Hallhaigur

Hallhaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Haigur Ardea;
Liik	Hallhaigur;
Binaarne nimetus
	Ardea cinerea; Linnaeus, 1758
	; Heleroheline – pesitseb suvel; tumeroheline – aasta läbi; sinine – veedab talve

Hallhaigru hääl

Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda haigru perekonda kuuluv suur lind.

Levila ja arvukus

Linnu looduslik levila hõlmab Euraasia parasvöötme ja osaliselt ka Aafrika. Eestis on ta vähearvukas haudelind, vähesed isendid ka talvituvad. Hallhaigru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile.^[1]

24. mail 1990 võeti Marek Vahula ettepanekul kaitse alla Kadrina valla Vandu koloonia, kuid 2001. aasta kevadtalvel raiuti seal kaitse-eeskirja eirates maha kõik haigrutele sobilikud pesapuud.^[2] Sellest ajendatuna alustati 2007. aasta märtsis Eesti haigrute kaitse- ja uurimisprojekti "Haigruotsija", et uurida Eesti haigrute eluolu. Seitsme aastaga (2007–2014) kaardistati peaaegu kõik Eesti kolooniad ja toitumispaigad ning kaitsti 4 teadustööd. Haigruotsija andmebaasi põhjal on Eestis 60–65 pesitsuskolooniat.

Välimus

Linnu üldpikkus on 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm.^[3] Linnud kaaluvad 1½ kg, üksikud kuni 2 kg, emased on isastest veidi väiksemad^[4]. Isaslindude tiiva pikkus on keskmiselt 47,2 cm, emastel 45,8 cm^[4]

Nende sulestik on valdavalt hallikasvalge. Selg ja tüürsuled on hallid^[4]. Laup ja kiiru keskosa on valged^[4]. Valjasribal on kollakas paljas laik^[5]. Silma ümbrus on rohekas^[5]. Silma kohal on lai must triip^[4]. See kulgeb kuklani, kus ühineb pea teisel küljel oleva triibuga^[4]. Pealael on pikk mustadest sulgedest tutt^[4]. Noorlindudel on tuhmikas hall pea. Nokk on pruunikaskollane, pikk ja kooniline, külgedelt veidi lamendunud^[5]. Kael on valkjashall^[4]. Kurgu alt algab kolm rida väikesi pikergusi tähne^[4]. Puguala suled on pikemad^[4]. Kõhualune on valge^[5]. Labahoosuled on mustad^[5]. Jalad on hallikasrohelised^[5].

Hallhaigrud lendavad aeglaselt ja lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt – see omapära eristab neid toonekurgedest, ruiklastest ja teistest suurtest lindudest.

Eluviis ja -paik

Hallhaigur pesitseb kolooniana, mõnikord külg kõlje kõrval toonekureliste või kormoranidega. Harvem leidub haigrukolooniates kulliliste või kakuliste pesi.^[5]

Pesapaikadele saabub hallhaigur varakult. Põhja- ja Kesk-Euroopasse saabub ta märtsi teisest poolest mai keskpaigani. Sel ajal võivad veekogud veel jääga ja maa peaaegu pidevalt lumega kaetud olla.^[5]

Pesa ehitatakse kõrgele puu otsa. Kui puid pole, rajatakse pesa põõsale või rookuhjale. Kui koloonia koosneb mitut liiki lindudest, püüavad hallhaigrud teistest kõrgemal pesitseda.^[5]

Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud, kellest kummalgi on oma ülesanded. Isaslind toob ehitusmaterjali ja emaslind punub selle pesasse. Pesa on tipuga allapoole suunatud koonuse kujuline. Pesa on hõre ja selle seinad paistavad läbi, nii et altpoolt vaadates munad paistavad. Pesa läbimõõt on 6–8 dm ja kõrgus 5–6 dm.^[5]

Emaslind muneb kahepäevaste vahedega 4–6 muna. Muna mõõtmed on keskmiselt 60×44 mm. Muna on rohekastaevassinine. Kui teda on juba veidi hautud, omandab koor nõrga läike. Emaslind hakkb hauduma kohe pärast esimese muna munemist. Seetõttu on pojad pesas alguses erineva suurusega. Haudumine kestab 26 või 27 päeva. Emane viibib pesas rohkem kui isane.^[5]

Koorunud pojad on nägijad, ent täiesti abitud. Suled ilmuvad neil alles 7–9 päeva vanuselt. Jalule suudavad nad tõusta alles 16. elupäeval. Pärast seda ronivad nad tihti pesast välja puuokstele. Mõnikord kukuvad nad sealt maha ja uitavad puude all. Sellised pojad langevad tavaliselt kiskjate ohvriks, levila lõunaosas näiteks šaakalitele ja kõrkjakassidele. Lennuvõimestuvad umbkaudu pooled pojad.^[5]

