Hüpotermia

Hüpotermia (kreeka Υποθερμία (Ῠ̔ΠΟ+ΘΈΡΜΗ), ladina hypothermia, inglise hypothermia), alatemperatuur, vaegsoojumus, allajahtumisseisund ehk alajahtumine on seisund, kus organismi kehatemperatuur on langenud normaalsest madalamale. Inimese kehatemperatuur püsib tänu termoregulatsioonile umbes 37 °C juures, alajahtumine tekib kehatemperatuuri langemisel alla 35 °C.

Keha väljaulatuvad osad, nagu kõrvad, nina, põsesarnad, sõrmed ja varbad, kaotavad soojust kõige kiiremini. Organismi siseregulatsioon üritab vereringe kaudu siseelundeid külmumisest päästa, ahendades nahaaluseid veresooni. Kehatemperatuuri langedes ilmuvad sellised alajahtumise sümptomid nagu värisemine ja meeltesegadus. Kui hüpotermiat ei ravita, siis võib see viia südamerabanduse, hingamiselundite töö seiskumise või surmani.

Külmanäpistusega USA sõdurid ootavad lennukit

Sümptomid

Alajahtunud inimene ei ole tavaliselt oma olukorrast teadlik, sest sümptomid tekivad järk-järgult ja sellega seotud mõttesegadus takistab eneseteadlikkust. Alajahtumine pole alati põhjustatud külmast välistemperatuurist. Eakam inimene võib saada kerge alajahtumise jahedas ruumis, mis on nooremale või tervemale täiskasvanule talutav.

Kerge alajahtumine

Kergema alajahtumise sümptomid on peaaegu identsed raskema variandi omadega. Peamine sümptom on külmavärinad: keha automaatne kaitse külma välistemperatuuri vastu, püüdes niimoodi keha soojendada. Teiste sümptomite hulka kuuluvad kiirenenud hingamine ja pulss, raskused kõnelemisega ja üldine mõttesegadus, koordinatsiooni puudumine, väsimus.

Raske alajahtumine

Kehatemperatuuri edasisel langemisel sümptomid kas raskenevad või muutuvad nõrgemaks. Külmavärinad on pidevad, esineb kohmakust ja koordinatsiooni puudumist. Kõne on ebaselge ja tekivad raskused mõtlemisega. Otsustusvõime halveneb, näiteks võib tulla soov sooje riideid seljast võtta. Liikumine väheneb, tekib unisus, jõuetus ja apaatia enda oleku suhtes. Esineda võib ka järkjärgulist teadvusekaotust. Pulss nõrgeneb ja hingamine aeglustub ning muutub pindmiseks.

Alajahtumine imikutel

Imikute alajahtumisele viitavad erepunane külm nahk ja loid olek.

Põhjused

Pikk viibimine igasuguses kehatemperatuurist külmemas keskkonnas võib viia alajahtumiseni, kui inimene pole sobivalt riides või ei suuda oma seisundit kontrollida.

Soojuskao peamised põhjustajad on:

• Soojuskiirgus – kõige rohkem soojust kaob katmata kehaosade pinnalt soojuse kiirgamise tõttu. Tuleks kanda ilmale vastavad riietust ning vältida liiga pikaajalist külma käes viibimist.
• Otsene kontakt millegi eriti külmaga, näiteks külma vee või maapinnaga, juhib soojust kehast välja. Vesi on väga hea soojusjuht, seega keha kaotab külmas vees palju kiiremini soojust kui külmas õhus. Sarnaselt sellega kaotab keha palju kiiremini soojust just siis, kui riided on märjad, näiteks vihma käes viibides. Märjad riided tuleks võimalikult kiiresti seljast võtta, katta end kuivade riietega ja liikuda sooja, kuiva kohta.
• Tuul alandab kehatemperatuuri, kandes ära õhukese sooja õhukihi nahapinna lähedalt.

