Mine sisu juurde

Aleksandr Litvinenko

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Litvinenko
Sünniaeg 30. august 1962
Voronež, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg 23. november 2006 (44-aastaselt)
London, Ühendkuningriik
Rahvus venelane
Kodakondsus Ühendkuningriik (2006–surmani)
Venemaa Föderatsioon
Teenistused MI6[1], KGB, FSB
Surmapõhjus kiiritustõbi

Aleksandr Valterovitš Litvinenko (vene keeles Александр Вальтерович Литвиненко; 30. august 1962 Voronež – 23. november 2006 London) oli Venemaa julgeolekuohvitser ning hilisem dissident, pagulane ja Briti salateenistuse kaastöötaja.[1]

Litvinenko jõudis töötada KGB-s, sõjaväelises vastuluures ja FSB-s, kus spetsialiseerus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisele.[2]

Sõjaväeteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastal kutsuti ta pärast Naltšiki keskkooli lõpetamist ajateenistusse Nõukogude Liidu Siseministeeriumile alluvatesse sisevägedesse. Esimesel teenistusaastal esitas ta avalduse astumaks NSV Liidu Siseministeeriumi Ordzhonikidze kõrgemasse juhtivkoosseisu sõjakooli. Peale kooli lõpetamist 1985. aastal asus Litvinenko leitnandina teenima Moskva oblastis paiknevasse eriotstarbelisse polku.

Julgeolekuteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal lõpetas ta NSV Liidu KGB kõrgemad sõjaväe vastuluure kursused. Aastatel 1988–1991 oli Litvinenko NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kolmanda Valitsuse (sõjaline vastuluure) töötaja, aastast 1991 FSB (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus) keskaparaadi töötaja. Tema spetsialiteet oli võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.

1994. aastal kohtus ta ärimees Boriss Berezovskiga pärast seda, kui FSB moodustas komisjoni uurimaks Berezovskile tehtud mõrvakatset. Esimese Tšetšeenia sõja ajal sõitis ta korduvalt tööreisidele FSB osakonda Naltšikis. 1996. aasta jaanuaris võttis ta osa Pervomaiskoje küla ründamisest. Teda tundvate inimeste sõnul muutus Litvinenko Põhja-Kaukaasias olles nähtu mõjul sõja toetajast selle vastaseks.

Vastuolud FSB-ga

[muuda | muuda lähteteksti]

Litvinenko enda ja mitme tema kolleegi sõnul said nad FSB-s töötades mitmeid ebaseaduslikke korraldusi: tappa endine FSB ohvitser Mihhail Trepaškin, röövida tšetšeeni päritolu ärimees Umar Džabrailov ja tappa Boriss Berezovski. Litvinenko kohtus Berezovskiga, teavitades teda FSB viimasest korraldusest. 1998. aasta aprillis salvestasid Litvinenko ja tema kaastöötajad ühe tuntud telesaatejuhiga intervjuu juhuks, kui keegi vahistatakse või tapetakse. Litvinenko koos eriteenistuse mitme teise ohvitseriga süüdistas prokuratuurile esitatud avalduses oma ülemusi Boriss Berezovski tapmise plaanis ja muudes ebaseaduslikes tegudes.[2] Selle järelmina lahkus ametist FSB juht Nikolai Kovaljov, kuid süüdistusi prokuratuur kellelegi ei esitanud.

Litvinenko sõnul kohtus ta juulis 1998 FSB uue juhi Vladimir Putiniga, mille käigus Litvinenko rääkis Putinile korruptsioonist FSB-s ja kuritegelike rühmituste tegevusest, kuid tema sõnul see Putinis mingit huvi ei äratanud.[3] Detsembris 1998 vallandati Litvinenko ja tema kolleegid FSB-st. Pärast vallandamist töötas Litvinenko Berezovski julgeolekuteenistuse juhina.

Kriminaalasjad ja põgenemine Venemaalt

[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 1999 arreteeriti Litvinenko süüdistatuna võimu kuritarvitamises ja paigutati FSB Lefortovo vanglasse. 1999. aasta novembris mõisteti ta õigeks, kuid vahetult kohtusaalis, pärast õigeksmõistva otsuse ettelugemist, pidas FSB ta kinni ning ta paigutati teise kriminaalasja uurimiseks Butõrka eeluurimisvanglasse. 1999. aasta detsembris vabastati ta allkirja vastu, millega Litvinenko kinnitas riiki jäämist.[4]

2000. aastal lõpetas prokuratuur teise kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kuid kohe algatati Litvinenko suhtes kolmas kriminaalasi. Kartes oma elu pärast, otsustas Litvinenko põgeneda. Septembris 2000 lahkus Litvinenko sugulaste külastamise ettekäändel Moskvast Naltšiki suunas, kust sisenes ebaseaduslikult naaberriiki Gruusiasse. Gruusias sai Litvinenko Berezovski sõbra abiga valepassi. Seda passi kasutades sõitis Litvinenko Türki, kus ta taotles USA saatkonnalt poliitilist varjupaika, millest aga talle keelduti. Seejärel otsustati Suurbritanniast asüüli taotleda ja Litvinenko ostis lennupiletid Istanbulist Londonisse. 1. novembril 2000 pöördus Litvinenko Londoni Heathrow' lennujaamas politseisse asüüli saamiseks. 2001. aasta mais andis Briti valitsus Litvinenkole poliitilise varjupaiga, kuna teda kiusati kodumaal taga.[5]

