (Chicken War).[4]

18 kuuga ei jõutud diplomaatilisel teel konsensusele[5], mispeale 4. detsembril 1963 andis uus president Johnson välja käskkirja Proclamation 3564, millega kehtestati alates 1964. aastast 25% impordimaks kartulitärklisele, dekstriinile, brändile ja kergveokitele.[6] Jaanuaris 1964 oli Johnson kutsunud USA Autotöötajate ametiühingu president Walter Reuther läbirääkimistele, et ära hoida UAW streiki vahetult enne 1964. aasta presidendivalimisi ja saavutada UAW toetust kodanikuõigustele, mispeale kurtnud Reuther Johnsonile Volkswageni suurenevate tarnete üle.[7]

Kanamaksuga vähenes 1964. aasta jooksul Saksamaal toodetud Volkswageni väikekaubikute/pikapite Transporter T1 ("Bulli/Kombi") (kuulus nn. hipibuss) import 5.7 miljoni dollarini - vaid kolmandikuni eelmisel aastal imporditust. Peale 1971. aastat Volkswageni väikekaubikud sisuliselt kadusid USA turult.[8] Samas ei mõjutanud kanamaks ainult Volkswagenit - ka Jaapani väikeveokeid (Toyota Publica/Crown/Corona, Datsun Sunny, Isuzu Wasp ja Mazda Familia) ei müüdud Põhja-Ameerika turul.

Ka USA autotootjad on kanamaksu toetanud, et kergveokite importi takistamisega kaitsta end konkurentsist ja vajadusest tulla välja säästlikumate mudelitega.[7]

Samas hakkasid Jaapani autotootjad USAsse eksportima väikeveokeid (Isuzu Faster, märgivahetusega Chevrolet LUV ja Mazda B1500/Ford Courier) raamautodena, millele kehtis vaid 4% tollimaks.[8] Veokast kinnitati raamile impordi järel, seega sai siis autot müüa kergveokina. Subaru BRATile keevitati veokasti kaks istet koos turvavöödega seljaga sõidusuunas, et see kvalifitseeruks sõiduautona (tollimaks 2.5%).

1989. aastal muutunud reeglitega hakati kaheukselisi maastureid lugema kergveokiteks[8], mispeale Jaapani autotootjad (Toyota, Nissan, Suzuki (koostöös General Motorsiga) ja Honda) otsustasid ehitada ise USA tehased.[9]

Aja jooksul on tollimaks kartulitärklisele, dekstriinile ja brändile tühistatud, kuid kergveokite maks on endiselt jäänud püsima.[8][1]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Levin, Doron. "Want To Sink Detroit Automakers? Make A Trade Deal That Weakens U.S. Tariff Protecting Pickups". Forbes (inglise). Vaadatud 7. novembril 2024.
  2. ↑ Godley, Andrew; Williams, Bridget (28. juuli 2009). "Democratizing Luxury and the Contentious 'Invention of the Technological Chicken' in Britain". Business History Review. 83 (2): 267-290. DOI:10.1017/S0007680500000520. SSRN 1440355.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Western Europe: Nobody But Their Chickens". Time (Ameerika inglise). 30. november 1962. ISSN 0040-781X. Vaadatud 7. novembril 2024.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "The Chicken War - TIME". web.archive.org. 22. detsember 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2010. Vaadatud 7. novembril 2024.
  5. ↑ "The Big Three's Shameful Secret". CATO Institute. 6. juuli 2003. Vaadatud 7. novembril 2024.
  6. ↑ "Proclamation 3564—Proclamation Increasing Rates of Duty on Specified Articles | The American Presidency Project". www.presidency.ucsb.edu. Vaadatud 7. novembril 2024.
  7. ↑ 7,0 7,1 Bradsher, Keith (30. november 1997). "Light Trucks Increase Profits But Foul Air More than Cars". The New York Times.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 "Ending the "Chicken War": The Case for Abolishing the 25 Percent Truck Tariff | Daniel J. Ikenson | Cato Institute: Trade Briefing Paper". web.archive.org. 21. september 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. september 2011. Vaadatud 7. novembril 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  9. ↑ Dolan, Matthew (23. september 2009). "To Outfox the Chicken Tax, Ford Strips Its Own Vans". Wall Street Journal.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kanamaks&oldid=6761431"