Ernest Hemingway

Ernest Hemingway
Sünniaeg	21. juuli 1899
Surmaaeg	2. juuli 1961 (61-aastaselt)
Amet	ajakirjanik, kirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind, Pulitzeri ilukirjanduspreemia
Autogramm

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park, Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Peale kuulsate raamatute on Hemingway tuntud ka oma seikleva ja mitmekesise eluviisi poolest.

Hemingway oli nn kadunud põlvkonna üks juhtivaid kirjanikke. Hemingwayd inspireerisid kirjutamisel esimese maailmasõja läbi elanud inimesed: nad olid muutunud tõrjuvaks ja küüniliseks, kuid emotsionaalselt nõudlikuks, ning neile olid vastukaaluks tavalised inimesed, kes tegelesid kalapüügiga.

Hemingway loomingu põhiteemad olid surm ja vägivald. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusteose.

Hemingway lõi endast müüte, mida paljud kergesti uskuma jäid (näiteks kuulutas ta, et on Mata Hari salaarmuke).

13. juulil 2009 teatas Slovakkia uudisteagentuur SITA, et Hemingway oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent.

Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse dokumendid annavad tunnistust, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Hemingway toimiku kohaselt oli tema agendinimi Argo ja oma teeneid pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne tema Hiina reisi. 1940. aastate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja enam ta teeneid. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse koostöö lõpetamist.

Hemingway pidas suurepäraseks kirjanikuks saamise tähtsaimaks eeltingimuseks õnnetut lapsepõlve.

Hemingway lõpetas elu enesetapuga. Põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes alkoholismist.

Elulugu

Ernest Hemingway (1923)

Ernest Miller Hemingway sündis 1899. aastal Chicagos Oak Parki eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarence Edmonds Hemingway oli arst ja kirglik kirikukoguduse liige. Ema Grace Hall Hemingway laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri ta vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres.

Juba noorelt tundis Hemingway huvi relvade ja jahipidamise vastu. 12. sünnipäevaks kingiti Hemingwayle esimene tulirelv. Täiskasvanuks saades tema jahihuvi säilis ning 1954. aastaks oli temast saanud professionaalne jahimees. Kohalik pargivaht tegi Hemingwayst oma elupiirkonna eest vastutava isiku, edutades ta ülempargivahiks. Eriti edukas oli ta kalapüügis.

Hariduse omandas Hemingway Oak Parki ja River Foresti keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele. Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Pärast kooli lõpetamist ei läinud Hemingway kolledžisse, vaid soovis selle asemel kirjutada või sõjaväkke astuda. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina ajalehes Kansas City Star. Tema töö oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline'i sõnul oli tema ülesanne kirjutada tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust kogenumatele reporteritele tähtsusetust.)

Hemingway tahtis väga esimesest maailmasõjast osa võtta, kuid vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine ebatõenäoline. Sellegipoolest võttis Punane Rist ta kiirabi autojuhiks Itaalia rindele.

Niipea kui Hemingway Milanosse jõudis, plahvatas terve laskemoonatehas. Tema algatusel korjati surnukehad kokku ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918 pärast südaööd, kuus päeva enne tema 19. sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes pärast mitut operatsiooni oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast. Tema vigastatud jalal oli 227 armi. Hiljem ülendati Hemingway leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

Hemingway armus Agnes von Kurowskysse, kes oli temast seitse aastat vanem meditsiiniõde. Kurowsky jättis ta varsti maha nende liiga suure vanusevahe tõttu. Agnes von Kurowskyst on inspireeritud Catherine Barkley tegelaskuju Hemingway teoses "Hüvasti, relvad".

1919. aasta jaanuaris saabus ta tagasi Ameerikasse ning tegi mitmele ajalehele reporteritööd.

1920. aasta sügisel tutvus Hemingway noore Hadley Richardsoniga, kellega hiljem abiellus. Lisaks tutvus ta kirjanik Sherwood Andersoniga, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi ellu viima.

