Georg Friedrich Parrot

George Frederic Parrot (ka Georg Friedrich Parrot, Georg Friedrich von Parrot, Georges-Frédéric Parrot; 5. juuli 1767 Mömpelgard (Montbéliard), Württembergi hertsogiriik – 20. juuli (vkj 8. juuli) 1852 Helsingi) oli šoti-prantsuse päritolu Eestis ja Venemaal tegutsenud füüsik, Tartu Ülikooli esimene taastamisjärgne rektor ja Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik.^[1]

1802–1803, 1805–1806 ja 1812–1813 oli Parrot Tartu Ülikooli rektor, 1802–26 Tartu Ülikooli teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika korraline professor. Tema eestvedamisel loodi Pulkovo observatoorium ning Tartu Ülikooli juures kogu Venemaa ülikoolidele õppejõude ette valmistanud Professorite Instituut.^[1]

Parrot andis olulise panuse Tartu ülikooli ülesehitamisse, seisis pärisorjuse kaotamise eest ning toetas Liivimaal linna- ja külakoolide võrgustiku rajamist, mis aitasid hiljem kaasa Eesti ja Läti omariikluse sünnile. Ta andis nõu keiser Aleksander I-le ning hiljem ka keiser Nikolai I-le, mõjutades nii sündmusi terves Vene impeeriumis.

Tartu ülikooli rektor on olnud ka tema poeg Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot.

Elulugu

Parrot lõpetas 1786 Stuttgardi Ülikooli, mis asus toonases Württembergi hertsogiriigi pealinnas. 1801. aastal sai ta Königsbergis filosoofiadoktori kraadi trükis ilmunud tööde eest. 1811. aastast oli ta Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige, hiljem liige (1826–1829 matemaatikas ja 1830–1840 füüsikas) ning 1840. aastast auliige.^[1]

1786–1788 oli ta Normandias krahv d'Herici juures koduõpetaja ning 1788–1795 tegutses Saksamaal matemaatika ja füüsika eratundide andjana.^[1] Saksamaalt lahkus ta peamiselt majanduslikel põhjustel: hiljuti abiellunult vajas ta regulaarsemat sissetulekut kui võimaldasid matemaatika eratunnid ja leiutiste võistlused.^[viide?] 1795 tuli ta Liivimaale, kus oli krahv C. von Sieversi perekonnas koduõpetajaks^[1] Cēsises ja Vecates^[2]. 1796–1801 oli ta Riias (1792 asutatud) Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi (Livländische gemeinnützige und ökonomische Sozietät) sekretär ja arendas välja selle tegevuse põhisuunad.^[1] Hiljem Tartu Ülikoolis liikunud kuulujutud, mille kohaselt Parrot olevat lahkunud Prantsusmaalt revolutsiooni ajal poliitiliste vaadete tõttu ning olevat Napoleoni pooldavate sõnavõttude pärast ka Riias lühemat aega vangis istunud, ei vastanud tõele.^[3]

Aastast 1802 oli Parrot Tartus taasrajatud Tartu Ülikooli teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika korraline professor. Sellal käis ülikoolis äge võitlus Balti rüütelkondade moodustatud konservatiivse kuraatorite kolleegiumi ja valgustusmeelsetest professoritest koosneva nõukogu vahel. Parrotist sai ülikoolis aadlivastase opositsiooni juht. Raskes situatsioonis aitas professoreid õnnelik juhus: 22. mail 1802 peatus Tartus läbisõidul Preisimaale noor keiser Aleksander I, kellele Parrot pidas ülikoolis hiilgava prantsuskeelse tervituskõne. Kõne meeldis keisrile sedavõrd, et ta tellis sellest endale koopia ja teatas oma vastuskõnes, et sealtpeale võib Tartu Ülikool arvestada keisri soosingu ja erilise sümpaatiaga. Parroti positsioon tugevnes ja ta valiti 28. juunil 1802 professor Ewersi asemele uueks prorektoriks (rektori ülesannetes). Aadlipoolsed rünnakud aga ägenesid sedavõrd, et nõukogu saatis Parroti Peterburi, kus oktoobri lõpul toimunud audientsil sai Parrot oma missioonile keisrilt täieliku toetuse ning äsja loodud Vene Haridusministeeriumi juhtide osalusel valmis "Tartu Keiserliku Ülikooli põhimäärus", millele keiser andis Parroti palvel erilise autoriteetsuse märgiks 12. detsembril 1802 (oma 25. sünnipäeval) omakäelise allkirja. Põhimäärusega võeti Tartu Ülikool keisri erilise hoole alla, vabastati kuraatorite kolleegiumi eestkostest ning allutati otse Haridusministeeriumile. Tartu Ülikool sai täieliku sisemise autonoomia ja soodsa riikliku finantseerimise. 22. detsembril 1802 kandis Parrot juubeldavale Tartu Ülikooli nõukogule oma reisi tulemustest ette ja ta valiti Tartu Keiserliku Ülikooli esimeseks rektoriks (kuni 1. augustini 1803).^[1]

