Doktor Tulpi anatoomialoeng

"Doktor Tulpi anatoomialoeng" on Rembrandti maal.

Tegemist oli Rembrandti esimese grupiportreega ning esimese tööga, mille ta signeeris oma täisnimega.

Maalil on kujutatud Amsterdami kirurge eesotsas doktor Nicolaes Tulpiga (1593–1674), kes parajasti räägib käe lihastest. Laip kuulub samal päeval poodud kurjategijale Aris Kindtile ja seda sündmust saab dateerida kuupäevaga 16. jaanuar 1632.

Kunstnik tõestas maaliga enda meisterlikku valguse käsitlemise oskust ning tõi valguse abil isikupäraselt esile kirurgide näod.

Arstide oskuslik portreteerimine kasvatas veelgi Rembrandti kuulsust ning selle maali valmimise järel sai kunstnik hulgaliselt uusi tellimusi.

Süžee

Demonstratsioon leidis aset 16. jaanuaril 1632 ühes St Anthoniesmarkti lõunatorni kõrvalhoonetest. Dr Tulp ja tema kirurgidest kolleegid on kogunenuna ümber Adriaen Adriaenszi laiba. Ta oli kurjategija, hüüdnimega Aris Kint, kes oli läinud Leidenist Amsterdami õnne otsima. Mees vangistati ja mõisteti surma poomise läbi Utrechti vangivalvuri ründamise ja Amsterdami linnakodaniku vägivaldse röövimise eest. Pärast kohtuotsuse täideviimist võttis timukas mehe kaela võllast maha.

Pärast laiba puhastamist algas avalik lahkamine theatrum anatomicum’is. See oli poolringikujuline ruum, mille treppidel istus nii ülikooli ja linnavõimu esindajaid, kui publikut, kes tegeles söömise-joomisega, silmad imestusest suured. Mõne floriini eest said kõik vaadata kurjategijate lahtilõigatud kehasid, iiveldama ajavat laibalehka peletati viirukipannide suitsutamisega. Lahkamine oli midagi enamat kui pelgalt meelelahutus – see kinnitas, et protestantlik maailm edenes teaduslikus uurimistöös ja praktikas.

Huvitav on märkida, et dr Tulp alustas lahkamist käest, kuigi tavaks oli alustada kõhust. Seda enam, et tegelikult oli ta just spetsialist seedeelundite anatoomia alal. Selle põhjuseks võis olla Rembrandti soov väärtustada Tulpi professionaalset tööd, mis oli inspireeritud selliste suurte arstide saavutuste uurimisest nagu renessansi tähtsaim anatoom Andreas Vesalius. Protestantliku arusaama kohaselt soosis Jumal teadustööd ja meditsiiniuuringuid. Rembrandt esitles dr Tulpi kui uut Vesaliust, keda raamatu "De human corporis fabrica" kaanel oli samuti kujutatud kätt lõikamas. Sel moel tutvustas ta oma tähtsaimat teooriat, mille kohaselt edukas arstiamet eeldab praktiseerimist ja eksperiment on teadmise eelkäija. Selline lahkamine andis doktorile võimaluse näidata oma teadmisi ilma vajaduseta olla ümbritsetud veristest siseelunditest.

Rembrandt tahtis anda sellele sündmusele mõnevõrra dramaatilist värvingut, mis eristas seda Thomas de Keyseri või Michael Jansz van Miereveldi loodud grupiportreedest. Ta otsustas anda edasi kohalolevate inimeste liigutusi ja emotsioone. Kõik kohalviibijad on äratuntavad ning annavad oma panuse stseeni realistlikumaks muutmisel. Kirurgide pead on suunatud kõõluste ja painutajalihaste poole, millele dr Tulp tangidega osutab, samal ajal vasaku käega nende lihaste liikumist imiteerides. Kirurgide näod väljendavad tervet ilmete ja suhtumiste skaalat – algsest üllatusest kuni uudishimuni ning asjatundliku võrdlemiseni nende ees oleva käsikirjaga, mida dr Tulp kasutab käe anatoomia õpetamisel.

Püramiidi tipus on näha Frans van Loenen, kelle pilk on suunatud otse vaatajale, kuid kes osutab laibale, et meelde tuletada inimese surelikkust. Mõtet surma kohalolekust meie elus tugevdab laiba võpatamapanev nägu. See on surnud mehe, mitte subiectum anatomicum’i nägu. Naha kummalist kahvatust toonitab veelgi tugev valgustus ja elutu keha diagonaalne asend. Adriaen Slabrani pilk on suunatud laua otsas olevasse raamatusse. Harman Hartmansz on tõstnud pea paberilt, mida ta käes hoiab, et jälgida lahkamist. Jacob Block vaatab tähelepanelikult lahtilõigatud kätt ja dr Tulpi sõrmi, laskmata seejuures silmist laiba jalge juures olevat avatud raamatut. Jacob de Witti tähelepanu on suunatud kõõlustele, samal ajal on Matthijs Calkoen keskendunud dr Tulpi vasaku käe liigutustele.

Seletusi jagav õpetaja ise eristub teistest laiaäärelise kübaraga, mis rõhutab tema intellektuaalset autoriteeti. See on hetk, milles jumalik inspiratsioon ja arstipraktika ühinevad doktori kujus ja esitatakse metafüüsilise üldistusena. See töö, mis Amsterdami linnakodanikel avalikuks imetlemiseks välja pandi, avas Rembrandtile tee kuulsusele.

Vaata ka

• Rembrandt
• "Öine vahtkond"