Mine sisu juurde

Aeglane ajakirjandus

Allikas: Vikipeedia

Aeglane ajakirjandus järgib paljuski 1989. aastal Roomas alguse saanud aeglase toidu (ing k slow food) liikumise eeskuju.[1][2][3] Sarnaselt kiirtoidu kahjulikkusega on leitud ka inforuumi lühiuudistega täitmises tarbijatele kahjulikke mõjusid (info killustatus, üleküllus, pealiskaudsus) ning aeglane ajakirjandus püüab oma põhimõtteid järgides "tervislikumat", kvaliteetsemat ja nauditavamat ajakirjanduslikku sisu pakkuda.

Aeglast ajakirjandust ei iseloomusta ainult ajamääratlus, sellel on erinevate valdkonda uurinud teadlaste hinnangul mitmeid teisigi iseloomulikke omadusi ja põhimõtteid. Esile on tõstetud: narratiivne loo jutustamine, loominguline lähenemine, kvaliteet (teabe kogumisel, töötlemisel, vormistamisel), kontekstiga seostatud, põhjalik, taaskasutatav, aegumatu, tagasivaatav, konstruktiivne, õiglane (tarbija, allika, teema ja autori suhtes), eetiline, läbipaistev (motiiv, allikad ja protsess), kaasav ning väldib sensatsiooni, konkurentsi.

Aeglase ajakirjanduse olemus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aeglase ajakirjanduse mõiste on hajus. Sel on küll palju seoseid 1970. aastate “uue ajakirjandusega” (ing k new journalism),[4] “ilukirjandusliku ajakirjandusega” (ing k literary journalism),[5][6] antropoloogilise, etnograafilise ja uuriva ajakirjandusega, kodaniku, aktivistliku ja konstruktiivse ajakirjandusega, kuid samas eristub ta oma osiste kogumina eelmainituist.

Kirjanduse põhjal võib esile tuua aeglast ajakirjandust määratlevad omadused: eetilisus, sensatsiooni vältimine, paljukajastatud lugude ja konkurentsi vältimine,[7] õiglus (tarbija, allika ja ka autori suhtes), sageli narratiivne loojutustamine, loomingulisus, konstruktiivsus, läbipaistvus (motiiv, allikad ja protsess), kvaliteet, koostöö tarbijatega,[5][8] kontekstiga seostatus, sügavus, taaskasutatavus, aegumatus, tagasivaatavus, luksus. Aeglasel ajakirjandusel on oma uudisväärtused ja hierarhia, mis eristub uudismeedia omadest: seda võib näha juba soovist vältida sensatsioone, ülekajastatud lugusid, konkurentidest ettejõudmist, tagasivaatavust. Samuti on aeglase ajakirjanduse loo struktuur erinev uudise ümberpööratud püramiidist.[9] Mõiste hägusus – ka see, kas tegemist on žanri (stiil, vorm) või lähenemisviisiga (põhimõtted ja meetodid) – tekitab endiselt vaidlusi,[5] kuid see ei pruugi olla selle puudus, pigem pluss,[10][7] kuna ei lukusta ajakirjanduse vormi ühte lahtrisse, vaid annab nii loojatele, tarbijatele kui ka selle uurijatele mänguruumi. Nii saab Eesti kitsas meediaruumis otsida aeglase ajakirjanduse avaldumise tunnuseid, nende võimalikult suurt koosesinemist (sagedamini esinevad elemendid: pikk loomeaeg, pikk vorm, narratiivne jutustusviis, kvaliteet), olemata sunnitud (tõenäoliselt asjatult) otsima selle “puhast” vormi.[11]

