Eestirand
|
See artikkel räägib aurikust; külmutuslaevast vaata artiklit Eestirand (külmutuslaev). |
| Eestirand | |
|---|---|
 Eestirand merel umbes 1932. aastal | |
| Teised nimed |
|
| Tüüp | aurulaev |
| Kutsung | HCOG → ESCM (alates 1934–1935) |
| Omanik |
|
| Ajalugu | |
| Ehitaja | A. McMillan & Son Ltd. yard no.: 437, Dumbarton, Šotimaa |
| Valminud | november 1910[1] |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 114,7 m |
| Laius | 15,9 m |
| Süvis | 6,9 m |
| Kogumahutavus | 4443,6 registertonni |
| Puhasmahutavus | 2823 registertonni |
| Peamasin | 1 kolme katlaga 320 hobujõuline aurumasin (Tootja: D Rowan & Co Ltd, Glasgow) (t.a. 2153 hj (1582 kW)[viide?]) |
| Kiirus | 9,5 sõlme |
| Maste | 2 |
| Tekke | 2 |
Eestirand oli 1910. aastal Šotimaal ehitatud aurulaev, mis oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügilaevana ja kaubalaevana.
Aastail 1932–1939 (kuni AS Tallinna Laevaühisus sai aurulaeva Vapper) oli see Eesti suurim laev.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt kaubalaevana
[muuda | muuda lähteteksti]Laev ehitati 1910. aastal A. McMillan & Son Ltd. laevatehases Dumbartonis Šotimaal ja sai nimeks Strathardle. Kandis veel nimesid Harold Dollar (1916) ja Glenbeath (1927). Omanikud olid Glasgow'st ja San Franciscost. Laev teostas peamiselt vedusid New Yorgi ja Aasia vahel.
Eestis kalalaevana ja kaubalaevana
[muuda | muuda lähteteksti]
1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest samal aastal moodustatud heeringapüügi seltsi osaühing Kalandus, mille juhtivad tegelased olid Jakob Jürisson, Kolumbus, Lambot, Kilu jt. 1932. aastal saabus laev Tallinna, kus see kohandati heeringapüügiekspeditsiooni baaslaevaks. Nimeks sai Eestirand ja ühtlasi oli see nüüd tonnaažilt Eesti suurim laev.
Eestirand asus juhtima heeringalaevastikku, millesse kuulusid veel püügilaevad Põhjarand, Läänerand, Harjurand ja Virurand. Esimesele püügiretkele suunduti 9. juunil 1932 koos 142 meeskonnaliikmega. Tagasi saabuti hiljem edukalt 25 000 tünnitäie islandi heeringaga. Baaslaevana sõitis Eestirand Islandi ümbruses Norra merel kuni 1936. aastani. Laeva kaptenid olid Jakob Lepni ja Jakob Jürisson, hiljem Boris Nelke.
Tänu edukale püügile vähenes Eestis heeringaimport mitu korda. Inglased lubasid nüüd kaubandusläbirääkimistel surveabinõuna piirata Eesti peekoni eksporti, kui Briti heeringaimporti piiratakse. Seepeale kehtestati Eestis Põhjamerelt püütud kalale tollimaks, mis mõjus pärssivalt "Kalanduse" majandustulemustele. Samuti oli kalasaak ebaühtlane ja lisaks uppus 1936. aastal püügilaev Läänerand. Kalapüük Põhjamerel ei tasunud end enam ära ja lõpetati 1937. aastal.
Eestiranda kasutati edaspidi kaubalaevana kuni Nõukogude okupatsioonini 1940.
Punavõimu teenistuses
[muuda | muuda lähteteksti]28. augustil 1940 laev natsionaliseeriti. 1941. aastal ja kui algas Nõukogude-Saksa sõda, võeti Eestirand Punalaevastikku transpordilaevana VT-532. Tekile paigaldati mõned õhutõrjekuulipildujad.
