Kalaranna fort

Kalaranna fort on Tallinnas mere ääres asuv ehitisekompleks, mis algselt ehitati kindlusehitiseks (fort) ja mida hiljem kasutati vanglana. Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis aadressil Kalaranna 28 / Vesilennuki 2 ja 4.

Pärast Tallinna vallutamist 1710. aastal ehitasid venelased mõne aasta pärast Kalaranda puitmuldfordi. Fordi nimena on esinenud Eestimaa patarei ja Läänepatarei, sellest pärineb hiljem ka Väike- ja Suur-Patarei tänava nimi.^[1]

Aastail 1819–1820 koostati Tallinna jaoks uus kaitsekava, mis nägi ette vana puitmuldfordi asemel uue kivifordi rajamise. Selle kava kinnitas mais 1820 keiser Aleksander I. Vana fort lammutati 1829. aastal, uus kivifort rajati põhiosas aastatel 1830–1837. Fordi põhiosa ruumid toimisid kaitsekasarmuna, seetõttu on forti ametlikus vene keeles nimetatud ka kaitsekasarmuks (Оборонительная казарма) või kaitsekasarmuteks (Оборонительные казармы).

Alates 1863. aastast on forti kasutatud hariliku kasarmuna. Seetõttu juurdus tasapisi rahvasuus nimi "brigaadikasarmud" või "patareikasarmud" sealpaiknevate jala- ja suurtükiväeuksuste järgi.

Aastatel 1919–2005 tegutses fordis vangla peamiselt nimega Keskvangla, ametlikult on olnud kasutusel eri aegadel muid nimetusi. Seetõttu tuntakse alates 1920. aastate lõpust kompleksi üldiselt rahvapärase nimega Patarei (vangla). Tänapäeval on eriti rahvapäraselt kasutusel mitmed kombineeritud (üldiselt vigased) nimed (nt Patarei merekindlus vms).

Kompleksi põhiosa on alates 13. maist 1997 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.^[2]

Eellugu

Tallinna linnamüürist eemale ehitati sadama kaitseks juba keskajal mingeid kindlustusi. Esimesi linnast eemale viidud linna kaitsvaid kindlusi kavandati alles Rootsi ajal, 17. sajandi I poole lõpul. Mitmesugused kavad käsitlesid Tallinna rannikut, aga võisid hõlmata ka Tallinna lahte ning lahe-äärseid saari ja poolsaari. Üht-teist jõuti ka valmis teha, enne kui Põhjasõda vahetas Eesti aladel Rootsi võimu välja Vene oma vastu.

Pärast Tallinna alistamist 1710. aastal võtsid venelased linna ning eriti sadama ja laevasõidutee kindlustamise tõsiselt käsile – sõda kestis veel ju edasi. Kalaranda ehitati fort, mida edaspidi tunti Eestimaa patareina. Pärast Tallinna lahe idakaldale sarnase fordi ehitamist anti neile uued nimed – Kalarannal paiknes nüüd Läänepatarei fort ja Maarjamäe all Idapatarei fort. Forte korrastati oluliselt pärast Läänemerel 1726. aastal tekkinud pinevat olukorda.

Järgmise saja aasta jooksul ei võetud seal enam midagi suuremat ette. Isegi Vene teenistuses olnud madalmaalase Jacob Eduard de Witte 1791. aastal koostatud kõige hiiglaslikum Tallinna kaitsekava nägi ette Kalaranna vana fordi pea samasugusena säilitamist, hoolimata oma muudest tohututest ümberehitusmahtudest.

Tallinna 1820. aasta kaitsekava

Uute, Preisimaalt lähtunud ideede alusel hakati Venemaal 19. sajandi alguses kavandama kindlusi kui suurtükkidega varustatud suurte kiviehitiste võrku, kus iga "võrgusõlm" suudab toetada oma naabreid.

Keiser Aleksander I poolt 1820. aastal kinnitatud suure kava alusel pidi Tallinna lähistele ehitatama või põhjalikult uuendatama umbes 20 kindlustist (sõjasadamas võib arvestada nii eraldi kindlustisi kui ka sadamat tervikuna). Kalaranna vana puitmuldfordi kohale kavandatud uus kivist fort kaitses nii ranniku- kui ka maarinnet ning oli seega ühendehitis. Rannikule kavandati vähemalt 8 kiviehitise ja maarindele kokku 10 fordi püstitamist või uuendamist.

Ümber Tallinna oleks tekkinud fortidest vöö. Vanalinnas hakati kindlustisi andma tsiviilkasutusse, neile tekkisid esimesed avalikud pargid. Hiiglaslikku ja rahaliselt kulukasse kavasse hakkas tekkima kärpimisi ja täiendusi.

