Mine sisu juurde

Hoiatuskaart

Allikas: Vikipeedia
Kohtunik näitab Guatemala jalgpallurile Carlos Ruizile kollast kaarti

Hoiatuskaart on sportmängudes teavitusvahend, millega hoiatatakse mängijat mängureeglite rikkumise korral.

Idee kasutada hoiatuskaarte selleks, et paremini väljendada kohtunike soove, pärineb Inglismaa jalgpallikohtunikult Ken Astonilt. Aston kuulus FIFA kohtunike komiteesse ja vastutas kõigi kohtunike eest 1966. aasta MM-il Inglismaal. MM-i veerandfinaalis Inglismaa ja Argentina vahel saatis sakslasest kohtunik Rudolf Kreitlein argentinalase Antonio Rattini platsilt lubamatu keelekasutuse pärast ära, kuigi ta ei osanud hispaania keelt. Argentinalasel oli väga raske aru saada, mis juhtus, ja ta keeldus mitu minutit platsilt lahkumast. Samal kohtumisel andis kohtunik Bobby ja Jack Charltonile hoiatuse, aga need said sellest teada alles järgmisel päeval ajalehtedest. Inglismaa koondise peatreener Alf Ramsay pöördus pärast mängu FIFA poole, et saada selgitusi. See pani Astoni mõtlema, et kohtunike otsused peaksid kuidagi arusaadavamad olema nii mängijaile kui pealtvaatajatele. Värvide osas võttis ta eeskujuks foorid. Esimest korda kasutati kollaseid ja punaseid kaarte 1970. aasta MM-il Mehhikos.

Sellest ajast peale on hoiatuskaartide süsteem kasutusele võetud väga paljudel spordialadel, peamiselt võistkondlikel, kuid ka individuaalsetel. Igal spordialal on hoiatuskaartide kasutamise reeglid isesugused ja olenevad vastava spordiala reeglitest. Kõige sagedamini tähendab kollane kaart mängija hoiatamist ja punane kaart mängija eemaldamist, aga mõnel spordialal on hoiatuskaardid ka muud värvi. Tavaliselt on hoiatuskaardid ristkülikukujulised, aga selleski osas leidub erandeid.

Individuaalalade hulka, kus hoiatuskaardid on kasutusel, kuuluvad ratsasport, vehklemine ja käimine.

Esialgu olid kaardid mõeldud üksnes võistluses osalevate sportlaste hoiatamiseks. See põhimõte on hiljem muutunud. Hoiatuskaarte on näidatud nii nendele sportlastele, kes parajasti ei võistle, kui ka treeneritele ja isegi pealtvaatajatele. Jääpallis saab hoiatuskaardi anda tervele võistkonnale korraga, mitte konkreetsele isikule.

Selleks, et levitada ausa mängu põhimõtet, antakse paljudel turniiridel välja fair play auhinda. Tavaliselt saab selle kõige vähem kaarte kogunud võistkond, kuid arvesse võib võtta ka muid asjaolusid, näiteks publiku käitumist.

Jalgpallikohtuniku punane ja kollane kaart

Kohtunik näitab kollast kaarti mängijale, keda on ametlikult hoiatatud. Hoiatuse üksikasjad kannab kohtunik väiksesse märkmikku. Hoiatatud mängija tohib jätkata mängimist, aga kui ta saab mängu jooksul teisegi ametliku hoiatuse, siis saadetakse ta platsilt ära. Sellisel juhul näidatakse mängijale kõigepealt kollast kaarti ja kohe pärast seda punast.

Kui mängija on saanud punase kaardi, siis peab ta viivitamatult mänguväljakult lahkuma ega tohi enam mängust osa võtta. Teda ei tohi ka vahetusmängijaga asendada.

Eriti raskete vigade eest tohib kohtunik anda kohe punase kaardi. Niisuguste vigade hulka kuuluvad kellegi jalaga löömine või muu vägivaldne viga, kellegi peale sülitamine, palli käega mängimine olukorras, kus vastasel on ilmne väravalöömise võimalus (see ei kehti väravavahi kohta), või solvavate sõnade või žestide kasutamine.

Enamiku turniiride reeglites on sätestatud, et kui mängija kogub mitmes kohtumises kokku teatud hulga (tavaliselt 2) kollast kaarti, siis ei tohi ta seejärel teatud arvus kohtumistes (tavaliselt ühes) osaleda. Tavaliselt on ka sätestatud, et kui mängija saab punase kaardi otse, mitte teise kollase kaardi järel ühes mängus, siis ei tohi ta seejärel samuti teatud arvus kohtumistes osaleda. Kuid seda viimast otsustab tavaliselt pädev organisatsioon igal juhul eraldi ja karistus võib ulatuda kuni eluks ajaks diskvalifitseerimiseni.