Mine sisu juurde

Caspar David Friedrich

Allikas: Vikipeedia
Caspar David Friedrich
Sünninimi Caspar David Friedrich
Sündinud 5. september 1774
Greifswald
Surnud 7. mai 1840
Dresden
Rahvus sakslane
Haridus Kopenhaageni Akadeemia
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool romantism
Tuntud teoseid "Rist mägedes", "Kriidikaljud Rügenil", "Rändaja udumere kohal"

Caspar David Friedrich (5. september 1774 Greifswald, Rootsi Pommeri – 7. mai 1840 Dresden) oli 19. sajandi saksa maalikunstnik, keda peetakse saksa romantismi teerajajaks.[1] Ta on suurim saksa romantik, keda tuntakse eelkõige nii vormilt kui ka sisult uuenduslike maastikumaalide järgi.[2]

Pärast tema surma 1840. aastal oli tema looming pikka aega unustuses ning avastati uuesti alles 20. sajandil, kui tõlgendajate seas vallandus kaua kestnud vaidlus teemal, kas Friedrichi looming puudutab lugusid siinpoolsusest või usku teispoolsusse.[3] Tema motiivid on sageli äärmuslikud ning kohati lausa ülepakutult tähendusrikkad ja tundeküllased. Oma teostes lisab ta sõnastatavale kirjanduslikule tähendusele alati ka sõnades väljendamatu vihje loodusmüstikale ning üksiku inimese hingesidemetele loodusega.[4] Friedrichi arusaam maastikust on üdini uus – ta annab sellele religioosse laengu, muudab looduse isiklikuks ja teeb sellest individuaalse tundemaailma peegli.[1]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Autoportree aastast 1800

Caspar David Friedrich sündis 1774. aastal tänapäevase haldusjaotuse järgi Saksamaa põhjarannikul Taga-Pommeris Greifswaldi linnas küünlameistri ja seebikeetja Adolf Gottlieb Friedrichi kümnest lapsest kuuendana. Ta sai range luterliku kasvatuse. Tema ema Sophie Dorothea Bechly suri 1781. aastal, kui Friedrich oli vaid seitsmeaastane; aasta hiljem suri tema õde Elisabeth, 1787. aastal vend ja 1791. aastal teine õde Maria.[5]

1790. aastal sai temast kodulinna Greifswaldi ülikooli joonistusõpetaja Johann Gottfried Quistorpi käealune.[1] Sel perioodil õppis ta muu hulgas rootsi professori Thomas Thorkildi käe all kirjandust ja esteetikat. Neli aastat hiljem astus ta mainekasse Kopenhaageni akadeemiasse, kus ta enne maalikunstiga jätkamist valmistas antiikskulptuuride koopiaid. 1798. aastal asus Friedrich püsivalt elama Saksimaa pealinna Dresdenisse.[6] Selles linnas astus ta kunsti- ja kirjandusringi, kuhu teiste hulgas kuulusid kunstnik Philipp Otto Runge ning kirjanikud Ludwig Tieck ja Novalis.[7] Juba 1799. aastal olid tema teosed välja pandud ühel linna näitusel. Aastatel 1801–1802 külastas ta oma kodulinna Greifswaldi ja ka Rügenit.[1]

Laiema tuntuse kunstnikuna saavutas Friedrich 1805. aastal, kui võitis auhinna Johann Wolfgang von Goethe korraldatud Weimari võistlusel.[8] 1810. aastal sai ta Berliini akadeemia liikmeks.[9] Kuus aastat hiljem avanes Friedrichile võimalus külastada kunstimekat Roomat, kuid ta lükkas selle pakkumise tagasi.[1] 21. jaanuaril 1818 abiellus Friedrich värvali tütre, 25-aastase Caroline Bommeriga[9], kellega sai kolm last.[10] 1824. aastal nimetati ta tollase Kuningliku Dresdeni Kunstiakadeemia erakorraliseks professoriks, seda küll väiksema koormusega, kui ta oli lootnud[7]. Kuid järgmisel aastal keelduti talle – arvatavasti poliitilistel põhjustel – andmast korralist professuuri.[1]