1921. aasta sügisel sõitis Hemingway abikaasaga Pariisi, kus tutvus mõjuka seltskonnaga (nende seas olid ka Ezra Pound, Gertrude Stein ja Francis Scott Fitzgerald). Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjandusteosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

1927. aastal lahutas Hemingway Hadleyst ja abiellus Arkansase rikka maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi ja kolis Key Westi Florida osariigis. Sel ajal ta kirjutas, kalastas, pidas jahti Aafrikas, võttis osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbis rohkelt alkoholi ja kannatas depressiooni all. Hiljem lõppes abielu Paulinega.

Hemingway oli abielus kokku neli korda.

Hemingway võttis osa Hispaania kodusõjast. Pärast selle lõppu asus ta elama Kuubasse Havanna lähedale. 1954. aastal oli ta nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, mille ajendiks oli Kuuba olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri".

Looming

Ernest Hemingway oma jahi pardal (1950)

Romaanid

• "The Torrents of Spring" (1926)
• "Ja päike tõuseb" (1926; "The Sun Also Rises")
• "Hüvasti, relvad! / Jumalaga, relvad!" (1929; "A Farewell to Arms")
• "Kellel on ja kellel pole" (1937; "To Have and Have Not")
• "Kellele lüüakse hingekella" (1940; "For Whom the Bell Tolls")
• "Üle jõe ja puude varju" (1950; "Across the River and Into the Trees")
• "Vanamees ja meri" (1952; "The Old Man and the Sea")
• "Noore mehe seiklused" (1962; "Adventures of a Young Man")
• "Islands in the Stream" (1970)
• "Eedeni aed" (pärast surma 1985; "The Garden of Eden")
• "True at First Light" (kirjutatud 1953, ilmunud poja Patricku toimetatuna 1999)

Lühijutustused, novellid

• "Three Stories and Ten Poems" (1923)
• "Meie ajal" (1925; "In Our Time")
• "Mehed ilma naisteta" (1927; "Men Without Women")
• "Surm pärastlõunal" (1932; "Death in the Afternoon")
• "The Snows of Kilimanjaro" (1936)
• "Winner Take Nothing" (1933)
• "Aafrika haljad künkad" (1935; "Green Hills of Africa")
• "The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories" (1938)
• "The Essential Hemingway" (1947)
• "The Hemingway Reader" (1953)
• "Ohtlik suvi" (kirjutatud 1959–1960, ilmunud 1985; "The Dangerous Summer")
• "Pidu sinus eneses" (1965; "A Moveable Feast")
• "The Nick Adams Stories" (1972)
• "Ernest Hemingway Selected Letters 1917–1961" (1981)
• "The Complete Short Stories of Ernest Hemingway" (1987)
• "Collected Stories" (1995)
• "Under Kilimanjaro" (2005)