Hukkumine
[muuda | muuda lähteteksti]Konvois mobiliseeritutega
[muuda | muuda lähteteksti]1941. aasta augustis, kui Punaarmee taandus Wehrmachti eest ja valmistus Eestist evakueeruma, määrati Eestirand konvoisse koos tankeriga nr 11, transpordilaevadega Aegna ja A. Ždanov, hüdrograafialaevaga Gidrograf, jäämurdjaga Oktjabr, vigastatud hävitajaga Engels ning kuue miinitraaleriga.
Konvoi transportis Eestist samal aastal Punaarmeesse mobiliseeritud mehi Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest). Viimases lõpus toodi laevale veel ligi 40 vanemat endist Eesti ohvitseri, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud. Saatemeeskonna moodustas salkkond punaväelasi politruki juhtimisel. Laevale oli laaditud mõningaid sõidukeid, mehhanisme ja kaupu. Laeva pardal oli ka 75 teost Eesti Kunstimuuseumi kogust, mis olid määratud Leningradi evakueerimiseks – pole teada, mis neist teostest hiljem sai.[4]
Algul viidi Eestirand reidile ankrusse ristleja Kirovi lähedale. Konvoi väljus Tallinnast 24. augustil kell 10. Mobiliseeritud aeti trümmidesse ning punaste saatesalk ei lubanud neid tekile.
Õhurünnakud ja paanika
[muuda | muuda lähteteksti]Keri saare lähedal ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai ründelennukilt Ju 87 kell 15.15 kaks pommitabamust tekiehitisest ettepoole 2. trümmi. Üks pomm sööstis laeva põhjani ja plahvatusest tekkis laeva põhja auk. Teine pomm plahvatas trümmis, mistõttu hukkus ning sai haavata hulk seal olnuid (arvatavalt hukkus 44 inimest[viide?]). Suure osa teise pommi lõhkejõust summutas samas trümmis paiknenud asbestilaadung, mis täitis nüüd laeva tolmuga. Trümmides olnud mobiliseeritud trügisid üles tekile. Haavatuid kogudes selgus, et laeval polnud eriti kaasas vahendeid esmaabi andmiseks.
Tänu veekindlatele vaheseintele jäi laev veepinnale ja jätkas aeglaselt liikumist, kuigi vajus pisut vööriga sügavamale ja veidi vasakule kreeni. Pardal puhkes pommitamise järel paanika ja mitusada meest hüppas, tekil olnud lauajuppe ujuvusvahendina kasutades, üle parda. Enamik neist uppus, paljud said vigastusi samadest lauajuppidest. Suure pingutusega õnnestus kapten Boris Nelkel ruuporitoru kasutades paanikat vähendada, kuid mitte täielikult. Reisijate omal algatusel lasti liikuvalt laevalt vette päästepaat, mis aga läks hooletu käsitsemise tõttu vöör ees alla ja kohe vett täis. Üks paati jõudnu jäi veeskamistrossidesse kinni ja uppus. Politruk keelas relva ähvardusel paatide puutumise ja laskis punaväelastel välja otsida käsigranaadid.
Kell 18.15 tuli laeva pommitama ja tulistama Soome lennuk, ent viskas pommid laevast mööda. Pardal olnute meelest viibanud piloot ülelennul käega, et laev sõitku ranniku poole. Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski, hoolimata politruki ähvardusest, konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt Keri saare suunas. Kapten olevat käinud koos politrukiga paadiga Keri saarel, kust telefoneerinud Tallinna, kuid sealt antud ikkagi käsk sõita Kroonlinna. Seejärel lahkuti Keri juurest ja siis juhtis kapten laeva käsku eirates Prangli saare juurde. Süsteemile avalikult vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga elusid ja saatuseid. Kell 20.30 sõideti umbes 300 m kaugusel saare rannast madalikule ja veesati ankur. Sõjaväelased sõitsid paadiga saarele ja lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike mootorpaati. Laev jäeti lõpuks öö jooksul pikkamööda maha. Mõned jõudsid saarele ka ujudes või laeval ehitatud parvega. Punaväelased lootsid veel mobiliseeritute ümberpaigutamist mõnele appi kutsutavale laevale.