Mererindel ehitati välja suurem osa kavandatust. Valmis väike fort Väikesel Paljassaarel, põhjalikult ehitati ümber Topeltpatarei fort, Väikese Paljassaare vana tähtfort ja sõjasadama muulid. Kalaranna vana fordi kohale rajati uus fort. Maarindel jäi aga enamik kavandatust ehitamata, rajati ainult Kalaranna fordi maapoolsed kindlustised.

Kalaranna fort

Kõige tähtsam ja suurem fort oli maarinde põhjapoolseim, Kalaranna vana fordi kohale kavandatud ehitisekompleks (teistest umbes kolm korda suurema pindalaga). Selle keskmes olnuks kivist mitmekordne suurtükihoone ning see pidi kaitsma nii maa-, ranniku- kui ka mererinnet. Kompleks koosnes kahest suurest kivihoonest, muldvallidest, vallikraavidest ja mitmest muust ehitisest. Suurima hoone – goržihoone – ruumide ühendatud kaitse- ja majutusfunktsiooni järgi on kogu kompleksi nimetatud ka Kaitsekasarmuks, ehkki seal oli ka palju muu otstarbega ruume.

Selliseid komplekse ehitati Venemaa Läänemere-rannikul ka mujale. Peterburi lähistel asuval Kotlini saatel ehitati neid nii Kroonlinna kui ka mujale saarel ja ümbritsevasse merre, neist Paul I fort omas sarnaseid jooni Kalaranna fordiga.

Venemaa läänepiiril paiknevatele Ahvenamaa saartele rajati 1830. aastatel võimas Bomarsundi kindlus, mille peafort sarnanes Kalaranna fordiga. Või kui öelda teisiti – Tallinna taheti ehitada Bomarsundiga sarnanev kindlus, kuid valmis jõuti ehitada ainult üks fort (Kalaranna fort), mida osaliselt täiendasid varasemad kindlusehitised – Valge torn, meres paiknev Topeltpatarei jt.

Uue Kalaranna fordi ehitamine algas 1830. aastal. Suurim hoone ehk goržihoone (selline kindlustise süda on prantsuse keeles réduit) kavatseti ehitada kahe, fordi ülejäänud osad veel ühe aastaga. Sisetööd kavandati neljandaks aastaks. Algul ei hoitud kokku ei raha ega ka tööjõudu. Tööd kippusid aga venima ning kulutused plaanitust suuremaks kasvama. Väga palju nõudis raha erakruntide riigile väljaostmine.

Mortiiripatarei reduut

Üldiselt oli põhihooned 1837. aastaks valmis. Hiljem rajati veel ümbritsevaid väiksemaid kindlustisi (sealhulgas suurtükipatareisid) ning 1838. aastal ehitati maapoolsesse otsa veel üks kindlustis – reduut, mille keskmes pidi olema kivist suurtükihoone – kaponiir. 1854–1855 ehitati selle kaponiirile peale teine korrus.

Tänapäeval on maa peal säilinud ainult kaponiir, mida tuntaksegi Mortiiripatareina. Reduudi muid osasid – muldkindlustisi, vallikraavi, kontreskarpmüüri jm – on säilinud maa all. Mortiiripatarei reduudi kasutatav nimi ja kavandatud otstarve ning teostatud kuju ja sellest tulenev otstarve on omavahel vastuolus ning sellele pole tänaseni ammendavat seletust.

Ümber- ja lisaehitisi

Ümberehitused algasid juba 1830. aastate lõpul. Kiiljasse flešihoonesse hakati ehitama ohvitseride kortereid, seejärel rajati veel esialgne laatsaret. Muid ruume ehitati ümber kas sõduritele (poissmehed) või allohvitseridele (perekonnainimesed). Goržihoone alumisele korrusele paigutati leivaküpsetus- ja köögiruumid. Kokku oli hoonetesse ette nähtud pea 2000 elanikku.

Uutes hoonetes tulid välja tõsised ehitusvead. Hooned olid rajatud allikarikkasse paika, seinad hakkasid niiskust koguma ja tilkuma. Elamistingimuste halvenemise pärast kaaluti isegi fordi mahajätmist, lammutamist ja uue ehitamist.

