Gulliveri reisid

See artikkel räägib Jonathan Swifti teosest; teiste samanimeliste teoste kohta vaata lehekülge Gulliveri reisid (täpsustus)

---

"Gulliveri reisid" (inglise keeles Gulliver's Travels; algse täieliku pealkirjaga Travels into Several Remote Nations of the World. In Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of Several Ships) on iiri kirjaniku Jonathan Swifti romaan, mille esmatrükk ilmus 1726. aastal Londonis. Raamat ilmus kirjastaja tutvustava eessõnaga.

Raamatu esimene väljaanne erines mitmeti J. Swifti käsikirjast nii trükkali arusaamatuste kui ka kirjastaja tehtud muudatuste tõttu. Põhjalikum korrigeerimine sai teoks alles 1735. aastal.

Raamat kirjeldab Gulliveri nelja reisi:

• Teekond Lilliputti
• Teekond Brobdingnag'i
• Teekond Laputasse, Banibarbi, Luggnaggi, Glubbdubdribi ja Jaapanisse
• Teekond Hiihnhmide maale

Teekond Lilliputti

Gulliver õppis arstiks ning tegi tutvust navigatsiooni ja matemaatiliste ainetega ning asus tööle laevaarstina. Mitme aasta kestel töötas Gulliver vaheldumisi laevaarstina ning praktiseeris Londonis ja väiksemates kohtades kuni järjekordsel meresõidul elas Gulliver ainukesena üle laevahuku ning sattus saarele, kus elasid lilliputid -- umbes 15-sentimeetrist kasvu kääbused. Gulliver õppis lilliputi keelt ja saavutas keisri ja õukonna soosingu. Lilliputi elukorraldus oli sarnane Inglismaale, suurteks probleemideks Lilliputis olid tülid kahe partei vahel ja võimsa naabri sissetungioht. Lilliputi kahest parteist ühe pooldajatel olid kõrged, teise partei pooldajatel madalad kontsad. Naabersaare riigi Blefuscuga kauakestva sõja põhjuseks oli see, et lilliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa, aga vaenlased Blefuscus muna jämedama otsa. Gulliver aitas Lilliputti -- vedas võrguga ära kogu Blefuscu laevastiku. Gulliver sattus ebasoosingusse ja tal taheti silmad peast torgata, kui ta kustutas Lilliputis keisrinna eluruumides puhkenud tulekahju tulle urineerides. Gulliver põgenes Blefuscule, leidis seal rannast paadi, läks sellega merele, kus kohtas järgmisel päeval laeva, millega jõudis õnnelikult koju.

Teose selle osa satiir on suunatud Inglise valitsuse ja kiriku vastu XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, aga ka mitmete kindlate sellal tuntud isikute ja riigitegelaste vastu. Esialgse visandi ümbertöötamise käigus hakkab Lilliput meenutama Inglismaad, keiser poliitilise tegelasena George I-st, Gulliver Henry Bolingbroke'i. Jutustus kujutab Inglismaa ja Prantsusmaa suhteid pärast Utrechti rahu. Maa nimi Lilliput arvatakse olevat koostatud sõnadest lilli - little (väike) ja put, mis oli Swifti ajal käibel põlastust avaldava sõnana.

