Cinque Terre

Porto Venere, Cinque Terre ja saared (Palmaria, Tino ja Tinetto)
	UNESCO maailmapärand
	Vaade Cinque Terre rahvuspargile ja Riomaggiore külale
Asukoht	Itaalia
Tüüp	kultuuriline
Kriteeriumid	ii, iv, v
Viited	826
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid	44° 7′ 1″ N, 9° 42′ 0″ E
Nimekirja arvatud	1997 (21. istung)
	* Regioon on UNESCO määratletud

Cinque Terre ('viis maad') on Itaalia Liguuria piirkonnas La Spezia linnast läänes asuv osa Itaalia Riviera rannikust. Nn "viis maad" koosneb viiest külast: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Rannajoon, viis küla ja neid ümbritsevad mäenõlvad on kõik osa Cinque Terre rahvuspargist ja tegemist on ka UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva kohaga.

Sajandite jooksul on elanikud hoolikalt ehitanud sakilistele ja järsakuid täis maastikule terrassid kuni mere kohal kõrguvate kaljudeni välja. Külad on omavahel ühendatud teeradade ning rongi- ja paadiliiklusega, kuid väljastpoolt neile autodega ligi ei pääse. Cinque Terre piirkond on väga populaarne turistide seas.

Cinque Terre külasid mõjutasid rängalt 2011. aasta 25. oktoobril üleujutusi ja mudalihkeid põhjustanud vihmavalingud. Üleujutustes sai surma vähemalt üheksa inimest ja nende tekitatud kahju küladele (eriti Vernazza ja Monterosso al Mare küladele) oli ulatuslik.^[1]

Ajalugu

Esimesed Cinque Terre piirkonna kohta käivad ajaloolised dokumendid pärinevad 11. sajandist. Esimesena tekkisid Monterosso ja Vernazza külad; teised külad kujunesid välja hiljem, Genova vabariigi sõjaväelise ja poliitilise ülemvõimu all. 16. sajandil tugevdasid sealsed elanikud vanu kindlusi ja ehitasid türklaste rünnakutele vastu panemiseks uus kaitsetorne. Alates 1600. aastast toimus Cinque Terre piirkonna arengus langus, mis pöördus tänu La Spezia sõjaväearsenali ehitamisele ja Genova – La Spezia raudteeliini rajamisele taas tõusuks alles 19. sajandil. Raudtee võimaldas küll kohalikel elanikel oma isolatsioonist pääseda, kuid tõi kaasa ka traditsiooniliste tegevusalade hülgamise. Selle tulemuseks oli vaesuse kasv, mis sundis vähemalt 1970. aastateni, mil turism tõi jõukuse tagasi, paljusid välismaale emigreeruma.

Piirkonna majade värvierinevus tuleneb sellest, et kui kalamehed tegelesid ranna ligidal kalapüügiga, soovisid nad kergesti just oma maja silmas pidada. Sel viisil said nad veenduda, et nende naised olid ikka kodus oma naisekohuseid täitmas. Enamik nende viie küla elanikest teenisid raha kalapüügi ja nende kalade väikestes sadamakülades müümisega. Kala oli ka nende põhitoidus.

Transport ja turism

Cinque Terre asulate lähedale viivad vaid üksikud autoga ligipääsetavad teed ja ka alates 2012. aasta juunist kasutatav Vernazza külla viiv tee on mitmes kohas väga kitsas. Seegi viib aga asulast endast veidi vähem kui kilomeetri kaugusel olevasse parklasse. Seetõttu võib olla parim sinna autoga üldse mitte reisida, vaid jätta auto La Spezia linna ja liikuda edasi rongiga.

La Spezia linnast Genovasse suunduvad rongid ühendavad Cinque Terre külasid ülejäänud piirkonnaga. Linnadevaheliste rongide abil on seega Cinque Terre ühendatud ka Milano, Rooma, Torino ja Toscanaga. Riomaggiore ja Monterosso vahel kulgeb raudtee suuremas osas tunnelites.

Genova vanast sadamast ning La Spezia, Lerici ja Porto Venere asulast väljuv parvlaev ühendab viiest külast nelja (v.a Corniglia).

Viite küla ühendab omavahel ka itaaliakeelset nime Sentiero Azzurro ('taevasinine rada') kandev jalgrada. Riomaggiore ja Manarola küla ühendavat rada kutsutakse aga Via Dell'Amoreks ('armastuse rada'); see on ka ratastoolidega läbitav. Kõige kergemini oli matkatav Manarola külast Corniglia külla viiv osa (mis on aga pärast 2011. aasta oktoobri kahjustusi suletud)^[2], kuigi selle peamine Cornigliasse viiv rada lõppes 368 astmest koosneva tõusuga.

Toit ja vein

Pikemalt artiklis Cinque Terre DOC

Tänu oma Vahemere-äärsele asukohale kasutatakse kohalikus köögis rohkelt mereande. Monterosso anšoovis on kohalik toit, millele on Euroopa Liit omistanud ka kaitstud geograafilise tähise. Cinque Terre mäed on väga suures ulatuses terrassideks kujundatud ja seal kasvatatakse viinamarju ning oliive. Nii Cinque Terre piirkond kui ka kogu Liguuria on tuntud basiiliku lehtedest, küüslaugust, soolast, oliiviõlist, seedermännipähklitest ja pecorino juustust valmistatud kastme pesto poolest. Iseäranis tavapärane kohalik küpsetatud leivatoode on Focaccia. Kohalikest pagariäridest ja pizzeria'dest leitav farinata on tüüpiline kikerhernejahul põhinev pannkoogilaadne pikantne ja krõbe suupiste. Corniglia on eriti tuntud oma miele di Corniglia ehk kohalikust meest valmistatud jäätise (gelato) poolest.^[3]

Cinque Terre viinamarjadest valmistatakse kaht kohalikku veini. Nii samanimelist veini Cinque Terre (DOC-tähisega) kui ka Sciachetrà veini valmistatakse samadest viinamarjasortidest – Bosco, Albarola ja Vermentino. Neid veine toodab Manarola ja Volastra vahel asuv Cooperative Agricoltura di Cinque Terre. Teised DOC-tähisega tootjad on Forlini-Capellini, Walter de Batté, Buranco ja Arrigoni. Lisaks veinidele on teised populaarsed kohalikud joogid veini valmistamisest üle jäänud massist valmistatud brändi grappa ja sidrunitega maitsestatud magus liköör limoncello.

Kaitsmine

1998. aastal rajas Itaalia Keskkonnaministeerium Cinque Terre kaitstud loodusliku mereala, et kaitsta sealset looduskeskkonda ja soodustada piirkonna põlismaastikega ühilduva sotsiaalmajanduslikku arengut.^[4] 1999. aastal loodi Cinque Terre rahvuspark, et säilitada sealset ökoloogilist tasakaalu ja kaitsta koha maastikku ning antropoloogilisi väärtusi.^[5]

Sellest hoolimata kujutas vähenev huvi terrassidel maa harimise ja sealsete müüride hooldamise vastu kohale ohtu ja sel põhjusel lisati Cinque Terre aastatel 2000 ja 2002 Maailma mälestusmärkide fondi jälgimisnimekirja.^[6] Organisatsioon suutis kindlustada toetused ettevõttelt American Express, et viia läbi Cinque Terre säilitamisele pühendatud uuring. Selle valmimise järel loodi koha haldamise plaan.