Ivan Franko

See artikkel räägib isikust; laevaklassi kohta vaata artiklit Ivan Franko (laevaklass).

Ivan Franko (ukraina keeles Іван Якович Франко; 27. august (vkj 15. august) 1856 Nagujevõtši – 28. mai (vkj 15. mai) 1916 Lviv) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, näitekirjanik, kriitik, teadlane, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule.

Tema isa oli sepp. Ivan Franko õppis gümnaasiumis Drohobõtšis aastatel 1867–1875. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta filosoofiat ja klassikalist filoloogiat Lvivi Ülikoolis ning Tšernivtsi Ülikoolis.

Ta oli 1890. aastal Ukraina esimese poliitilise partei –. – üks asutajaid ning selle esimene esimees.

1893. aastal Viini Ülikoolis kaitses Ivan Franko dissertatsiooni.

Ta tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller jms.). Ta oli esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane.

Ivan Franko nime kannab Lvivi Ülikool, samuti Ivan Franko nimeline Rahvuslik Akadeemiline Draamateater Kiievis.

Eesti keeles ilmunud teoseid

"Jutustused", ukraina keelest tõlkinud Bernhard Linde. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
"Zahhar Berkut", vene keelest tõlkinud Jüri Piik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
"Siis, kui loomad veel rääkisid: muinasjutte lastele", ukraina keelest tõlkinud Jüri Piik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959 (2. trükk Tallinn: Eesti Raamat, 1976)
"Varastatud õnn" (jutustused, näidendid, poeem), ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1985

Vaata ka

Kirjandus

Sergei Issakov, "Ivan Franko ja Eesti (Kirjaniku 125. sünniaastapäeva puhul)" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 8, lk 487–490; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

Välislingid