Järgmisel päeval pommitas üks Saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel seisvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale istuma.
Pranglil
[muuda | muuda lähteteksti]
2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudsid laevalt Pranglile. Mõned olid varem ujunud Keri saarele ja toodi sealt ära. Pääsenute[5] hulgas olid näiteks ka dirigent Neeme Järvi isa August Järvi ja meresõjaajaloolase Mati Õuna isa. Väidetavalt olid punasõdurid üritanud laevalt Pranglile ujujaid algul ka tagasi merre ajada. Esialgu tegeleti öömaja ja toidupoolise otsimisega kohalikelt elanikelt. Hiljem toodi randa jäänud laevalt paatidega saarele juurde toitu ja vajalikku varustust.
Randa uhutud laipu hakati matma samasse rannapealsele, kus oli laevalt maale tuldud. Esimesel päeval maeti 13 dokumentideta tundmatut ja Jaan Erm.
Peagi, kui Saksa üksused olid juba maismaal ida pool mereni välja tunginud, viidi osa punaväelasi saarelt laevaga mandrile. Kui sõjakära Tallinna poolt rinde liikudes tugevnes, võeti Pranglil kolonel Arved Engmanni juhtimisel võim viimastelt maha jäänud punaväelastelt enda kätte. Kohapeale jäänud Nõukogude sõjaväelastelt võeti ära relvad, kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp ja üritati luua sideühendust maismaaga. Saarele hakkasid nüüd paatidega mandrilt saabuma Saksa vormi kandvad sõjaväelased või Saksa üksustega koostööd tegevad metsavennad. Neil tuli ka merele vastu minnes päästa või vastuhakkamisel ka vangistada saarele lähenevaid Juminda miinilahingus uppunud laevade päästepaate pääsenutega.
Hiljem transporditi pääsenud paatidega Neeme, mis oli Saksa võimu all. Algul koheldi neid kui sõjavange, kuid pärast kontrolli ja punase elemendi eraldamist lubati vabaks.
Hiljem
[muuda | muuda lähteteksti]Sõja jooksul uputas ja purustas punavägi madalikul seisva ja tähelepanu tõmbava üsna suure laeva lõplikult. Juba 15. novembril 1941 tulistas seda Nõukogude allveelaev Štš-311 ja veel 1944. aasta augustis tulistasid vrakki lisaks Nõukogude torpeedolennukid.
1946. aastal tõsteti laeva vrakk üles ja pukseeriti Tallinna Paljassaare sadama juurde rannamadalikule. 1948. aastal lõigati ta vanarauaks. Vraki veealune osa jäi aga siiski alles ja aerofotode ning mereajaloolaste arvamuse põhjal on see seal tänini.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Traagilise sündmuse meenutuseks on Pranglil pärast taasiseseisvumist 1991. aastal korrastatud hukkunute kalme koos sinna püstitatud suure puidust mälestusristiga ja päästerõngaga (Eestiranna mälestuspaik). On korraldatud mälestusüritusi.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.clydesite.co.uk/clydebuilt/viewship.asp?id=12386[alaline kõdulink]
- ↑ R. A. Cage: A tramp shipping dynasty—Burrell & Son of Glasgow, 1850–1939, 1997 ISBN 0313303460 lk. 170
- ↑ Roger Jordan: The World's Merchant Fleets, 1939, lk. 22
- ↑ Eesti kunsti varjatud pool (II). Postimees, 28. mai 2016
- ↑ „Eestirannalt" pääsnute nimestik, Linna Teataja, 20 september 1941
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]"Eestiranna" draama Prangli juures. Linna Teataja (Tallinn: 1941) lk 2, 9. september 1941 (nr 3).
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti kaubalaevastik 1940, lk 6
- wrecksite.eu: SS Eestirand (+1941)
- Pranglil mälestatakse täna Eesti vabadust kaitsenud auriku huku 70. aastapäeva. Delfi.ee, 24. august 2011
- Merepõhjas lebav Eesti suurim kaubalaev paistab aerofotodelt. Delfi.ee, 20. september 2011