Tallinnas oli kord juba selline viga tehtud. Lasnamäele rajati 18. sajandi lõpul hiiglaslik mereväe majutuskompleks – Uuslinna mereväelinnak, mille põhiosa oli kuni 6000 mehele mõeldud kaarjas kasarmukompleks. Liigniiskuse tõttu osutus enamik sealseid hooneid elamiskõlbmatuks ning need jäeti mõne aastakümne pärast maha. Kalaranna forti ei jäetud maha, kuid olukord lahenes rahuldavalt alles pärast 1869. aastat, kui enamik laskeavasid tehti akendeks ümber ja sellega tuulutati põhiline niiskus välja.

Teine häda oli joogiveenappus. Algsed kaevud ei andnud piisavalt vett ning mitu aastat nähti kaevupuurimisega vaeva. Vesi saadi 1847. aastal lõpuks kätte, kaevule ehitati ümber rinnatis ja kaevuhoone.

Kolmanda hädana tekitasid esimese korruse toiduvalmistamise aurud lahingukambrite relvadele suurt kahju, mille vastu kavandati ka erinevaid tõkkeid. Lahendus saabus alles 1899. aastal, kui goržihoone kõrvale ehitati uus leivatehas ja toiduvalmistamisseadmed lõhuti esimese korruse kasemattidest välja.

Krimmi sõda 1853–1856

1853. aastal Euroopas ja Aasias puhkenud Krimmi sõda ulatus ka Läänemerre. Forti tuli hakata kohandama uue sõja vajadustele. Esimesel sõja-aastal korrastasid venelased veel kõiki Tallinna rannikukindlustisi.

Ahvenamaale olid venelased suurest Bomarsundi kindlusest jõudnud valmis ehitada alla poole, kuid Kaitsekasarmu-laadne, ent sellest noorem tsitadell oli valmis saanud. Augustis 1854 sõitis Briti-Prantsuse ühendlaevastik Vene kindluse alla, saatis peamiselt prantslastest koosneva dessandi maale ning vallutas kindluse kõik osad kiiresti ja väikeste jõududega. Venelastele oli see suur šokk. Venelased jätsid maha kõik eraldiasetsevad väiksemad kindlustised, mida ei saanud jalaväega toetada ja mida pidi meritsi varustama. Maatoetusega kindlustisi rajati aga juurde.

Nii tehti samal aastal ka Tallinnas – näiteks lõhuti ja hüljati Valge torn ja Topeltpatarei, Kalaranna fordi juurde ehitati aga tiibade kindlustamiseks Kahetasandiline patarei ja veel üks patarei, millele ei jõutud anda nime. Fordi ja linnakindlustiste vahelise ala tugevdamiseks ehitati Kalamaja lünett ja Wachteni patarei.

On arvatud, et Tallinna kindlus ja eriti Kalaranna fort olid hea kaitsevõimega ja hoidsid Krimmi sõja ajal liitlaste väed oma relvade ähvardusel linnast eemal. Tegelikult Vene kindlustised ei takistanud eriti liitlasi, vaid need kartsid peamiselt Vene jalaväe sekkumist.

Maavägede võimalikust toetusest eraldatavad Vene kindlustised olid tegelikult liitlaste mereväele kerge saak – nende ülekaal merel oli masendav ja kindlustiste võimalikud merevarustusteed olid liitlaste kontrolli all. Nii hävitati 1855. aastal peale Bomarsundi kindluse ka Soome lahe põhjakalda kindlustised Kotka kandis, samas ei suudetud oluliselt kahjustada Helsingi külje all olevat Viapori kindlust.

Kindlustisi, mida venelastel oli võimalik jalaväega kiiresti toetada, ei julgenud liitlased Läänemerel eriti puutuda. Arvatavasti päästiski Vene jalaväe kõrge maine Kaitsekasarmu hävitamisest. Tallinna puhul soovisid liitlased üht Vene laevastiku peabaasi blokeerida ja dessanti algul ei kavatsetudki. 1856. aasta laevatushooajaks kavandati Ühendkuningriigis küll suure dessandi korraldamist Tallinna rannikul, kuid enne sai Krimmi sõda märtsis 1856 Pariisi rahulepinguga otsa.

Patareikasarm

Krimmi sõda lõppes 1856. aastal. Üldiselt jätkati Tallinna kindluses juba 1820. aastal alustatud osade kindlustiste tsiviilkasutusse andmise ja Tallinna linnale üleandmisega. Maapoolsetest kindlustistest hakati loobuma juba samal aastal, merepoolsetest osadest mõni aasta hiljem.

Ka tervel Venemaal alustati suurte muudatustega. 1862. aastal alustati reformidega, kui tervikuna hakati korraldama ümber kogu Vene sõjaväeasjandust (tuntud kui Miljutini reformid krahv Dmitri Miljutini järgi).