Imikute ja vanurite puhul tuleks jälgida ka kliimaseadme temperatuuri, mis võib olla keeratud nende jaoks liiga madalale. Probleemiks võib kujuneda ka ebapiisav majasoojustus.

Riskitegurid

Alajahtumist soodustavad mitmed tegurid:

• Vanadus. Üle 65-aastased inimesed on alajahtumisele haavatavamad, kuna keha võime temperatuuri reguleerida ja külma tunnetada väheneb vanuse kasvades. Eakatel esineb rohkem termoregulatsiooni mõjutavaid haigusi kui noorematel. Mõni eakam inimene ei pruugi olla võimeline ennast väljendama, kui neil on külm, või ei suuda nad ise liikuda soojemasse paika.
• Väga noor iga. Lapsed kaotavad soojust palju kiiremini kui täiskasvanud, kuna nende pea on kehaga võrreldes suurem, võimendades soojuskadu pea kaudu. Lapsed võivad ka näiteks mänguhoos külmatunnet eirata. Neil ei pruugi olla piisavalt otsustusvõimet, et külmas ilmas soojalt riidesse panna või vajadusel sooja minna. Imikutel võib olla eriti suur probleem külmaga, sest nende keha ei tooda nii efektiivselt sooja.
• Vaimsed häired. Vaimupuude, dementsuse või mõne muu psüühikahäirega inimesed, kellel on halvenenud otsustusvõime, ei pruugi ilmale vastavalt riietuda või mõista külma ilmaga seotud riski. Dementsed inimesed võivad minna hulkuma ja kergesti ära eksida, jäädes niimoodi välja külma või märja ilma kätte.
• Alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Alkohol võib jätta tunde, et keha soojeneb seestpoolt, kuid tegelikult see laiendab veresooni ehk keha hoopis kaotab soojust. Stimulantide või alkoholi tarbimine võib mõjutada ka ratsionaalset otsustusvõimet. Kui inimene on joobnud ja ta kaotab külmas ilmas teadvuse, siis tekib tal väga tõenäoliselt alajahtumine.
• Teatud tervisehäired. Mõned tervisehäired mõjutavad keha võimet kehatemperatuuri reguleerida. Näiteks kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos, kehv toitumine, südamerabandus, raske liigesepõletik ehk artriit, Parkinsoni tõbi, trauma, seljaajukahjustused, põletused, jäsemete tundlikkust mõjutavad häired (näiteks närvikahjustus jalgades diabeeti põdevatel inimestel), vedelikupuudus ja ülejäänud seisundid, mis piiravad liikumist või takistavad vereringet.
• Ravimid. Mitmed ravimid, sealhulgas teatud antidepressandid, antipsühhootikumid ja rahustid, võivad mõjutada keha võimet kehatemperatuuri reguleerida.

Tüsistused

Külmamuhud varvastel

Alajahtunud inimesed võivad külmas ilmas või vees viibimise tõttu olla vastuvõtlikumad ka teistele külmaga seotud kahjustustele:

• külmakahjustus ehk kehakudede külmumine
• gangreen – vereringehäiretest põhjustatud kudede närbumine ja surm (võib olla külmakahjustuse tüsistus)
• külmamuhud – kapillaaride ja närvikahjustus, tavaliselt kätes või jalgades
• kaevikpöid – kapillaaride ja närvikahjustus jalgades pikaajalise vees viibimise tõttu

Kontrollimine ja diagnoos

Alajahtumise diagnoosimine on toimub inimese kehaliste näitajate ja hetkeolukorra järgi. Leebete sümptomite korral ei pruugi diagnoosi panemine olla nii kerge, näiteks kui siseruumis oleval vanuril on meeltesegadus, koordinatsioonihäired ja kõneprobleemid. Sellistel juhtudel võib olla vaja ülevaatust, mille hulka võib kuuluda rektaaltermomeetriga kehatemperatuuri mõõtmine.

Ravi

Kui keegi tundub olevat alajahtunud, tuleb viivitamatult leida arstiabi. Abi saabumiseni tuleks jälgida järgmisi juhiseid.

