Jean-Honoré Fragonard

Jean-Honoré Fragonard
Jean-Honoré Fragonard
Sünniaeg	5. aprill 1732; Grasse
Surmaaeg	22. august 1806 (74-aastaselt)
Amet	maalikunstnik, graafik, joonistaja, illustreerija
Stiil	portree, maastikumaal
	[muuda Wikidatas]

Jean-Honoré Fragonard (5. aprill 1732 – 22. august 1806)^[1] oli prantsuse rokokoo kunstnik, kes sai tuntuks oma märkimisväärset hõlpsust, joovastust ja hedonismi väljendava maalimisstiili kaudu. Oma elu jooksul maalis ta rohkem kui 550 teost, millest ainult viis on dateeritud^[2].

Elulugu

Fragonard sündis Grasse linnas Prantsusmaal esimese lapsena kaupmehe ja kinnastevalmistaja François Fragnonardi ning Françoise Petit' peres. Järgmise aasta juulis sündis teine poeg, kuid too suri 10-kuuselt. Nii jäigi Jean-Honoré pere ainsaks lapseks. Kui Fragnonard oli 6-aastane, kolis perekond Pariisi^[1].

1748. aastal alustas Jean-Honoré oma kooliteed õpipoisina juristi juures, kes aga avastas, et poisil on suur huvi joonistamise vastu, ning seetõttu saadeti ta 1749. aastal hoopis François Boucheri juurde maalimist õppima. Boucher nägi Fragonardis küll annet, aga ei soovinud oma aega raisata nii kogenematu poisi peale ning saatis ta edasi õppima Chardini käe alla. Pärast kuut kuud Chardini ateljees õppimist pöördus Fragonard tagasi Boucheri juurde ennast täiendama^[1].

Kuigi Fragonard polnud veel Académie de France à Rome õpilane, võitis noor kunstnik 1752. aastal Prix de Rome stipendiumi. Kuid enne sinna õppima asumist, jätkas ta oma õpinguid kolm aastat Charles-André van Loo käe all. 1756. aastal lahkus ta Pariisist, et asuda õppima Roomas Prantsuse Akadeemias^[3].

Roomas olles sõbrustas ta Hubert Robertiga, kes oli samuti kunstnik. 1760. aastal rändasid nad koos Itaalias ringi, kus nad õppisid tundma Itaalia kunsti ning tegid hulganisti visandeid kohalikust maastikust. Nende koostööl valminud näitust demonstreeriti Villa Medicis Roomas. Selle aja jooksul õppis ta hindama ka Hollandi ja Flandria meistreid nagu Rubens, Hals, Rembrandt ja Ruisdael, järgides nende vaba ja jõulist maalimisviisi. Fragonard katsetas rokokoo asemel ka uusklassitsismi^[2]^[1].

17. juunil 1769 abiellus kunstnik miniatuuride maalija Marie-Anne Gérardiga, kes oli samuti pärit Grasse linnast, ning juba samal aastal sündis paaril tütar, kellele pandi nimeks Rosalie Fragonard. Tütrest sai tema muusa. 1780 sündis kunstnikel ka poeg Alexandre-Évariste Fragonard, kellest sai hiljem andekas kunstnik ja skulptor.^[1] Kaheksa aastat pärast venna sündi, vaid 19-aastaselt, suri Rosalie^[4]. Fragonard kolis 1800. aastate algul tagasi Pariisi ning veetis oma elu viimased eluaastad seal. Kunstnik suri 1806. aasta augustis ning peagi unustati ta sootuks.

Looming

Algusaastatel maalis kunstnik eelkõige traditsioonilisi teemasid, milleks olid ajaloolised sündmused ja maastikud. Hiljem pöördus kunstnik erootika poole ning tema pintslitõmbed olid piisavalt kerged, et ka hiljem oma töid vulgaarsetena hoida. Alles pärast abielu häälestas ta vulgaarsed toonid oma töödes maha ning keskendus siis peamiselt koduõndsuse, kodu ja aedade maalimisele.

Aristokraatide kujutamisel peeti ümarat figuuri hea tervise märgiks. Seetõttu eelistas Fragonard inimesi maalides täidlasi ja terve kehaehitusega modelle. Kunstniku maalidel olid nii mehed kui ka naised kahvatute nägude ja roosade põskedega, sihvakate sõrmede ja varvastega ning segamini soengutega, mis jättis mulje, nagu oleksid nad just voodist tõusnud.

Võib arvata, et Fragonard võttis maalimisel vabade pintslitõmmetega eeskuju Rubensilt. Hoides pintsliliigutused voolavad, suutis kunstnik tabada aegade mööduvat kergust, kus poliitiline ja sotsiaalne keskkond muutus pidevalt. Fragonardi palett oli täis pastelseid värve, näiteks õrnu roosasid, kollaseid ja rohelisi.^[5]