Austraalia narmaskala
|
See artikkel räägib austraalia narmaskalast; teiste narmaskalade kohta vaata artiklit Narmaskala (täpsustus) |
| Austraalia narmaskala | |
|---|---|
 Austraalia narmaskala | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Selgroogsed Vertebrata |
| Infrahõimkond |
Lõugsuused Gnathostomata |
| Ülemklass |
Luukalad Osteichthyes |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Merinõelalised Syngnathiformes |
| Sugukond |
Merinõellased Syngnathidae |
| Alamsugukond |
Syngnathinae |
| Perekond |
Phycodurus |
| Liik |
Austraalia narmaskala |
| Binaarne nimetus | |
|
Phycodurus eques Günther, 1865 | |
 Austraalia narmaskala levila | |
Austraalia narmaskala (Phycodurus eques) on merekala merinõellaste sugukonnast. Ta kuulub monotüüpsesse perekonda Phycodurus.
Austraalia narmaskala elab Austraalia lõuna- ja edelaranniku vetes. Tavaliselt elutseb ta korallriffidel, madalas vees sügavusel 4–30 meetrit (tavaliselt kuni 20 meetrit). Enam-vähem samades vetes elutseb ka teine narmaskalana tuntud merinõellane, ühtlasi lähim sugulane narmashobuke.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Teiste kaladega võrreldes kummalise väljanägemisega austraalia narmaskala meenutab veidi oma lähedasi sugulasi merihobukesi, kuid tema keha on kaetud rohkete pikkade lehesarnaste lintjate nahajätketega ja üksikute pikkade ogadega. Nii meenutab ta vees hõljuvat sargassumvetika puhmast.[1] Austraalia narmaskala on näide täiuslikkuseni jõudnud mimikrist. Vajadusel suudab ta muuta oma värvuse rohelisest kollaseks või isegi punaseks. Nii nagu ka merihobukeste puhul, võib narmaskalade värvuse muutlikkus sõltuda vanusest, toitumisest, asukohast või isegi stressi tasemest.
Austraalia narmaskala on merinarmaskalast väiksem; keha pikkus ulatub kuni 35 sentimeetrini.[2]
Oma lehesarnastest nahajätketest on narmaskalal abi maskeerimisel kas toidujahil või siis röövkalade eest peitumisel. Liikumiseks ta neid väljaulatuvaid kehaosi ei kasutata. Seda teeb ta kaela- ja seljauimede abil. Need väikesed uimed on peaaegu täiesti läbipaistvad ja värelevad kiirusega umbes 10 korda sekundis, millega tagavad kala rütmilise aeglase õõtsumise, luues illusiooni ujuvatest vetikatest.
Vees liigub ta aeglaselt – maksimaalne kiirus jääb alla 150 meetri tunnis, kuid ta võib liikuda mitu tundi järjest. Tavaline on siiski, et jahiretked on lühiajalised ja vahelduvad pikkade paigalpüsimise perioodidega. Viimased võivad kesta mitu päeva, mil narmaskalad seisavad ühe ja sama koha peal ning püüavad vaid möödaujuvaid saakloomi. On vaadeldud juhtumit, kus narmaskala jäi samasse kohta paigale 68 tunniks. Vaatamata vähesele liikuvusele on narmaskala õppinud ennast hästi kaitsma looduslike vaenlaste eest.[3]
Narmaskala toitub planktonist, müsiididest, krevettidest, väiksematest kaladest ja vetikatest. Hambad tal puuduvad, seepärast neelab ta toidu tervikuna alla. Narmaskala lihtsalt tõmbab möödaujuvaid krevette oma torujast suust sisse ja neelab need ühes tükis alla. Päeva jooksul on ta võimeline sööma umbes 3000 müsiidi (täiskasvanud müsiidi keha pikkus on 5–25 millimeetrit).
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Sarnaselt teiste merinõellastega on narmaskala eripäraks see, et lõimetise eest kannavad hoolt isaskalad. Kuid merihobukestele omane haudetasku isasel narmaskalal puudub, selle asemel paikneb tal saba varjus inkubatsioonirenn[4], mille pesadesse emaskala heidab paarumuse ajal erkroosad marjaterad, millest kooruvad 4–6 nädala pärast maimud. Kohe peale sündi algab kalamaimude iseseisev elu. Arvatavalt umbes 5% koorunud maimudest jõuab täiskasvanuikka.
Austraalia narmaskalad elavad 5–10 aastat.
Ohustatus
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt merihobukestest, kes tormisel merel klammerduvad sabaga merevetikate külge, ei saa narmaskalad sellisel viisil toimida, mistõttu hukkub neid sageli tormi poolt kaldale uhutuna.
Narmaskala on väljasuremisohus eelkõige tööstusheitmete tõttu, kuid ka oma eksootilise välimuse tõttu on neist saanud harrastussukeldujatest kollektsionääride ihaldusobjekt. Neid püütakse merest välja ka eesmärgiga kasutada neid rahvameditsiinis. Austraalia valitsus on võtnud meetmeid narmaskala kaitseks. Austraalia narmaskala on kantud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punasesse nimestikku ohulähedase liigina[5].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Andreas Vilcinskas. "1000 kala". Sinisukk, 2006
- ↑ Phycodurus eques (Günther, 1865) Fishbase
- ↑ Connolly, R. M.; Melville, A. J.; Preston, K. M. (2002). "Patterns of movement and habitat use by leafy seadragons tracked ultrasonically.". Journal of Fish Biology (Oxford: Blackwell) (61): 684–695.
- ↑ Geneviève De Becker. "100 tavatut looma". Sinisukk, 2011
- ↑ Phycodurus eques IUCNi punane nimestik
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Leafy sea dragon documentary film "The Vanishing Dragon" Scuba diving in South Australia Video. youtube.com (inglise keeles)
- Marjateradega isaskala vaata [1], [2] või sellest videost: [3]