Ieremías II
Ieremías II (ka Jeremias II või Jeremia II, kreeka Ιερεμίας Β΄, u 1530 Anchíalos – september 1595 Konstantinoopol) oli Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh aastatel 1572–1595 (vaheaegadega).
Tema valitsusaja olulisemad sündmused olid esimeste teoloogiliste läbirääkimiste pidamine luterlaste ja õigeusklike vahel 1570. aastatel ning Moskva metropoliidile patriarhitiitli andmine 1589. aastal.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Päritolu ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Ieremías Trános sündis 1530. aasta paiku tänase Bulgaaria aladel asuvas Anchíalose linnas. Tema täpne sünniaeg on teadmata, kuigi osa teadlasi on seisukohal, et tulevane patriarh sündis 1536. aastal. Ta õppis omaaegsete silmapaistvate kreeka õpetlaste käe all ja võttis juba noorena vastu mungaseisuse.
1568. aastal nimetati ta Michaíl Kantakouzenóse eestkostel Lárisa piiskopiks. Kui Kantakouzenós saavutas Mitrofanís III tagandamise patriarhiametist, valiti tema soosik Ieremías 5. mail 1572 esimest korda Konstantinoopoli patriarhiks.
Esimene ametiaeg patriarhina
[muuda | muuda lähteteksti]Patriarh Ieremíase esimene prioriteet oli kirikureformi läbiviimine. Ta kutsus kokku sinodi eesmärgiga astuda samme kirikus lokkava simoonia vastu.
Ühtlasi lasi ta taastada ja määras patriarhi katedraaliks Pammakáristose kiriku. Türklased võõrandasid katedraali tema teise ja kolmanda ametiaja vahel 1586. aastal ning muutsid selle mošeeks.[1]
3. märtsil 1578 hukati patriarhi patroon, sultani juures ebasoosingusse sattunud Michaíl Kantakouzenós. See nõrgestas oluliselt Ieremíase positsiooni. Eri andmetel kas 23. või 29. novembril 1579 patriarh kukutati ja heideti kirikust välja. Patriarhitroonile naasis tema eelkäija Mitrofanís III.
Teoloogiline dialoog luterlastega
[muuda | muuda lähteteksti]15. oktoobril 1573 jõudis patriarhini Stephanus Gerlachi vahendusel Tübingeni ülikooli luterlike teoloogide Jakob Andreae ja Martin Crusiuse kiri, millega need õpetlased algatasid esimese tõsisema mõttevahetuse protestantlike ja õigeusu kirikute vahel, et selgitada välja võimalikud ühisarusaamad ja valmistada ette võimalik kirikute ühinemine.
Esialgne sõbralik suhtlus viis selleni, et 24. mail 1575 edastas Gerlach patriarhile Philipp Melanchthoni kreeka keelde tõlgitud Augsburgi usutunnistuse, luterliku kiriku tähtsaima õpetusliku alusdokumendi. 15. mail 1576 pani patriarh oma kaastöölistega teele vastuse, esitades Piibli ja kirikliku traditsiooni põhjal süvaanalüüsi, milles protestantide ja õigeusklike vaated ühtivad ning milles lahknevad.[1]
Andreae ja Crusius esitasid argumendid protestantliku doktriini kaitseks 18. juunil 1577 kirjutatud kirjas, millele patriarh vastas omapoolsete vastuargumentidega taas järgmisel, 1578. aastal. Selles kutsus ta luterlasi isalikult üles mitte hülgama kiriku traditsiooni.
Luterlased arutasid seda kirja kaua ja jõudsid oma vastuse teele panna alles 1580. aastal, mil Ieremías oli saanud teist korda patriarhiks. Kuna selle kirja põhjal sai selgeks, et ühistele teoloogilistele seisukohtadele ei ole võimalik jõuda, otsustas patriarh edasise kirjavahetuse lõpetada.[1]
Teine ametiaeg patriarhina
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Mitrofanís III augustis 1580 suri, sai Ieremías uuesti patriarhiks. Tõenäoliselt oli tema troonile asumise kuupäev 13. august 1580.
1580. aastate alguses oli tema tähelepanu keskmes kalendriküsimus. Veebruaris 1582 jõustas paavst Gregorius XIII uue kalendri, mida üritati kehtestada ka õigeusklike enamusega territooriumitel. Patriarh kutsus kalendriküsimuse arutamiseks kokku mitu kirikukogu. Neist esimesel, mis toimus novembris 1583, osalesid ka Aleksandria ja Jeruusalemma patriarh. 20. novembril 1583 mõistis kirikukogu uue kalendri kasutamise hukka, pidades seda vastuolus olevaks seitsmel oikumeenilisel kirikukogul kehtestatud ja kinnitatud ülestõusmispühade tähistamise reeglistikuga. Uue kalendri mõistsid hukka ka hilisemad kirikukogud, mis toimusid juba Ieremíase kolmandal ametiajal.