Teekond Brobdingnag'i

Mõne aja möödudes oli Gulliver jälle laeval. Järjekordsel meresõidul kandis torm laeva ühe kauge saare juurde, kust paatkond läks maalt joogivett tooma, Gulliver koos nendega. Gulliver uitas üksinda saarel ning randa naastes nägi laevnikke paadiga laeva poole kiirustavat ja neid ajas taga inimesetaoline hiiglane -- Gulliver jäi paadist maha. Brobdingnagis elavad hiigelkasvuga inimesed, kes on auväärsed ja väärikad olendid. Nad on kaine ja asjalikult mõtlev rahvas, kes oma käitumises juhindub praktilistest kaalutlustest, on rahu ja tööd armastav, neile on omane leebe karakter ja piiratud vaimsed võimed. Vestlustes kuningaga kirjeldab Gulliver Inglismaad ja elukorraldust seal. Kuninga kokkuvõte Gulliverilt kuuldu kohta on, et inimeste ühiskonnas on rumalus, laiskus ja pahelisus seaduseandja põhiomadused, et seadusi seletavad, tõlgitsevad ja rakendavad kõige paremini need, kellel on huvi ja võimeid neid väänata, vassida ja ignoreerida, et mingi seltskondliku seisundi saamiseks pole vaja tublidust. Ta leiab, et Gulliveri päritolumaa pärismaalaste suurem hulk on kõige õelam vaklade tõug, keda loodus on iial lubanud maapinnal ringi roomata. Saarel ringi liikudes kantakse Gulliveri tema jaoks ehitatud kastis. Kord mererannas viib kotkas kasti selle külge seotud nöörist kinni võttes merele ja pillab vette, kust mööduv laev Gulliveri pardale võtab ja viib tagasi Inglismaale.

Teekond Brobdingnagi jätab kindla kompositsiooniga ja algusest lõpuni ühe korraga kirjutatud loo mulje. Gulliver on kõrvalseisev vaatleja, kellele brobdingnaglaste juures avaneb inimese jõhkrus ja monstrumlikkus. Saarel oleku lõpul muutus Gulliver normaalinimese esindajaks ning brobdingnagi kuninga haletsemise ja põlastava kriitika objektiks. Selles jutustuses naeruvääristab Swift inimeste asutisi ja inimeste kooselu. Saare nimi arvatakse olevat koostatud sõnade grand, big, noble (suur, jäme, suursugune) tähtedest, ära on jäetud viimase sõna viimane silp le.

Teekond Laputasse, Banibarbi, Luggnaggi, Glubbdubdribi ja Jaapanisse

Kolmandas jutustuses kaaperdasid mereröövlid laeva ja jätsid Gulliveri väikese paadiga üksinda merele. Viiendal päeval jõudis ta kaljusele saarele, kust ta korjati üles inimestega asustatud lendavale saarele Laputale. Laputlaste majad on väga halvasti ehitatud, seinad on viltu ja tubades pole ainsatki täisnurka. Laputa monarhile allub manner Balnibarb oma pealinna Lagadoga. Lagado elanike puruvaesuse ja Balnibarbi põlluharimise haleda seisundi põhjuseks on Lagado Suure Akadeemia juhtimisel toimuv pseudoteaduse ees kummardamine ja "seebimullide" nime all tuntud kiire rikastumise fantastiliste projektide rakendamine. Naabersaarte ja Jaapani kaudu reisides jõudis Gulliver tagasi Inglismaale. Teel peatub ta Glubbdubdribi saarel, kus elavad nõiad ja võlurid -- seal sai Gulliver kohtuda möödunud aegade suurkujudega. Lugnaggi saarel kohtas Gulliver surematuid. Sajanditevanuste inimeste nägemine võtab Gulliverilt igasuguse soovi elada igavesti.

Võrreldes teiste kolme osaga on Laputareisi jutustamiskäik korratu. Swift esitab järgemööda oma eelarvamusi, antipaatiaid, pilget ja mõttemõlgutusi. Laputlaste iseloomu ja kommete, Lagado Projekteerijate Akadeemia ning surematute kirjeldused on kogu raamatus kõige tugevamad. Satiir on suunatud peamiselt eluvõõraste matemaatikute, filosoofide, õpetlaste ja pedantide vastu. Lendava saare nime Laputa seostatakse hispaaniakeelse sõnaga la puta -- libu.