Esmaabi

• Ole õrn. Alajahtunud inimest tuleb õrnalt kohelda. Liigutada võib ainult nii palju, kui on hädavajalik. Inimest ei tohi masseerida ega hõõruda. Liigsed või jõulised liigutused võivad esile kutsuda südameseiskumise.
• Vii inimene siseruumi. Inimene tuleb võimalusel toimetada kuiva ja sooja kohta. Kui inimest pole võimalik liigutada, tuleb teda kaitsta külma ja tuule eest nii palju kui võimalik.
• Eemalda märjad riided. Kui inimene kannab märgi riideid, tuleb need eemaldada. Liigsete liigutuste vältimiseks võib vajadusel riided ka seljast ära lõigata.
• Kata inimene tekkidega. Kasuta kihtidena kuivi tekke või jakke/mantleid, et inimene üles soojendada. Katta tuleks ka pea, jättes ainult nägu välja.
• Eralda inimese keha külmast maapinnast. Väljas viibides tuleks inimene panna tekile või mõnele muule soojale pinnale selili lamama.
• Jälgi hingamist. Tõsiselt alajahtunud inimene võib näida teadvuseta, ilma nähtava pulsi või hingamiseta. Kui hingamine seiskub või on ohtlikult pinnapealne või aeglane, tuleb otsekohe alustada elustamisega.
• Jaga kehasoojust. Inimese keha soojendamiseks võib riided ära võtta ja lamada tema kõrval, et tekiks kehadevaheline kontakt. Mõlemad inimesed tuleb katta tekkidega.
• Soojad joogid. Kui alajahtunud inimene on teadvusel ja võimeline neelama, võib pakkuda sooja mittealkohoolset kofeiinivaba jooki, et aidata kehal üles soojeneda.
• Kasuta sooja, kuiva kompressi. Kasutada võib esmaabi soojakompressi, isetehtud kompressi soojast veest plastpudelis või fööniga soojendatud rätikut. Kompressi võib panna ainult kaelale, rindkerele või kubemele. Ära kasuta kompressi kätel või jalgadel, sest jäsemete soojendamine suunab külma vere tagasi südamesse, kopsudesse ja ajju, langetades sellega kehatemperatuuri, mis võib olla surmav.
• Ära kasuta otsest soojusallikat. Inimese soojendamisel tuleks hoiduda kuumast veest, soojenduspadjast või soojenduslambist. Liigne kuumus võib nahka kahjustada või isegi tekitada korrapäratuid südamelööke, mis võivad südame töö peatada.

Meditsiiniline ravi

Alajahtumise tõsidusest sõltuvalt võib kiirabi sekkuda mõne järgmise meetodiga, et kehatemperatuuri tõsta:

• Vere soojendamine. Võetakse verd, soojendatakse üles ja süstitakse tagasi kehasse ringlema. Tavalise meetodina kasutatakse selleks hemodialüüsimasinat, mida üldiselt kasutatakse vere filtreerimiseks neerude alatalitluse korral.
• Soojad veenisisesed vedelikud. Veeni süstitakse sooja soolalahust, et aidata verel soojeneda.
• Maoloputus. Sooja soolalahusega saab soojendada magu, põit või jämesoolt. Sooja lahuse sisestamiseks lükatakse väike toru kõrist alla, et jõuda maoni, kusitist sisse põieni jõudmiseks või pärakust pärasoolde.

Ennetamine

Sooja hoidmine külmas ilmas

Enne külma kätte minemist jäta ise meelde ja õpeta lastele lihtne lühend KÜLM – kuiv, üleriided, liigne pingutus, müts.