1583.–1584. aasta talvel organiseeris rühm kreeka piiskoppe eesotsas Kaisáreia piiskopi Pachómiose ja Filippoúpoli piiskopi Theóliptosega patriarhi vastu vandenõu, süüdistades teda Osmanite vastu suunatud kreeklaste ülestõusu toetamises, ühe muslimi ristimises ja kirjavahetuses paavstiga. Patriarh vahistati, teda peksti ja tema üle peeti kolm kohtuistungit: kuigi kreeklaste ülestõusu toetamise süüdistus osutus alusetuks, pidasid paika teised kaks süüdistust.
Selle tulemusel tagandati patriarh Ieremías 22. veebruaril 1584 teist korda ametist ja pagendati Rhodose saarele.
Kolmas ametiaeg patriarhina
[muuda | muuda lähteteksti]Konstantinoopolis pääsesid nüüd teineteise järel patriarhitroonile Ieremíase vaenlased Pachómios ja Theóliptos, Ieremíasel endal õnnestus aga 1586. aastal tänu Prantsusmaa saadiku eestkostele pagendusest tagasi pöörduda. Ta asus peatselt pärast seda teele läbi Rzeczpospolita ja Venemaa, et koguda puudust kannatavale Konstantinoopoli kirikule raha.
Patriarhitroon oli samal ajal tühi, sest Osmanid tagandasid mais 1586 ka patriarh Theóliptos II ja rekvireerisid patriarhi katedraali. Patriarhi kohusetäitjana olid ametis Ieremíase toetajatest diakonid Nikifóros ja Dionýsios. Aprillis 1587 kogunenud kirikukogu valis Ieremíase tagaselja kolmandat korda patriarhiks, kuid tema eemaloleku tõttu juhtis kirikut kuni 1589. aastani tegelikult diakon Nikifóros. Sultan kinnitas Ieremíase ametlikult patriarhiks alles 4. juulil 1589 kui ta oli Konstantinoopolisse tagasi jõudnud.
Ta jäi patriarhiks oma surmani 1595. aasta sügisel. Ka Ieremíase täpne surmaaeg ei ole teada, enamasti paigutatakse see septembrisse, kuid kindlalt on teada, et ta ei saanud surra varem kui septembris ja hiljem kui detsembris.
Moskva patriarhaadi loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Patriarh Ieremías II saabus kaaskonnaga Venemaale toetust küsima 1588. aastal Smolenski kaudu. Kuna Konstantinoopolis toimunud sagedaste võimuvahetustega ei oldud Venemaal kursis, siis Moskvas tegelikku võimu teostanud Boriss Godunov küll esialgu kahtles patriarhi legitiimsuses, kuid andis siiski loa külalised Moskvasse saata. Selleks ajaks oli juba Venemaal tekkinud idee, et Vene kirikupea kui ainus iseseisva õigeusu riigi kirikupea peaks samuti saama patriarhitiitli. Samuti lootis Godunov kiriku positsiooni parandades tugevdada oma võimu.[2]
Ieremías II saabus Moskvasse 11. juulil 1588 ja paigutati peaaegu kohe koduaresti, kus talle ligipääsu oluliselt piirati. Ametlikult temalt esialgu Moskva metropoliidile patriarhitiitlit ei küsitud, vaid sondeeriti pinda mitteametlikult. Selle käigus selgus, et patriarh on Moskvasse patriarhaadi loomise idee suhtes negatiivselt meelestatud ja Godunov otsustas lihtsalt oodata.[3]
Kuna patriarhi arest venis juba ligi pooleaastaseks, hakkas ta muret tundma nii ikka veel saamata raha kui ka oma ametikoha püsimise pärast. Iga hetk võis ju Konstantinoopolis toimuda uus poliitiline pööre. Moskvas viibimise ajal väljendas patriarh ka seisukohta, et kuna tema positsioon Konstantinoopolis on ebakindel, Venemaal aga elu luksuslikum ja parem kui türklaste võimu all, siis oleks ta valmis ise Moskvasse patriarhiks tulema. Seda seisukohta kasutas Godunov hiljem patriarhi vastu ära, mängides ta lõksu.