Litvinenko vastu algatati hiljem ka neljas kriminaalasi. 2002. aasta mais-juunis mõisteti ta Venemaal tagaselja süüdi, süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises 1996. aastal, lõhkeaine varguses 1997. aastal, samuti tulirelvade ja laskemoona ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises ning teda karistati 3,5 aasta pikkuse tingimisi vangistusega aastase katseajaga.

Tegevus Londonis

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritannias sai Litvinenko Berezovski juhendatavast fondist isiklike kulude katteks 4500 naela kuus, hiljem vähendati summat 1500 naelani. Litvinenko töötas ka konsultandina ja vahendajana, viies kokku Briti ettevõtteid Venemaalt pärit ärimeestega.

2003. aasta lõpus tutvustas kirjanik Viktor Suvorov Litvinenkot NSV Liidu KGB tegevuse kohta Itaalias Vassili Mitrohhini poolt esitatud andmeid uurivale Mario Scaramellale ja Litvinenko hakkas Scaramellat tema töös abistama. Suurbritannias sai Litvinenkost Briti luureteenistuse MI6 agent. Ta tegi koostööd ka Hispaania luurega.[6] Ta andis MI6-le ja Hispaania prokuratuurile teavet Vene maffia tegevuse kohta Euroopas ja selle väidetavatest seostest Venemaa ametnikega ning käis töölähetustel Hispaanias, Itaalias, Eestis ja Gruusias.[7] Alates 2004. aastast sai Litvinenko MI6-lt 2000 naela suurust kuupalka.[8]

Litvinenko nõustas Briti ettevõtjaid, kes soovisid koostööd teha Venemaa ettevõtetega. Selle töö jaoks vajas Litvinenko teabeallikaid Venemaal toimuva kohta. Nii leidis Litvinenko endale partneri Venemaa turvafirmade grupi (Девятый вал) juhi Andrei Lugovoi näol, kes kuulus Boriss Berezovski tutvusringkonda. Aastatel 2005–2006 viibis Lugovoi korduvalt Ühendkuningriigis ja kohtus Litvinenkoga, sealhulgas tema kodus ja Berezovski sünnipäeval.[9]

Berezovski väitis 2007. aastal, et Litvinenko ütles talle, et FSB tapab ta paratamatult, eelkõige seetõttu, et ta oli Putini ja tema lähikonna korruptiivse tegevusega kursis ning uuris koos Hispaania politseiga Putini poolt Hispaanias kinnisvara soetamist.[10] 12. oktoobril 2006 sai Litvinenko Suurbritannia kodakondsuse ja uue nime Edwin Carter.

Londonis kirjutas ta kaks raamatut, milles süüdistas Venemaa julgeolekuteenistusi muu hulgas 1999. aastal toimunud elumajaplahvatuste korraldamises. Neis plahvatustes hukkus umbes 300 inimest. Plahvatuste korraldamise eesmärk olevat olnud aidata võimule Vladimir Putin. FSB süüdistas plahvatuste korraldamises tšetšeeni terroriste ja ühtlasi sai FSB ettekäände Teise Tšetšeenia sõja alustamiseks. Putini tõusu võimule nimetas Litvinenko FSB korraldatud riigipöördeks. FSB tegutsemisviisi põhielemendiks nimetas ta rahva hirmutamist.[2]

Mürgitamine ja surm

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Aleksandr Litvinenko mürgitamine

2006. aasta 1. novembril kohtus Aleksandr Litvinenko Itsu sushibaaris itaallase Mario Scaramellaga. Kohtumise põhjuseks oli Scaramella lubadus edastada väidetavalt ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvaga seotud teavet. Kohtumisel sushibaaris käitus Scaramella närviliselt, jõi ainult vett ega söönud midagi.[11] Politsei ei saanud kohtumisest videosalvestusi analüüsida, sest Itsu baaril neid polnud. Umbes kell 16 kohtus Litvinenko hotellis Millennium oma tuttava Andrei Lugovoiga, ettevõtja ja Vene Föderatsiooni julgeoleku peadirektoraadi endise töötajaga. Hotelli baaris toimunud kohtumisel osalesid ka Lugovoi äripartnerid ja sõbrad Dmitri Kovtun ja Vjatšeslav (Vladimir) Sokolenko.[12]

Pärast seda kohtumist tundis Litvinenko end halvasti. Ta kahtlustas toidumürgistust ja lasi ennast Barnet Area haiglasse viia. Arstid kahtlustasid elule ohtlikku talliumimürgistust, mida on raske tuvastada ja veelgi raskem kehast eemaldada. 11. novembril sai ajakirjandus teada Litvinenko mürgitamisest. 17. novembril viidi Litvinenko üle Londoni ülikooli haiglasse, kus ta viibis relvastatud valve all.