Kuigi aeglase ajakirjanduse mõiste sisaldab ajamääratlust, mis võib tähistada nii selle tootmist kui ka tarbimist või ilmumissagedust,[12] ei ole eesmärk kunstlikult mahtu toota, lugu pikaks venitada ja aega veeta,[1] pigem on eesmärk ajapiirangust lahti lasta ja keskenduda kvaliteedile, teemaga ammendavale tegelemisele materjali kogumisel (näiteks intervjueerimisel) ja enda kurssi viimisel, samuti autori kinnistunud eelarvamustest lahtilaskmisel, aga ka tulemuse vormistamisel. Mõnikord tähendab see nädal aega loo loomist, teinekord ka kuid või aastaid subjektidega[12] tegelemist. Kvaliteet tähistab hoolikat (narratiivset) loojutustamist,[1][13] sageli esimeses isikus[14][15] (eristades seda “uue ajakirjanduse” levinud kolmandast isikust[4]), mis näitab ühelt poolt ajakirjanduse objektiivsuse ideaalist (osaliselt) loobumist[16][17] – kuid viimast tasakaalustavad eetilisus ja läbipaistvus. Läbipaistvus nii motiivis (ajakirjanik ei peida oma huvi), allikate kasutamises, valikus ja nendele võimalusel viitamises, tööprotsessis ja kõiges muus. Kvaliteet peaks olema viidud sellisele tasemele, et teadlased räägivad aeglasest ajakirjandusest kui luksuskaubast,[2] mis ei tähenda tingimata seda, et seda saavad endale lubada vaid jõukad tootjad ja jõukad tarbijad – üle ilma leiab mitmeid näiteid, kuidas erinevate lahenduste abil on leitud viise, kuidas töö- ja ressursimahukas toode teha kättesaadavaks kõigile, kas töökoormust konkurentidega jagades või rahastusmudeleid kohendades. Kvaliteet mõjutab selle žanri ajamääratlust juba enne protsessi algust: selleks, et hästi, köitvalt, veenvalt ja ammendavalt tarbijale lugu rääkida, vajab looja ka aega, et vajalikke oskusi meisterlikult omandada ja neid viimistleda.[2] Kõrge kvaliteet (mis sisaldab ka hoolikat toimetamist), põhjalik kajastus ja hea loojutustamine tagavad loo väärtuse hilisemaks, seega on aeglase ajakirjanduse osa ka kestlikkus. Aeglane ajakirjandus püüab anda hääle hääletutele,[18] kajastada neid osi ühiskonnast, millest muidu ei räägita või räägitakse vähe, teisalt annab see ajakirjandusvorm võimaluse tarbijal tundmatut (pagulased, vähemused jt) paremini mõista või sellega samastuda.[18][9][15]

Aeglase ajakirjanduse vajadus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjandus on veebimeedia algusaegadest peale raskustes.[19] Raskused on erinevad (rahastus, usaldus, konkurents), nende põhjused – mis omavahel kombineerudes moodustavad uusi põhjuseid – samuti.[20] Infotehnoloogiaajastu on loonud ohtralt võimalusi sisuloomeks, teabe hankimiseks ja selle levitamiseks, kiirus on vaid üks selle tahk, kuid ajakirjandus on sageli oma panused pannud valdavalt just sellele ühele tahule, võttes hoiaku, et ajakirjandus võrdub uudisega,[1] ajakirjanikel ei jää aega, et täita valvekoera rolli[21] jättes soiku muud võimalused: luua sisukat, köitvat, põhjalikku, mitmetahulist, kvaliteetset lugu, kasutada infotehnoloogia mitmekülgseid võimalusi.[19]

Väljaanded püüavad pinnal püsimise põhistrateegiana toota võimalikult kiirelt ja odavalt lugusid ning kärpida kulusid, kiirusest on kujunenud omamoodi fetiš.[3] Kärbete ja kiirustamise tulemusel saavad sõna pigem võimuesindajad ning institutsioonid, “ideoloogilised eliidid”, häälekad populistid,[22][12][23] tagaplaanile jäävad mõjuvõimetud ühiskonnakihid,[9][18] tekivad vead[17] ja väheneb ajakirjanduse usaldusväärsus ning kriitikameel,[24] suureneb ülelihtsustatus ja stereotüpiseerimine,[5][25] langeb kvaliteet ja suureneb ajakirjanike endi läbipõlemisoht.[21] Samal ajal on inforuum täis müra, lühiuudiseid, arvamusi ja infokilde, napib aga põhjalikke, süvitsi minevaid, kontekstiga seostatud lugusid.[19][26]

Aeglase ajakirjanduse tulevik

[muuda | muuda lähteteksti]

Üleilmses meedias leidub mitmesuguseid aeglase ajakirjanduse näiteid ja vorme, luuakse nii aeglase ilmumistsükliga kui pikaformaadilisi hoolega vormistatud lugusid, samuti on platvorme, mis koondavad erinevate väljaannete aeglase ajakirjanduse lugusid. Eestis on end aeglase ajakirjanduse väljaandena määratlenud Edasi.[27] Samuti püüab aeglast ajakirjandust viljeleda Levila.[28][29]