• Kuiv. Püsi nii kuiv kui võimalik ja võta märjad riided ära võimalikult kiiresti. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kätele ja jalgadele, kuna lumi pääseb kergesti kinnaste või saabaste sisse.
• Üleriided. Kanna kihtidena avaraid, kergeid riideid. Välimine kiht võiks olla tuule kaitseks tihedakoelisest märgumatust materjalist. Villast, siidist või polüpropüleenist sisekiht hoiab kehasoojust paremini kui puuvill.
• Liigne pingutus. Väldi tegevusi, mis panevad sind liigselt higistama.
• Müts. Kanna mütsi või mingit muud kaitsvat katet, et kehasoojust ei kaoks pea, näo ja kaela pinnalt. Käpikud on käte soojas hoidmiseks efektiivsemad kui sõrmikud, kuna sõrmed asuvad neis üksteisele lähemal ja jagavad paremini soojust.

Teised ennetusviisid:

• Jälgi ilmateadet. Kui on oodata tugevat külma või külma koos tugeva tuulega, siis on soovitatav püsida siseruumides ja vähendada väljas viibimist.
• Kasuta sooje jalanõusid. Arvesta, et enamasti hakkavad korralikult riides olles külmetama varbad. Kui külmetustunnet liiga kaua eirata, võivad varbad külmuda niivõrd, et need tuleb amputeerida.
• Otsi varju. Kui sul ei ole võimalik minna siseruumidesse, siis otsi varju tuule eest.
• Ole tegevuses. Jalutamine, jooksmine või muu liikumine aitab kehasoojust hoida.
• Tea oma piire. Ära võta liigseid riske ja jälgi, et lapsed ja vanurid hindaksid olukorda õigesti.

Laste ohutus

Imikud ja nooremad lapsed võiksid olla täiskasvanuga võrreldes riietatud ühe lisakihiga. Laste õues külma käes veedetud aeg peaks olema piiratud, nad võiksid käia tihti toas ennast soojendamas, võib pakkuda teed või kakaod.

Talvine autoohutus

Halva ilmaga reisides teavita kindlasti kedagi oma sihtpaigast ja arvatavast saabumise kellaajast. Siis oskavad päästjad sinu autot probleemide tekkimisel otsida. Hea mõte on kaasas kanda ka hädaabivarustust puhuks, kui auto enam ei käivitu. See võiks sisaldada mitut tekki, tikke, küünlaid, esmaabipakki, kuiv- või purgitoitu, konserve ja konserviavajat. Võimaluse korral tuleks reisile kaasa võtta mobiiltelefon. Kui satute hädaolukorda, koguge kõik vajalikud asjad autosse, kogunege üksteise lähedale kokku ja katke end kinni. Käivitage auto kümneks minutiks iga tunni aja tagant. Avage veidi üht akent ning tehke kindlaks, et summuti poleks mootori töötamise ajal lumega kaetud.

Alkoholi tarbimine

Ärge jooge alkoholi:

• kui kavatsete veeta aega õues külma käes;
• kui lähete paadiga sõitma;
• enne magamaminekut külmadel öödel.

Ohutus külmas vees

Vesi ei pea olema jäiselt külm, et tekitada alajahtumist. Keha kaotab soojust juba siis, kui vesi on kehatemperatuurist külmem. Külma vette kukkumisel võiks ellujäämiseks jälgida järgmisi näpunäiteid.

• Kanna päästevesti. Kui kavatsed sõita veesõidukiga, kanna päästevesti. See võib aidata sul külmas vees kauem ellu jääda, võimaldades sul veepinnal püsida lisaenergiat kulutamata ja eraldades keha veest. Kanna abi kutsumiseks päästevesti küljes vilet.
• Liigu veest välja. Proovi võimalikult palju oma kehast veest välja saada, näiteks ronides kummulikeeratud paadile või haarates veepinnal ujuvast esemest.
• Ära proovi ujuda, kui sa pole pääsemisele lähedal. Kui läheduses pole paati, teist inimest või päästevesti, jää paigale. Ujumine kulutab energiat ja võib ellujäämisaega lühendada.
• Paiguta oma keha nii, et vähendada soojuskadu. Tõmba jalad kokku, käed vastu külgi ja vii pea taha.
• Kogunege kokku. Kui kukkusid vette koos teiste inimestega, moodustage ring, suunates näod ringi sisse, hoides niimoodi soojust.
• Ära riietu lahti. Ära võta vees olles riideid vähemaks. Nööbi ja tõmba lukud kinni. Kata võimalusel pea. Riiete ja keha vaheline veekiht aitab keha isoleerida külmast veest. Riidest võib lahti võtta alles pärast turvaliselt veest väljumist, kui oled leidnud kuiva ja sooja paiga.