1863. aastal viidi Kalaranna fordist ära suurtükid Väinalinna, sest seal kindlustuti Poola ülestõusu laienemise vastu. Tallinna kindlus saadeti laiali jaanuaris 1864. Fort muutus nüüd tavaliseks kasarmukompleksiks.

Laskeavad ehitati alates 1869. aastast ümber akendeks ja sellega saadi lahti suurematest niiskuseprobleemidest. Goržihoone kolmanda korruse ühte kambrisse tehti 1866. aastal ühe kasarmus oleva jalaväepolgu jaoks vene õigeusu kirik. Maapoolne terav flešihoone ehitati 1892. aastal kolmekorruseliseks – kasarmupinda oli lihtsalt juurde vaja. Uus leivatehas ehitati kasarmu kõrvale 1899. aastal ja siis lõhuti esimese korruse kasemattidest välja toiduvalmistamisseadmed.

Kasarmust lõunas olev 1864. aastal ehitatud kivist maneežihoone sisemus seati 1884. aastal nii, et seda sai lihtsa ümberkorraldamise ja ikonostaasi (asub praegu ümberehitatuna Treimani õigeusu kirikus) paikaseadmisega teise jalaväepolgu sõjaväekirikuna tarvitada.

Vangla

Pikemalt artiklis Keskvangla

Kalaranna fordi põhiosa kasutati vanglana aastatel 1919–2005.

Elamuskeskus

Alates 2006. aasta kevadest kavandati fordi põhiosa kujundada Virumaa Muuseumite osaks. Hiljem anti fordi põhiosad rendile projektiettevõttele OÜ Bellhouse, kes korraldas kompleksis ekskursioone, üritusi, kunsti- ja muusikasündmusi (näiteks festival Patareiv) jms.

Sulgemine avalikkusele

2016. aastal suleti kompleks avalikkusele. Seal tehti väheseid ehituslikke korrastustöid ning valmistati ette kompleksi müümist erakätesse.

Müük eravaldusesse

Detsembris 2019 müüdi fordi põhiosa Urmas Sõõrumaaga seotud ettevõttele. Kevadel 2020 alustati vangla järkjärgulist lammutamist ja fordi projekteerimist polüfunktsionaalseks keskuseks.

Viited

↑ Robert Treufeldt. Tallinna Kalaranna fort. Meremees nr 2, 2021
↑ Kalaranna fort kultuurimälestiste riiklikus registris

Kirjandus

Jacob Eduard de Witte. Les plans et profils de tour les ouvrages en detail qui feront partie du port de guerre, et du port marschand a Reval. Collonel Ingenieur I. E. Witte. 1792. aastal kavandatud Tallinna sõjasadama projekt. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.854.4.478
Heino Gustavson. "Tallinna rannakaitse kuni 1864. aastani". ENSV TA Toimetised, Ühiskonnateadused 37/2. Tallinn 1988
Heino Gustavson. "Kindlusrajatis – kasarm – vangla". Vana Tallinn 3 (7). Tallinn 1993
Heino Gustavson. "Tallinna vanemad merekindlused". Olion. Tallinn 1994
Robert Treufeldt. "Tallinn Patarei Barracks". Estonian Art 2/ 2005. Tallinn
Robert Treufeldt. "Tallinna mereäärsed pärlid". Sirp nr 30, 17. august 2012. Lk 26–27
Robert Treufeldt. "Tarnished Diamonds: About the Military Past of Tallinn’s Coastal Area. Fort of Kalarand and Double Battery". In: The Changing Coastal and Maritime Culture: The 5th Baltic Sea Region Cultural Heritage Forum; Tallinn; 18–20. september 2013. Ed. Maili Roio. Tallinn: Muinsuskaitseamet. Lk 101–107
Robert Treufeldt. "Kalaranna fort (ka Kaitsekasarm, Patareikasarm või Patarei)". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 12–13
Heleri All. "Loodav sihtasutus hakkab Kalaranna kindlust ja Patarei vanglat korda tegema". err.ee, 23. juuli 2016
Uwe Gnadenteich, Liis Treimann. "Kalaranna fordi viimased päevad". Postimees, 16. oktoober 2016
Robert Treufeldt. "Kalaranna fort ehk hilisem "Patarei" vangla". MTÜ Castellum. Tallinn 2019. 64 lk. ISBN 9789949015184

Välislingid

[1] Robert Treufeldt. Tallinna Kalaranna fort. Meremees nr 2, 2021

[2] Kalaranna fort kultuurimälestiste riiklikus registris

[1]

[2]