Islami keraamika

Islami keraamika on ajavahemikus 7.–17. sajand islamimaailmas loodud keraamika.

Eeldused keraamika arenguks

Islami teke ja levik ühendas Araabia poolsaare nomaadide hõimud ning muutis võimalikuks võimsa islamiriigi tekke. Seoses sellega tekkisid soodsad võimalused ka kultuuri arendamiseks.

Kunsti suhtus islam valdavalt neutraalselt, kuid sellele kehtisid siiski mõned piirangud. Näiteks oli keelatud kujutada elusolendeid (mis soodustas keerukate ornamentide teket) ja kasutada religioosses kunstis väärismetalle (mis lõi eeldused keraamika senisest laialdasemaks kasutuselevõtuks).

Keraamika arendamist mõjutas ka Siiditee kaudu islamimaailma jõudev kõrge kvaliteediga Hiina keraamika. Hiina keraamika kõrge hind ja rohked sakraalehitised, mis vajasid keraamilisi plaate sise- ja väliskujunduse tarbeks, soodustasid keraamika kohapealset arengut.

Uuendused keraamikas

9. sajandil leiutati valge kattev tinaglasuur, mis võimaldas värvilisest madalkuumussavist valmistatud esemeid valge pealispinnaga katta. Valgele pealispinnale maaliti glasuuripealsete värvidega. Selles tehnikas valmistatud keraamikat nimetatakse minai-keraamikaks (pärsia keeles minai 'email') ja see tehnika saavutas kõrgtaseme 11.–12. sajandil Pärsias Seldžukkide valitsemisajal.

9. sajandil arendati Samarras ja Bagdadis välja lüsterkeraamika, milles maaliti hõbeda-ja vaseühendeid sisaldavate lüstervärvidega valgele tinaglasuurile peale dekoor ja seejärel teostati reduktsioonpõletus. Lüstertehnika võimaldas saavutada kallihinnaliselt mõjuvat ja mitmevärviliselt säravat pealispinda, mida kasutati rohkelt nõude ning keraamiliste seina- ja põrandaplaatide tootmisel.

Frittkeraamika (tulevase frittportselani eelkäija) väljaarendamine. Savisse kvartsliiva ja fritipulbri sissesegamisel saadud tihe valgeks põlev keraamiline mass oli küll madalamal temperatuuril põletatud kui Hiina portselan, kuid tänu klaasipuru sisaldusele küllaltki tihe ja portselani jäljendav. Läbikumavus saavutati nõudesse tehtud aukudega, mis hiljem läbipaistva glasuuriga kattusid.

12. sajandil muutus populaarseks lakabi-keraamika (pärsia keeles lakabi 'maalitud'), mille dekoor oli reljeefne kontuurjoonis, mis hoidis ära erivärviliste glasuuride kokkuvalgumise eseme pinnal. Lakabi-keraamika peamiselt kasutatud motiivideks said kalligraafilise kirja ja linnu (põhiliselt paabulinnu) kujutised.

Hispaanias arenes välja ka omapärane Hispaania-mauri keraamika, mida kasutati laialdaselt paljudes tollel ajal püstitatud esindushoonetes. Hispaania-mauri keraamikat teostati lüstertehnikas ja kaunistati rohkete ornamentidega. Oluliseks keraamikakeskuseks kujunes Valencia maakond.

Mõju Euroopa keraamikale

Euroopas võeti islami keraamikast üle valge kattev tinaglasuur ja lüstertehnika. Samuti olid Hispaania-mauri keraamika ja İzniki keraamika (Türgis, İzniki linnas, 15.–18. sajandil valmistatud keraamika) suureks eeskujuks tollasele Euroopa keraamikale ja mõjutasid kogu Euroopa keraamika edasist arengut.

Vaata ka

Välislingid