Alajahtumine Eestis

Tartu maraton

Tartu maratoni korraldajate analüüsi kohaselt näitas 2011. aasta avatud raja sõit mitmeid puudusi tervisesportlaste ohutunnetuses. Paljude osavõtjate riietus ei olnud ilmastikule vastav, ei arvestatud ka ekstreemse külma ilmaga kaasneva kõrgema energiavajadusega, mis viis erakordse väsimuseni ja katkestamiseni. Külmad ilmad tekitavad ka lisaprobleeme suuskade määrimisel. Tartu Maratoni kodulehel on osalejatele välja toodud järgmised riietumissoovitused:

• 0-kiht: lühikeste varrukatega higisärk või võrkmaika ja (soovituslikult tuulekaitsega) aluspüksid.
• 1. kiht: aluspesu võiks olla hästi kuivavast sünteetilisest materjalist spordipesu (aluspükste ja pikkade pesupükste vahele võib panna ajalehe kubemepiirkonna kaitseks).
• 2. kiht: suusakombinesoon või kvaliteetsest mikrofliiskangast jakk.
• 3. kiht: sportlikumal osalejal õhem soojendusdress, kindlasti vähemalt seljaosas hingav. Rahulikumal liikujal veidi soojem tuulekindlast kangast soojendusdress, vajadusel ka vest.

Talveuni ja taliuinak

Maailma külmades piirkondades jäävad paljud imetajad talvekuudeks sügavasse tardumusseisundisse, mida nimetatakse talveuneks.

Külmades piirkondades elavad putuktoidulised, näiteks nahkhiired, on sunnitud talvel magama, sest siis ei leidu söögiks putukaid. Ka suslikud ja siilid magavad talviti. Talveunes siili hapniku- ja energiatarve on suvisest palju väiksem: kehatemperatuur võib langeda kuni +6 °C-ni ehk üle 30 kraadi ja hingamine aeglustuda mõnekümnelt korralt üheksa korrani minutis.

Eesti pruunkarud jäävad taliuinakule. Suurtel loomadel on uinaku ajal kehatemperatuur veidi üle kolmekümne kraadi. Pruunkarud vahetavad tihti oma asendit ja on tegelikult uinakust hoolimata vajadusel või häirimise korral teovõimelised.

Lindude seas jäävad päriselt talveunne vaid Ameerikas elavad uniöösorrid ja mõned teised öösorrid.

Justin Smithi juhtum

Teadaolevalt on kõige kauem alajahtunud olekus olnud ning seejärel elustatud inimene Justin Smith, kes leiti 2015. aasta veebruaris USA Pennsylvania osariigis lumehangest. Smith oli ligi 20-kraadise külma käes olnud umbes 12 tundi, tal ei tuvastatud pulssi ega kehatemperatuuri. Haiglasse lennutamise järel püüti teda soojendada ning esialgu edutult elustada, kuid viimaks õnnestus hapnikurikka sooja vere südamest läbi juhtimise abil süda üles soojendada ning seejärel elektrišoki abil uuesti tööle saada. Smith ärkas mõni aeg hiljem koomast ning vastu eeldusi ei tekkinud tal ka ajukahjustust. Smith jäi ellu arvatavasti tänu sellele, et ta keha oli jahtunud piisavalt aeglaselt, et selle metabolism jõuaks jahtumisega kohaneda ning energiat säästa. Tema äärmusliku külmumise ainuke tagajärg oli varvaste ja väikeste sõrmede amputeerimine.

Vaata ka

• Allajahtumine (aine puhul)
• Hüpertermia