Aeglane ajakirjandus tõukub ideoloogiliselt aeglase toidu liikumisest ning on sündinud osaliselt protestiliikumisena valitsevale kiirtoidulikule suhtumisele, kuid nii aeglase ajakirjanduse loojate kui ka uurijate hinnangul ei pea see vastanduma muule ajakirjandusele,[5] see võib olla ja näiteks Eesti väikse meediaturu tingimustes arvatavasti ainult saabki olla osa muust ajakirjandusest. See võib olla tervet ajakirjandust õigustav, toetav, selle kuvandit parandav osa,[2] mõne stsenaariumi kohaselt üks kahest (kiire ja aeglane) tulevasest ajakirjanduse alustalast.[30] Droki ja Hermansi uuringu[5] kohaselt näitab pea üks kolmandik Hollandi noortest huvi aeglase ajakirjanduse vastu, seega võib ka noorem põlvkond aeglasemat sisu tarbida. Nagu on näidanud Le Masurier' 2020. aastal ilmunud ülevaade, on nn indie ajakirjandus elus ja terve mitte ainult suurriikides, vaid ka väiksemates, näiteks Lätis.[31]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Le Masurier, M. (2015). What is slow journalism, Journalism practice
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Greenberg, S., (2012). Slow journalism in the digital fast lane, Global Literary Journalism: Exploring the Journalistic Imagination
  3. 3,0 3,1 Ananny, M (2016). Networked news time, Digital Journalism
  4. 4,0 4,1 Wolfe, T. (1972). The birth of “The new journalism”; Eyewitness report by Tom Wolfe. Participant reveals main factors leading to demise of the novel, rise of new style covering events. New York Magazine
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Drok, N.&Hermans, L. (2015). Is there a future for slow journalism? The perspective of younger users, Journalism practice
  6. Trindade, A., D. (2012). Some thoughts from our former president… What will the future bring, Literary Journalism Studies
  7. 7,0 7,1 Neveu, E. (2016). On not goint too fast with slow journalism, Journalism Practice.
  8. Knaut, L., Siebe, R., Graham, T., Harbers, F. (2016). Sourcing and engaging the crowd: audience interaction and participation in online-only slow journalism platforms. Selected Papers of AoIR 2016: The 17th Annual Conference of the Association of Internet Researchers.
  9. 9,0 9,1 9,2 Krieken (2019). Literary, long-form or narrative journalism, International Encyclopedia of Journalism Studies
  10. Keeble, R. L. (2018). Literary journalism as a discipline and genre : the politics and the paradox. Literary journalism studies
  11. Siil, Virgo (7. oktoober 2020). "Aeglane protest või ajakirjanduse päästja". Müürileht. Vaadatud 10.03.2021.
  12. 12,0 12,1 12,2 Hermann, A. K. (2015). The temporal tipping point. Regimentation, representation and reorientation in ethnographic journalism, Journalism practice
  13. Longhi, R. R., Winques, K. (2015). The place of longform in online journalism: Quality versus quantity and a few considerations regarding consumption, Brazilian journalism research
  14. Harbers, F. (2016). Time to engage. De Correspondent’s redefinition of journalistic quality. Digital Journalism
  15. 15,0 15,1 Palau-Sampio, D. (2018). Reframing central american migration from narrative journalism. Journal of communication inguiry
  16. Russial, J., Laufer, P., Wasko, J. (2015). Journalism in crisis? Javnost: The Public.
  17. 17,0 17,1 Carretero, A.B. & Bariain, G, J. (2016). Slow journalism in Spain. New magazine startups and the paradigmatic case of Jot Down, Journalism Practice
  18. 18,0 18,1 18,2 Davis, S (2016). Slowing down media coverage on the us-mexico border. News as sociological critique in Borderland. Digital journalism
  19. 19,0 19,1 19,2 Himma-Kadakas, M. (2018). Eesti veebiajakirjanike oskuste rakendamine: hindamismudel toimetustele ja teadusuuringuteks. Doktoritöö. Tartu ülikool, Ühiskonnateaduste instituut
  20. Hennoste, T. (2018). Propaganda vastu aitab vaikimine. Propastop.
  21. 21,0 21,1 Ivask, S (2019). Rutiinide, nõudmiste ja ressursside roll Eesti ajakirjanike tööstressis. Doktoritöö. Tartu ülikool, Ühiskonnateaduste instituut
  22. Pärnapuu, P. (2019). Ministeeriumite pressiteated ERRi, Postimehe ja Delfi uudisvoos 2015−2018. Bakalaureusetöö. Tartu ülikool, Ühiskonnateaduste instituut.
  23. Mõttus, Marin (23. oktoober 2020). "Populism, puust ja punaseks. Türgi vaade". Sirp. Vaadatud 10.03.2021.
  24. Craig, G. (2015) Reclaiming slowness in journalism. Journalism practice
  25. Harbers, F. (2016). Time to engage. De Correspondent’s redefinition of journalistic quality. Digital Journalism.
  26. Ivask, Signe; Loit, Halliki Harro (18. jaanuar 2018). "Aeglane ajakirjandus sõuab tähelepanumajanduses vastuvoolu". Müürileht. Vaadatud 10.03.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  27. Edasi
  28. Mikomägi, Margus (13. juuli 2021). "Daniel Vaarik: Levila – ekstra aeglane, ekstra terav, ekstra pikaajaline ajakirjandus". Teatritasku. Vaadatud 18. juuli 2021.
  29. Tsapov, Aleksander (26.03.2021). "Idumeedia megateemade jahil". Sirp. Vaadatud 18.07.2021.
  30. Boynton 2011 Carretero, A.B. & Bariain, G, J. (2016). Slow journalism in Spain. New magazine startups and the paradigmatic case of Jot Down, Journalism Practice kaudu
  31. Le Masurier, M. (2020). Slow magazines, the new indies in print. The handbook of magazine studies.