Teekond Hiihnhmide maale

Peale mõnekuist viibimist kodus asus Gulliver järjekordsele merereisile, seekord juba laeva kaptenina. Teel surnud meeskonnaliikmete asemele võetud uued meremehed osutusid mereröövleiks, kes võtsid laeva üle ning viisid Gulliveri pärast mõningast vangistust metsikule saarele. Seal leidis ta eest inimesesarnased loomad jähuud ning mõistusega hobused hiihnhmid. Hiihnhmidel on kogukond, kus elukorraldus meenutab inimeste oma. Hiihnhmid ehitavad maju, lüpsavad lehmi, valmistavad savinõusid, teevad kõike nagu inimesed. Jähuusid kasutavad nad tööloomadena nagu inimesed hobuseid. Hiihnhmid on varustatud soodumusega kõigiks voorusteks. Nende peamiseks juhtmõtteks on harida mõistust. Lahkarvamused, tülid, vaidlused ja jonni ajamine on nende juures tundmata. Sõprus ja heatahtlikkus on hiihnhmide kaks peavoorust, mis on omased kogu tõule. Vestlustes peremehega, kelle juures Gulliver elas, kirjeldas ta väga põhjalikult elukorraldust Inglismaal. Kirjeldas Euroopa valitsejatevaheliste sõdade põhjusi, seletas Inglise konstitutsiooni, peaministri osa Euroopa õukondades, kohtusüsteemi. Gulliveri kirjeldustes on hiihnmhide ühiskond võrreldamatult üle inimühiskonnast. Gulliver soovis jäädagi hiihnmhide maale, aga hiihnmhide üldkogu pani pahaks, et tema peremees kohtleb teda -- ilmselt jähuud, kui mõistusega olendit, ja nõudis, et Gulliverist tuleb vabaneda. Ühe hiihnmi abiga ehitas Gulliver endale paadi, millega läks merele, püüti mõne päeva pärast mööduvale laevale ja jõudis tagasi koju.

Raamatu selle osa sügav põlgus inimsoo vastu tunnistab autori mattumist süngemeelsusse, mis oli Swifti saatuseks elu lõpul.

Swift oli kavatsenud kirjutada oma satiiri maailma piinamiseks, mitte lõbustamiseks, aga ta soov ei täitunud. Raamat sünnitas palju enam rõõmu kui pahameelt. Paljud selleaegse Inglismaa poliitilisele elule vihjavad seigad on püsinud läbi sajandite tähendusküllased, sest maailma ajaloos leidub aja ning ruumi erinevusest hoolimata palju sarnast. Lilliputi vihased erakonnatülid tühiste eriarvamuste pärast, erakondade vahel kõikuv heitlik poliitik, veidrad leiutajad ja kõige uutmoodi teha tahtjad nagu Lagado akadeemias omavad analooge aastakümneid ja aastasadu hiljem. Balnibari kohal hõljuv Laputa sobib mitme muugi võitnud ja võidetud rahva iseloomustamiseks. Swift pole ainult puhtnegatiivne väljanaerja, tema positiivne programm inimkonnale on realiseeritud tarkade hobuste ühiskonnas.

Tõlked eesti keelde

• Jonathan Swift. Gulliveri reisid. Tõlkinud ja järelsõna Leo Anvelt. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1938.
• Jonathan Swift. Gulliveri reisid. Tõlkinud Leo Anvelt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
• Jonathan Swift. Gulliveri reisid. Tõlkinud, märkused ja järelsõna Leo Anvelt, illustreerinud G. Granville, kaanekujundus Piret Niinepuu-Kiik, eessõna Richard Sympson. Perioodika, Tallinn 1996.
• Jonathan Swift. Gulliveri reisid. Tõlkinud Leo Anvelt. Eesti Päevaleht, Tallinn 2007.

Osalised väljaanded

• Jonathan Swift. Gulliveri reisid Lillipuudimaale ja Brobdingnaagi. Eesti keelde Helmi Jansen, eessõna H. Raudsepp. A. Org, Tallinn 1923.
• Jonathan Swift. Gulliveri reisid: teekond Lilliputti, tõlkinud L. Anvelt, illustreerinud G. Granville. Oktoober, Tallinn 1991.
• Jonathan Swift. Gulliveri reisid. Tõlkinud Jana Linnart, adapteerinud Malvina G. Vogel, illustreerinud Pablo Marcos Studio. Ersen, Tallinn 2001.