Aul

Aul
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Ülemselts	Galloanserae;
Selts	Hanelised Anseriformes;
Sugukond	Partlased Anatidae;
Perekond	Aul;
Liik	Aul;
Binaarne nimetus
	Clangula hyemalis; (Linnaeus, 1758)

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Aul (perekond); perekonnanime kohta vaata Aul (perekonnanimi).

Aul (Clangula hyemalis) on partlaste sugukonda kuuluv linnu liik.

Taksonoomia ja süstemaatika

Aul on auli perekonna ainus liik.

Liigi esmakirjeldaja oli Karl von Linné (1758).

Levik

Aul pesitseb tundravöötmes, Põhja-Jäämere ning suurte järvede kaldal Põhja-Euroopas, Põhja-Aasias, Alaskal ja Kanadas.

Talvituma lendab lõuna poole – Põhja-Ameerika ida- ja läänerannikule, Suure järvistu äärde ning Euroopa ja Aasia rannaaladele. Tähtsaim talvitusala on Läänemere rannik (umbes 4,5 miljonit lindu), Euroopas on neid palju talvitumas ka Briti saartel.

Talvitumise ajal moodustavad aulid suuri parvi.

Eestis on aul Lääne-Eesti rannikul ja saartel talvituv lind.

Arvukus

Aulide koguarvu hinnatakse 7,2–7,8 miljonile.

Aulide talvist arvukust Eestis hinnatakse 100 000–500 000 isendile^[1].

Auli arvukus on vähenenud seoses naftareostusega. 2006. aasta jaanuaris toimunud Lääne-Eesti naftareostuse ohvriks langesid põhiliselt aulid.

Ränne

Eestis langeb aulide kevadränne põhiliselt maikuu keskele.

Välimus

Aul on väiksemat sorti sukelpart.

Sulestiku värvus sõltub linnu soost (sooline dimorfism) ja aastaajast. Täiskasvanud auli kõhualune on valge. Emane lind on pruunika sulestikuga. Talvel on emaslinnu pea ja kael valged, peas on tume kroon; suvel on pea tume. Isasel on talvel musta-valgekirju sulestik pikkade kitsaste sabasulgedega. Pea on enamasti valge, põsel on tume laik, rind on tume, keha suuremalt jaolt valge. Suvel on isaslinnu pea, kael ja selg tumedad ning põsel on valge laik.

Isaslinnul on pikk terav saba, emaslinnul suhteliselt lühike terav saba.

Nokk on suhteliselt lühike. Isaslinnu nokk on tume, otsast heledam.

Aul on 38–60 cm pikk ja kaalub 500...1100 g (tavaliselt 600...700 g). Tiibade siruulatus on 75 cm. Isaslinnud on suuremad.

Toitumine

Toitumiseks aulid sukelduvad ja ujuvad vee all. Tavaliselt toituvad nad pinna lähedal, kuid võivad sukelduda kuni 60 m sügavusele.

Nad söövad peamiselt limuseid, vähilaadseid ja mõningaid väikesi kalu.

Häälitsus

Isaslinnud on häälekad. Nende kutsehüüd meenutab joodeldamist ning kostab nagu "au, au, aul, au".

Pesitsemine

Aul ehitab pesa kaldale varjatud kohta. Pesamaterjalina kasutab ta taimset materjali, vooderdusena udusulgi.

Kurnas on 5...12 (tavaliselt 6...10) muna. Munad on rohekad või kreemikad. Muna mõõtmed on 54×38 mm, mass umbes 43 g.

Haub ainult emaslind. Haudeaeg on 23–24, teistel andmetel 24...29 päeva.

Pojad on pärast koorumist kohe suutelised ise liikuma ja toituma.

Aulil on aastas üks kurn.

Elupaik

Aulid elavad veekogude kaldal. Lõuna pool eelistavad nad mägijärvi ja -jõgesid.

Ohustatus ja looduskaitse

Aul on väheohustatud.

Mõnes riigis, näiteks Bulgaarias, on aul looduskaitse all.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

Välislingid

[hirundo-1] 1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

[1]