Georg Friedrich Parrot oli Tartu Ülikooli rektor ka aastail 1805–1806, 1808–1809 ja 1812–1813. Aastail 1813–1814 ja 1817–1818 oli ta filosoofiateaduskonna dekaan, 1826. aastast omal algatusel emeriitprofessor. 1826. aastast elas ta Peterburis, kus oli Teaduste Akadeemia füüsikakabineti juhataja. Teadusorganisaatorina algatas ta mitmeid projekte, millest tähtsaimad oli Pulkovo observatooriumi rajamine ja Professorite Instituudi asutamine Tartu Ülikooli juures.^[1] Ta paistis silma valgustusideoloogia pooldajana.

Parrot suri reisil Helsingisse ja on maetud Smolenka luteri kalmistule Peterburis.^[viide?]

Teadustöö

Georg Friedrich Parrot kirjutas uurimusi elektri, optika, vedelike füüsika, geoloogia ja meteoroloogia valdkonnast. Tema töödest on püsivama väärtusega osmoosi tähtsuse rõhutamine füsioloogilistes protsessides, samuti kuulub talle galvaanilise elektri keemiline teooria. Kokku avaldas ta umbes 120 teadustööd.^[1]

Ta sooritas mitu uurimisretke Krimmi, Kaukaasiasse, Alpidesse, Püreneedesse jm. Ekspeditsioonide kohta avaldatud tööd käsitlevad Maa gravitatsiooni ja magnetismi, geoloogilist ehitust jm. Ta kirjutas kõrgetasemelisi füüsikaõpikuid, korraldas Tartu Ülikooli füüsikakabineti sisustamise tolleaegse teaduse kõrgtasemele vastavate riistadega, leiutas ja konstrueeris neid ka ise. Selle tulemusena kujunes Tartu Ülikooli füüsikakabinet Põhja-Euroopa ülikoolide üheks parima varustusega teadusasutuseks, millel kujunesid viljakad kontaktid Euroopa tähtsaimate füüsikakeskustega (London, Stuttgart, Leipzig, Leiden jt).^[1]

Parrot oli Mecklenburgi Põllumajandusseltsi, Keiserliku Farmakoloogilise Ühenduse, Kuramaa Kirjandus- ja Kunstiseltsi liige, Tartu Akadeemilise Musse asutajaliige ja mitme teise (kokku üle kümne) vene ja välismaa teadusühingu ja -seltsi liige ning auliige.^[1]

Tunnustus

1806 – Püha Vladimiri ordeni 4. järk (teadusliku ja administratiivse tegevuse eest)^[1]
1808 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1811 – valiti Keiserliku Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1826 – valiti Keiserliku Teaduste Akadeemia akadeemikuks (1840. aastast auliige)
1826 – Püha Anna ordeni 2. järk (teadusliku ja administratiivse tegevuse eest)^[1]

Mälestuse jäädvustamine

Parroti mälestuseks kinnitati 1913. aastal Tartu Inglisillale portreemedaljon koos pühendustekstiga.

Perekond

George Frederic Parroti vanemad olid Montbéliardi bürgermeister ja Württembergi hertsogi õuekirurg Jean Jaques Parrot^[1] ja Marie Margarethe Borgeol. Tema vennad olid filosoofiaprofessor ja riiginõunik Christoph Friedrich Parrot (1751–1812)^[viide?] ja Württembergi riiginõunik Johann Leonhard Parrot^[1] (1755–1836), ning tema õde Clemence (suri 1836) oli kasvataja Põlva kihelkonnas Varbusel.^[viide?]

1789. aastal abiellus ta Wilhelmine Lefortiga (suri 1794). Abielust sündisid:

Wilhelm Friedrich Parrot (1790–1872), vaimulik ja jutlustaja Burtniekis Liivimaal
Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (ka Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot, 1791–1841), arstiteadlane, bioloog ja alpinist, kes tõusis esimesena Ararati mäe tippu Armeenias.^[viide?]

1796. aastal abiellus George Frederic Parrot Jaunate (Neu-Ottenhof) mõisarentniku tütre Amalie Helene Hausenbergiga (sünd. 1774).^[viide?]