Viimasel 15 eluaastal langes Friedrichi maine pidevalt. Suuresti oli see seotud romantismiideede moestminekuga ning realismi jõulise pealetungiga 1830. aastatel. Teda hakati pidama ekstsentriliseks ja melanhoolseks isikuks, kes ei käi kunstivoolude arenguga kaasas. Järk-järgult lõpetasid Friedrichi toetamise ka tema patroonid.[11] 1835. aastal tabas teda ajurabandus, millest kunstnik enam päriselt ei taastunudki.[1] 1838. aastaks suutis ta töötada vaid väikese koormusega, tema pere elas vaesuses ning kunstnik hakkas aina rohkem sõltuma sõprade toetusest.[12] Tema teoseid ei ostetud enam ning need ei saanud kriitikutelt mingit tähelepanu. Romantism oli liikunud eemale varajasest idealismist, mida Friedrich oli aidanud leida.[13] Caspar David Friedrich suri 7. mail 1840 Dresdenis.[7]

Looming ja tähtsamad teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
"Rist mägedes", 1808
"Rändaja udumere kohal", 1818

Romantikutele, kelle hulka Friedrich kuulub, ei paistnud universum mitte mõistusliku süsteemina, vaid irratsionaalsena. Maailm on müsteerium, mida mõistus ei suuda hoomata. Ainult geniaalse kunstniku intuitsioonile võib midagi olulist avaneda. Romantikust kunstnik hindab eelkõige originaalset eneseväljendust.[14] Oma intensiivse ja emotsionaalse looduse kujutamise viisiga muutis Friedrich tugevalt maastikumaali olemust. Tema jaoks ei olnud loodus taust, mis täidab ära teose tagaplaani, vaid see asus tema maalidel kesksesse rolli. Looduse mõtestamine ning puude, mägede ja küngaste sügavam nägemine kui lihtsalt ilusate objektidena andsid neile spirituaalsuse ja sügava kristlikkuse, mis on Friedrichile erakordselt iseloomulik.[10] Tema kuulsaim soovitus kunstnikule kõlab: "Sule silmad, nii et sa näeksid oma tööd vaimusilmas. Seejärel mana lõuendile see, mida enne nägid, ja too vaatajani nii, et see mõjutaks teda sügavalt."[15]

Kopenhaageni akadeemias olid tema õpetajateks Christian August Lorentzen ja maastikumaalija Jens Juel. Need kunstnikud sidusid oma loomingus dramaatilise intensiivsusega ja ekspressiivse romantismi esteetika ning klassitsistliku ideaali. Erinevalt paljudest teistest kunstnikest ei ammutanud Friedrich inspiratsiooni varasemate meistrite loomingust, vaid pööras rohkem tähelepanu oma õpetajate loometööle.[10] Noor Friedrich tegeles peaasjalikult graafilise sügavtrükitehnikaga (ofordiga).[6] Paljud ajaloolased ja psühholoogid on arvamusel, et peamiselt kujundas Friedrichile omase emotsionaalse stiili tema raske lapsepõlv. Looduse ja maastiku abil väljendas ta oma usku jumalasse. Pärast õpingute lõppu maalis Friedrich peamiselt tindiga ning vesi- ja seepiavärvidega. Eelnimetatud meediumid jäidki enamikku tema varajast loomingut iseloomustama.

Varsti pärast Weimari võistlust (u 1806) valmis Friedrichil esimene märkimisväärne teos – "Rist mägedes", mis on ka tema esimene tähtsaim õlimaal. See põhjustas tema kaasajal suurt poleemikat, kuna peamist tähelepanu oli pööratud maastiku kujutamisele ning Jeesus ristil oli jäetud pigem tagaplaanile[10] – esimest korda kristliku maalikunsti ajaloos.[16] Sellel oma kõige viljakamal loominguperioodil valmistas Friedrich muu hulgas visandeid mälestusmonumentidest ja lõi ka skulptuure mausoleumidele, mis peegeldas tema suurt huvi surma ja teispoolsuse vastu.[11] 1810. aastal ostis temalt kaks maali Preisimaa kroonprints ning hiljem oli kunstniku kliendiks ka Vene keisrikoda[9], mis annab tunnistust Friedrichi võrdlemisi suurest tuntusest tema loomingu kõrgperioodil 1806. aastast 1820. aastate keskpaigani.