Lõksuks kujunes tsaar Fjodor I pakutud valik, mille kohaselt võis Ieremías kas ise Venemaale patriarhiks tulla, kuid sel juhul pidi ta resideerima varem Venemaa kirikupea asukohaks olnud Vladimiri linnas, või siis pühitsema patriarhiks Moskvasse väärika kandidaadi kohalike piiskoppide seast. Kuigi Ieremías oli valmis Venemaale jääma, ei olnud ta mingil juhul nõus ümber asuma Vladimiri linn. Ta ise põhjendas seda sellega, et "patriarh peab alati valitseja kõrval viibima". Tõenäoliselt oli asi hoopis selles, et Godunovile ustavad inimesed olid loonud patriarhile Vladimirist mulje kui hirmsast urkast, mis on palju hullem tema vangistuspaigast Rhodosel.[4]
Patriarhil ei olnud nüüd enam võimalust väita, et Vene kirik ei vääri patriarhi, sest ta oli ise ilmutanud valmisolekut seda patriarhina juhtida. 13. jaanuaril 1589 esitas Boriss Godunov talle tsaari korralduse, et Ieremías peab venelasest patriarhi ametisse pühitsema. Ieremías II püüdis vastu vaielda veel argumentidega, et tal puudub teiste õigeusu patriarhide nõusolek ja seetõttu oleks tema samm ebakanooniline, kuid mingil, täpselt teadmata viisil veendi ta nõustuma. 19. jaanuaril seati formaalselt üles kolm patriarhikandidaati, kelle puhul oli juba ette teada, et tsaar valib nende seast pühitsemiseks Moskva metropoliidi Iiobi.
26. jaanuaril 1589 pühitses Ieremías Iiobi esimeseks Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks.[5]
Ka pärast pühitsemist hoiti patriarh Ieremías II veel Moskvas kuni maini 1589 kinni, sest alles siis sai valmis venelaste ette valmistatud ametlik dokument patriarhaadi kehtestamise kohta Venemaal. Seda dokumenti ei vaevutud isegi kreeka keelde tõlkima, nii et patriarh oli sunnitud selle allkirjastama sisu mõistmata. Tema kaaskonda kuulunud Monemvasía piiskop püüdis allkirjastamisest keelduda, kuid (piiskopi enda mälestuste kohaselt) oli ta ähvardatud keeldumise korral jõkke uputada. Patriarhi ja tema kaaskondlaste edasise kuulekuse tagamiseks jagati neile lahkelt raha ja kingitusi nii lahkumisel kui ka saadeti veel teele järele.[6]
Mais 1590 saavutas Ieremías II Konstantinoopolis toimunud kirikukogul Moskva patriarhaadi tunnustamise Antiookia ja Jeruusalemma patriarhide poolt. Lisaks kirjutasid sellele Moskva patriarhitrooni asutamise dokumendile alla veel 42 metropoliiti, 19 peapiiskoppi ja 20 piiskoppi. Kui Moskvas koostatud patriarhi tunnuskiri oli seadnud uue patriarhaadi õigeusu kiriku aujärjestuses esikohale, siis Konstantinoopolis koostatud dokument andis uuele patriarhaadile aujärjestuses viienda koha Jeruusalemma patriarhi järel. Seda järjestust ei õnnestunud venelastel vaatamata suurtele jõupingutustele ka hiljem muuta.[7]
Kuna Aleksandria patriarh Melétios I Pigás keeldus esialgu dokumenti allkirjastamast, sest pidas Ieremíase teguviisi ebakanooniliseks, tuli veebruaris 1593 Konstantinoopolis kokku kutsuda uus kirikukogu Moskva patriarhaadi tunnustamiseks. Selleks ajaks olid Venemaa tsaari lahked annetused ja läbi Osmanite sultani avaldatud surve pannud ka Melétiose meelt muutma ning 1593 sai Moskva ja kogu Venemaa patriarh kõigi kolme õigeusu patriarhaadi lõpliku tunnustuse.[8]
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Patriarh Ieremías II on peetud üheks võimekamaks kirikupeaks Osmanite riigi perioodil. Ta ümbritses end õppinud teoloogidega, kes valdasid nii kreeka kui ka ladina keelt ja kultuuri. Seetõttu suutis ta pidada edukaid teoloogilisi debatte nii protestantide kui ka katoliiklastega. Ta asutas ka Konstantinoopolis linna esimese trükikoja.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ecumenical Patriarchate: Jeremias II (vaadatud 25.06.2013)
- ↑ Богданов, А. П. Русские патриархи 1589–1700. Том 1. Москва, Терра, 1999, стр. 22.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 23–24.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 25–26.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 27–29.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 29–31.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 31–32.
- ↑ Богданов, 1999, стр. 32–33.
- ↑ Runciman, Steven. The Great Church in Captivity: A study of the Patriarchate of Constantinople from the eve of the Turkish conquest to the Greek War of Independence. London, Cambridge University Press, 1968, p. 200.