Teoseid

Rede Ueber den Einfluss einer Universität auf die Geistekultur derjenigen, welche sich nicht eigentlich dem gelehrten Stande, nidmen. Bey Gelegenheit der Uebernahme des Prorektorats am 1. August 1802 gehalten. Dorpat, 1802
Rede bey Gelegenheit der Publication der Statuten der Universität und der Abgabe des Rektorats am 21. September 1803 gehalten von G. F. Parrot der Physik an der Kaiserlichen Universität zu Dorpat. Dorpat, 1803
Grundriss der theoretischen Physic zum Gebrauche für akademische Vorlesungen I, II. Dorpat, 1809, 1811
Ueber den Einfluss Physik und Chemie auf die Arzneykunde … [Dorpat, 1802]
Uebersicht des Systems der theoretischen Physik. [Dorpat, 1806]
Grundriss der theoretischen Physic zum Gebrauche für akademische Vorlesungen. Dritter Theil: Grundriss der Physic der Erde und Geologie. Riga und Leipzig, 1815
Entretiens sur la physique. 1–6. [Dorpat, 1824]

Vaata ka

Tartu ülikooli rektorite loend

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 ^1,12 ^1,13 ^1,14 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
↑ "Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand)" (toim. Sergei Issakov) Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 425 (toimetaja märkus)
↑ C. Martens "Vana ohvitseri märkmetest". Rmt: "Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand)" (toim. Sergei Issakov) Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 58; Sergei Issakovi märkused, lk 425

Kirjandus

Gläser, W. Chr. "Der erste Rector der Dorpater Deutschen Universität" (1802). // Livländische Hefte. I, Januar 1876. Lübeck, 1876
Friedrich Bienemann "Georg Friedrich Parrots Jugendleben (1767–1801)" Separat-Abdruck aus der "St. Petersburger Zeitung" (1897)
Friedrich Bienemann "Der Dorpater Professor Georg Friedrich Parrot und Keiser Aleksander I" Reval, 1902
"Eesti entsüklopeedia" kd 14, lk 360
"Tartu Ülikooli ajalugu" II kd, lk 5, 13–14, 17, 24, 31–42, 47–50, 54–56, 61, 63, 70–71, 75–78, 80–81, 88, 96–97, 108, 116, 150, 153, 195, 207–208, 210, 215–216, 218–219, 242, 253, 407
TALE XIII, 91, 93, 94, 105
"G. F. Parroti 200-ndale sünniaastapäevale pühendatud teadusliku konverentsi materjale (Tartu 1.–2. juuli 1967)" Tartu, 1967
Jüri Allik ja Kenn Konstabel "Georg Friedrich Parrot ja teadvustamata järelduste teooria" Akadeemia 17(3)/2005, lk 455–471
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Marge Käsper, Epi Tohvri. Georges Frédéric Parrot' prantsuse nimest, päritolust ja retoorikast: rektori tervituskõne keisrile ja selle lausumiskontekstid. Tuna 1/2015, lk 36–50.
Epi Tohvri. "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu Ülikooli Kirjastus 2019, ISBN 9789949031436

Välislingid

Georg Friedrich Parrot Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
TLÜAR rahvusbibliograafia isikud: Parrot, Georg Friedrich von
Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
Recke, Johann Friedrich v.; Napiersky, Karl Eduard: Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. 3 köide L-R, Mitau 1831
Паррот, Георг Фридрих Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона: В 86 томах (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907
Georg Friedrich Parrot Venemaa Teaduste Akadeemia kodulehel
Georg Friedrich Parrot Deutsche Nationalbibliothekis

Eelnev Academia Gustavo-Carolina rektor (Pärnus) Elof Holstenius (1709–1710)	Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Georg Friedrich von Parrot 1803 (1802–1803 prorektorina)	Järgnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Daniel Georg Balk (1803–1804)
Eelnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Adam Christian Gaspari (1804–1805)	Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Georg Friedrich von Parrot 1805–1806	Järgnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Carl Friedrich Meyer (1806–1808)
Eelnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor David Hieronymus Grindel (1810–1812)	Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Georg Friedrich von Parrot 1812–1813	Järgnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Martin Ernst von Styx (1814, prorektorina 1813–1814)

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.

[ETBL-1] 1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 ^1,12 ^1,13 ^1,14 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide

[2] "Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand)" (toim. Sergei Issakov) Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 425 (toimetaja märkus)

[3] C. Martens "Vana ohvitseri märkmetest". Rmt: "Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand)" (toim. Sergei Issakov) Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 58; Sergei Issakovi märkused, lk 425

[1]

[2]

[3]