"Mees ja naine kuud vaatlemas", u 1825

Küpse meistrina otsis Caspar David Friedrich oma kuulsate maastikumaalide kaudu "maailma hinge".[17] Tema teostel on sageli näha Friedrichile väga omast mõtisklusse süvenenud inimkuju tagantvaates, nn Rückenfigur'i[18], mille üheks kuulsamaks näiteks on 1818. aastal valminud "Rändaja udumere kohal".[10] Paljud isikud tema maalidel kannavad nn vanasaksa riideid, mis on omamoodi truudusevanne minevikule, kus usuti peituvat jõud Saksa riikide ühendamiseks. Erinevad looduskujundid, nagu näiteks kuu ja pooleldi üleskistud tamm, figureerivad kristlike sümbolitena ühes tema tuntumas teoses "Mees ja naine kuud vaatlemas".[3] On oletatud, et sellel perioodil järsult suurenenud inimfiguuride arv tema maalidel on seotud Friedrichi paranenud arusaamisega inimelu, perekonna ja sõprade olulisusest.[10]

Viimasel elukümnendil, 1830. aastatel, muutus Friedrichi stiil taas: enam ei väljendanud ta oma maastikega jumala loomingu ilu, vaid keskendus surmale. Tema stiilis on nüüd läbivaks jooneks üksindus ning teispoolsuse teema. Pärast 1835. aastal põetud insulti muutus tema parem käsi osaliselt töövõimetuks.[10] Edaspidi ei saanud ta halvatuse tagajärjel enam õlivärvidega maalida ning piirdus vesivärvidega ja vanade kompositsioonide ümbertöötamisega.[19] Tema viimaseks suuremaks õlimaaliks jäi "Kuuvalguses mererand" 1836. aastal.[10]

Friedrich oli viljakas kunstnik, kelle portfoolios on ligi 500 teost. Ta ei pealkirjastanud ega dateerinud neid, vaid pidas hoopis väljapanekute kohta hoolikalt märkmikku. Selles olevaid andmeid on kunstiteadlased aga sageli sidunud maalide valmimiskuupäevadega, mis ei pruugi alati väljapaneku ajaga kattuda.[20] Pärast Friedrichi surma 1840. aastal langes tema unikaalne looming pikaks ajaks unustusse. Alles 20. sajandi alguses avastas selle Norra kunstiajaloolane Andreas Aubert, kelle kirjutiste mõjul asutati Friedrichi stipendium.[21] 1930. aastatel kasutas Friedrichi teoseid oma ideoloogias ära Natsi-Saksamaa propagandamasin, kuna need kujutasid vanu saksa ideaale. Tänapäeval on tema maine kunstimaailmas väga kõrge, kodumaal peetakse teda rahvuslikuks ikooniks ning kunstiajaloolased ja -kogujad hindavad tema teoseid väga.[22]

Valik teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Johannsen, R. H. (2006). 50 klassikut. Maalid. Kunstiajaloo tähtsaimad maalid. Tallinn: TEA, lk 165.
  2. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 205.
  3. ↑ 3,0 3,1 Krauße, A.-C. (2006). Maalikunsti ajalugu. Renessansist tänapäevani. Tallinn: Koolibri, lk 58.
  4. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 206.
  5. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 7, 18.
  6. ↑ 6,0 6,1 Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 26, 29, 48.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Casper David Friedrich (2012). Kasutatud 21.03.2018 https://www.britannica.com/biography/Caspar-David-Friedrich
  8. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 43–44.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Vaughan, W. (1980). German Romantic Painting. New Haven: Yale University Press, lk 101.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 Caspar David Friedrich. (2018). Kasutatud 25.03.2018 https://www.artble.com/artists/caspar_david_friedrich
  11. ↑ 11,0 11,1 Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 263.
  12. ↑ Guillaud, M., Guillaud, J., et al. (1985). Caspar David Friedrich, line and transparency – Exhibition catalogue, Centre Culturel du Marais, Paris. New York: Rizzoli International Publications, lk 128.
  13. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 309.
  14. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 181.
  15. ↑ Vaughan, W. (1980). German Romantic Painting. New Haven: Yale University Press, lk 68.
  16. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 55–56.
  17. ↑ Alpatov, M, II kd (1982). Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst. Tallinn: Kunst, lk 298.
  18. ↑ Prettejohn, E. (2005). Beauty & Art, 1750–2000. Oxford: Oxford University Press, lk 54–56.
  19. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 300–302.
  20. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 3.
  21. ↑ Johnston, C., Leppien, H. R., Monrad, K. (1999). Baltic Light: Early Open-Air Painting in Denmark and North Germany. New Haven: Yale University Press, lk 45.
  22. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 219–224, 332.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Muusika
Alkan · Beethoven · Bellini · Berlioz · Berwald · Bizet · Brahms · Chopin · Field · Franck · Glazunov · Glinka · Grieg · Hensel · Liszt · Mendelssohn · Mussorgski · Rahmaninov · Schubert · Schumann · Smetana · Verdi · Wagner · Weber
Kirjandus
Kujutav kunst
ja arhitektuur
Kultuur
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Caspar_David_Friedrich&oldid=6774173"