Pessa toob kumbki vanalind toitu 3 korda päevas. Ent ühel toitmiskorral ei saa toitu kõik pojad, vaid natuke üle poolte. Toiduhulk, mida vanalind ühe väljalennu järel pessa toob, on umbkaudu ühesugune ja Rõbinski veehoidlas tehtud vaatluste järgi on see umbes 230 g. Mida suuremad on pojad, seda rohkem toitu nad vajavad ja seda vähem jääb vanalindudele endile.^[5]

Pärast poegade lahkumist pesast püsivad haigrud pesakonniti koos. Vahel kogunevad nad suurtesse parvedesse, ent näha võib ka üksikuid isendeid.^[5]

Äraränne algab septembris.^[5]

Hallhaigur sulgib üks korda aastas juuli ja novembri vahel. See tähendab, et sulgimine algab pesitsuspaikades ja lõpeb talvitusalal.^[5]

Hallhaigru toit on mitmekesine. Ta sööb putukaid ja nende vastseid, väikseid kalu, vähke, konni ja kulleseid, sisalikke, madusid ja närilisi. Ta on üks vähestest lindudest, kelle saagiks võivad langeda mutid. Pärast suuri lumesadusid, mis muudavad maismaaloomad raskemini kättesaadavaks, on nähtud hallhaigruid põldmarju söömas.^[5]

Asjaolu, et hallhaigrud kala söövad, ei avalda olulist mõju kalamajandusele. Enamasti langevad nende saagiks väheväärtuslikud liigid ja prügikalad. Liguloosi põdevaid kalu hävitades koguni parandavad nad teatud määral veekogude sanitaarseisundit. Ent samas võib hallhaigur levitada noorte karpkalade ohtlikku haigust tinditõve.^[5]

Edela-Aafrikas loetakse hallhaigrut kasulikuks linnuks, kuna ta sööb seal peamiselt kahjurputukaid ja roomajaid, näiteks madusid.^[6]

Alamliigid

Hallhaigrul eristatakse neli alamliiki:

Ardea cinerea cinerea Linnaeus, 1758; esineb Euroopas, Aafrikas, Lääne-Aasias
Ardea cinerea jouyi Clark, 1907; Ida-Aasias
Ardea cinerea firasa Hartert, 1917; Madagaskaril
Ardea cinerea monicae Jouanin & Roux, 1963; Mauritaanias

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
↑ Marek Vahula. Haigruotsija soovib haigrute kaitse alla võtmist Bioneer.ee, 16. detsember 2013.
↑ Jonsson, L. "Euroopa linnud". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, lk 68–69
↑ ^4,00 ^4,01 ^4,02 ^4,03 ^4,04 ^4,05 ^4,06 ^4,07 ^4,08 ^4,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 66
↑ ^5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 ^5,10 ^5,11 ^5,12 ^5,13 ^5,14 ^5,15 ^5,16 ^5,17 "Loomade elu", 6. kd., lk. 67
↑ "Loomade elu", 6. kd., lk. 68

Kirjandus

Galina Oskar. Hallhaigru (Ardea cinerea) kolooniakoha valikust. (Juhendajad Egle Tammeleht ja Marek Vahula) Magistritöö. Tartu 2014.
Marek Vahula. Haigruotsijad ja Hallhaigur. (voldik). Tallinn, 2014.
Ain Alvela. Põnev kooslus Kakumäel - haigrukoloonia ja uhked villad. Maaleht nr 26(1446), 25.06.2015.
Kaarel Lauk. Hallhaigur Eestis 1980-1993. (Raamat). Pärnu, 1994.
Marek Vahula. Haigruotsija Haigruraamat. Tallinn, 2019. (ISBN 978-9949-88-820-7). (Ingliskeelne teos Tallinn, 2024).

Välislingid

Hallhaigur andmebaasis eElurikkus

[hirundo-1] 1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

[Vahula-2] Marek Vahula. Haigruotsija soovib haigrute kaitse alla võtmist Bioneer.ee, 16. detsember 2013.

[haigur-3] Jonsson, L. "Euroopa linnud". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, lk 68–69

[lk66-4] 4,00 ^4,01 ^4,02 ^4,03 ^4,04 ^4,05 ^4,06 ^4,07 ^4,08 ^4,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 66

[Loomade_elu-5] 5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 ^5,10 ^5,11 ^5,12 ^5,13 ^5,14 ^5,15 ^5,16 ^5,17 "Loomade elu", 6. kd., lk. 67

[lk68-6] "Loomade elu", 6. kd., lk. 68

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]