Enne oma surma süüdistas Litvinenko Vladimir Putinit Anna Politkovskaja mõrva sanktsioneerimises ja väitis, et Irina Hakamada hoiatas Politkovskajat ohu eest[13].

Surivoodil süüdistas Litvinenko Venemaa valitsusringkondi ka enese tapmise tellimises. Tema viimased sõnad olid: "Tõprad said mu kätte. Aga mitte kõiki ei õnnestu neil kätte saada." Need sõnad ütles ta enne teadvuse kaotamist oma sõbrale filmirežissöör Andrei Nekrassovile.[2]

Litvinenkol oli kahjustatud luuüdi, mis ei tootnud piisavalt valgeid vereliblesid, et toetada organismi immuunsüsteemi. Litvinenko suri radioaktiivse polooniumi mürgistuse tagajärjel. Litvinenko organismis oli polooniumi surmavast annusest 10 korda rohkem. The Timesi andmetel maksab inimese tapmiseks vajalik polooniumikogus 10 miljonit USA dollarit.[2]

Mõrva uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Briti prokurörid on Litvinenko mõrvas kahtlustatavaks kuulutanud Andrei Lugovoi, kelle väljaandmise palve Venemaale 2007. aasta kevadel jahendas Suurbritannia ja Venemaa suhteid. Venemaa võimude sõnul ei luba Venemaa põhiseadus Venemaa kodanikke välisriikidele välja anda. Pärast Moskva keeldumist saatis London maalt välja neli diplomaati, süüdistades neid spionaažis. Vastukäiguna saatis ka Moskva Venemaalt välja neli Suurbritannia diplomaati.[2]

Suurbritanniasse põgenenud endine KGB ohvitser Oleg Gordijevski kommenteeris Litvinenko surma nii: "Ta võitles Venemaa kurjade jõudude vastu, KGB vastu, võimude vastu, mis tallavad jalge alla Venemaa demokraatia ja liberaalsed vabadused. Temast sai nende Venemaa jõudude kättemaksu ja pahatahtlikkuse ohver."[2]

2007. aasta sügisel valiti Andrei Lugovoi Vladimir Žirinovski juhitava Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas 3. numbrina Venemaa Riigiduumasse.[2]

Andrei Nekrassov tegi Litvinenkost filmi "Minu sõber Saša. Ühe mõrva lugu". Eestis linastus see film 2007. aasta juulis Pärnus toimunud filmifestivalil, mille peakülaline oli Nekrassov.[14]

21. jaanuaril 2016 jõudis Londoni kohtu uurimine järeldusele, et on võimalik, et Litvinenko mõrvamisele andis nõusoleku president Putin nende omavahelise vastuseisu ("antagonism") tõttu.[15][16]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski (2007). "FSB laseb Venemaa õhku". Tallinn. ISBN 9789949431236

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Harding, Luke (25. veebruar 2013). "Litvinenko inquest: newspapers launch challenge over withholding of evidence". theguardian.com. Vaadatud 27. jaanuar 2015.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 235–236
  3. ↑ The Litvinenko Inquiry. Report into the death of Alexander Litvinenko. Дата обращения: 2 июня 2019.
  4. ↑ Бывший сотрудник ФСБ Александр Литвиненко освобожден из-под стражи прямо в зале суда". Телеканал ОРТ. 1999-12-16.
  5. ↑ Литвиненко, который не убил Березовского, получил политическое убежище в Великобритании. Политика — Правда. Ру. Дата обращения: 13 ноября 2014
  6. ↑ Адвокаты вдовы: Александр Литвиненко был агентом MИ6. 13 августа 2012.
  7. ↑ Саша, Володя, Борис... История убийства. New York: AGC, 2010. — ISBN 9780982685709.
  8. ↑ The Litvinenko Inquiry. Report into the death of Alexander Litvinenko. Дата обращения: 2 июня 2019.
  9. ↑ Alexander Litvinenko's inquest has provided an intriguing insight into the dead tycoon. The Independent (18 марта 2015).
  10. ↑ Показания Бориса Березовского по делу Александра Литвиненко. Дата обращения: 2 мая 2007.
  11. ↑ Полоний против России.Дата обращения: 18 декабря 2014.
  12. ↑ Интервью Андрея Лугового радиостанции «Эхо Москвы». Дата обращения: 4 мая 2020.
  13. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 230, 236
  14. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 345
  15. ↑ "President Putin 'probably' approved Litvinenko murder" (inglise). BBC News Online. 21. jaanuar 2016. Vaadatud 21. jaanuaril 2016.
  16. ↑ Cowell, Alan (21. jaanuar 2016). "Putin 'Probably Approved' Litvinenko Poisoning, British Inquiry Says" (inglise). The New York Times. Vaadatud 21. jaanuaril 2016.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Meediakajastus

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksandr_Litvinenko&oldid=6675371"