Eesti keeles ilmunud

• "Francis Macomberi lühike, õnnelik elu" (novell, ilmunud koos Rafael Sabatini lühijutuga "Veneetsia mask"). J. Loosalu kirjastus, Tallinn 1937
• "Jumalaga, relvad!" (romaan). Tõlkinud Jüri Variste. Sari "Sõjaromaane ja memuaare", Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1937
• "Jumalaga, relvad!". Tõlkinud V. Ristkok (= Valve Saretok), Orto, Toronto 1955
• "Vanamees ja meri" (lühiromaan). Tõlkinud Ellen Laane. ERK, Tallinn 1957
• "Mehed ilma naisteta" (novellid). Tõlkinud Johannes Seppik, LR 1959, nr 39
• "Ja päike tõuseb" (romaan). Tõlkinud Valda Raud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1961, 2 trükk: Eesti Raamat 1978; 3. trükk: Pegasus, Tallinn 2007
• "Kilimandžaaro lumi" (novell, tõlkinud Lia Rajandi) – raamatus "Broadway öö" (valimik ameerika novelle), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, lk 51–77
• "Aafrika haljad künkad". Tõlkinud Juhan Lohk. Sari "Maailm ja mõnda", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963
• "Pidu sinus eneses". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. LR 1965, nr 29/31, 2. trükk: Kupar 1993; 3. trükk: Pegasus 2010
• "Francis Macomberi üürike õnn" (valitud lühijutud). Tõlkinud Juhan Lohk, Eesti Raamat, Tallinn 1965
• "Kellele lüüakse hingekella" (romaan). Tõlkinud Enn Soosaar; järelsõna: Konstantin Simonov. Eesti Raamat, Tallinn 1970, 2. trükk: 1977, 3. trükk: Pegasus, Tallinn 2013
• "Hüvasti, relvad!" (romaan). Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1983, 270 lk; 2. trükk: Pegasus 2008
• "Vanamees ja meri". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1985, 2. trükk: Pegasus 2007
• "Kellel on ja kellel pole" (romaan). Tõlkinud Mart Kangur, Kupar, Tallinn 2001
• "Jutud I". Tõlkinud Enn Soosaar, Pegasus, Tallinn 2007
• "Jutud II". Tõlkinud Enn Soosaar ja Henn Käämbre, Pegasus, Tallinn 2008
• "Üle jõe ja puude varju" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari "Pegasuse klassika", Pegasus 2008, ISBN 978-9949-442-60-7
• "Saared hoovuses" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari "Pegasuse klassika", Pegasus 2011, ISBN 978-9949-472-04-8
• "Eedeni aed" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari "Pegasuse klassika", Pegasus 2011, ISBN 978-9949-472-74-1

Tunnustus

• Hõbedane sõjavapruse medal (esimeses maailmasõjas osalemise eest)
• Pronkstäht (teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest)
• 1953 – Pulitzeri preemia (teose "Vanamees ja meri" eest)
• 1954 – Nobeli kirjandusauhind (teose "Vanamees ja meri" eest)

Kirjandus

• Boriss Gribanov, "Hemingway". Vene keelest tõlkinud Armand Tungal, Eesti Raamat, Tallinn 1975.
• James Aldridge, "Viimne pilguheit" (lugu Hemingway ja Francis Scott Fitzgeraldi sõprusest). Tõlkinud Tiiu Viires. Loomingu Raamatukogu 1982, nr 44/46; 2. trükk: PAF, Tallinn 1993.
• Aaron Edward Hotchner, "Papa Hemingway: isiklikud mälestused". Inglise keelest tõlkinud Merike Mölder, Varrak, Tallinn 2002.
• Valerie Hemingway, "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" (kirjaniku sekretäri, hiljem tema pojanaise mälestused). Tõlkinud Karin Suursalu. Sinisukk, Tallinn 2007.
• Ivo Iliste, "Ernest Hemingway – elu ja stiil rituaalina" – Mana 1959, nr 2, lk 93–107.
• Martin Puhvel, "Ernest Hemingway kirjanduslik areng" – Tulimuld 1959, nr 2, lk 115–118.
• Urve Lehtsalu, "Hemingway stiil eesti keeles" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 6, lk 332–339.
• Jaak Rähesoo, "Hemingway esteetilisest ja eetilisest ideaalist" – Looming 1968, nr 6, lk 914–930.
• Jaan Kaplinski, "Tammsaare ja Hemingway" – Looming 1977 nr 7, lk 1189–98; ka Kaplinski raamatutes "Võimaluste võimalikkus" 1997 ja "Kõik on ime" 2004.
• Virginia Woolf, "Esseed", tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, 1997, lk 52–61 ("Kriitikaproov" – Hemingway loomingust: romaan "Ja päike tõuseb" ja novellikogu "Mehed ilma naisteta").

Välislingid

• Timeless Hemingway
• Mari Peegel. Surm Venezias Hemingway moodi EPL, 3. jaanuar 2009
• Inna-Katrin Hein. Kuuba avas Hemingway arhiivi Elu24.ee, 6. jaanuar 2009
• Segadus Hemingway ütlusega eestlaste kohta. Õhtuleht/Elu, 5. juuli 2011
• Ernest Hemingway võis enesetapule viia FBI. Õhtuleht/Elu, 5. juuli 2011