Erich von Manstein

Erich von Manstein
Sünniaeg	24. november, 1887 Berliin, Saksamaa Keisririik
Surmaaeg	9. juuni, 1973 Irschenhausen
Auaste	Generalfeldmarschall
Juhtinud	18. jalaväediivis XXXVIII Armeekorpus LVI tankikorpus 11. Armee Väegrupp Don Väegrupp Süd
Sõjad/lahingud	Poola invasioon Fall Gelb Operatsioon Barbarossa Sevastopoli piiramine Leningradi blokaad Stalingradi lahing Kolmas Harkovi lahing Kurski lahing Dnepri kampaania
Autasud	Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega

Erich von Manstein (24. november 1887 Berliin – 9. juuni 1973) oli Saksamaa väejuht.

Ta sündis pika sõjaväelise traditsiooniga aristokraatlikus Preisi perekonnas, astus noorelt armeesse ning osales esimeses maailmasõjas aastatel 1914–1918. Sõja lõpuks oli ta ülendatud kapteniks. Ta oli aktiivne maailmasõdadevahelisel ajal, aidates Saksamaal oma relvajõude taastada.

1939. aasta septembris, Poola invasiooni ajal teise maailmasõja alguses, teenis ta Gerd von Rundstedti alluvuses väegrupp Süd staabiohvitserina.

Adolf Hitler valis Mansteini strateegia 1940. aasta mai invasiooni kohta Prantsusmaale, mille hiljem ratifitseeris Franz Halder ja teised OKH liikmed. Kindlate liitlaste reaktsioonide ennetamiseks peaks sissetungi peamiseks rünnakusuunaks olema Madalmaad, Manstein kavandas uuendusliku operatsiooni, hiljem tuntud kui Sichelschnitt ("sirpide lõikamine") – mis nõudis rünnakut läbi Ardenne metsa ja kiiret jõudmist La Manche'i väina, seeläbi lõigates ära Prantsusmaa ja liitlasvägede armeed Belgias ja Flandrias. Kampaania lõpus kindrali auaste saavutanud, osales ta Nõukogude Liidu invasioonis 1941. aasta juunis ja Sevastopoli piiramises (1941–1942), ning 1. juulil 1942 ülendati ta feldmarssaliks. Ta osales ka Leningradi piiramises.

Saksa õnn sõjas hakkas ebasoodsat pööret võtma 1942. aastal, eriti katastroofilises Stalingradi lahingus, kus Manstein juhtis detsembris ebaõnnestunud väegrupp Doni (operatsioon "Talvine torm"). Hiljem tuntud kui "tagasilöök" – Mansteini vasturünnak Kolmandas Harkovi lahingus (veebruar-märts 1943) tõi endaga kaasa olulise territooriumi ning lõppes kolme Nõukogude armee hävitamisega ja veel kolme taandumisega. Ta osales ka Kurski lahingus (1943. aasta juulis-augustis) olles üks peamisi juhte ühes ajaloo suuremas tankilahingus. Tema jätkuvad erimeelsused Hitleriga sõja läbiviimise osas viisid tema vallandamiseni 1944. aasta märtsis. Ta langes Briti sõjavangi augustis 1945, mitu kuud pärast Saksamaa lüüa saamist.

Manstein andis 1946. aasta augustis tunnistusi Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessil ja valmistas ette paberi, mis koos tema hilisemate memuaaridega aitasid kaasa luua "puhta Wehrmachti" müüdi – müüdi, et Saksa Wehrmachti relvajõud ei olnud süüdi holokausti hirmuäratavuses. 1949. aastal mõisteti ta süüdi üheksas seitsmeteistkümnest süüdistusest, sealhulgas sõjavangide halvas kohtlemises. Tema 18-aastane vanglakaristus vähendati hiljem kaheteistkümnele aastale, aga ära jõudis ta kanda ainult neli aastat, enne kui ta 1953. aastal vabastati. 1950. aastate keskel aitas ta Saksamaa relvajõude taastada. Oma memuaarides "Verlorene Siege" (1955, "Kaotatud võidud") kritiseeris ta Hitleri juhtimisviisi ning käsitles teise maailmasõja sõjalisi aspekte, ignoreerides selle poliitilist ja eetilist konteksti.

Manstein suri Münchenis 1973. aastal.

Eelnev Generaloberst Eugen Ritter von Schobert	11. armee (Saksamaa) komandör 21. september 1941 – 21. november 1942	Järgnev Väegrupp Don
Eelnev 11. armee (Saksamaa)	Väegrupp Don komandör 21. november 1942 – 12. veebruar 1943	Järgnev Väegrupp Süd
Eelnev Generalfeldmarschall Maximilian von Weichs	Väegrupp Süd 12. veebruar 1943 – 23. september 1944	Järgnev Generaloberst Johannes Frießner