1848. aasta revolutsioonid Itaalia riikides

1848. aasta revolutsioonid Itaalia riikides olid organiseeritud ülestõusud Itaalia poolsaare ja Sitsiilia riikides, mida juhtisid intellektuaalid ja agitaatorid, kes soovisid liberaalset valitsust. Itaalia rahvuslastena tahtsid nad kõrvaldada tagurliku Austria kontrolli. Sel ajal ei olnud Itaalia ühtne riik ja oli jagunenud paljudeks riikideks, mida Põhja-Itaalias valitses Austria keisririik. Soov olla vaba võõrvõimust ja austerlaste konservatiivsest juhtkonnast viis Itaalia rahva revolutsiooni lavastamiseni, et austerlased välja ajada. Revolutsiooni juhtis Piemonte riik, üks neljast riigist, kus Austria juhid olid sunnitud andma liberaalseid õigusi. Ka sundisid ülestõusud Lombardia-Veneetsia kuningriigis, eriti Milanos, Austria kindrali Radetzky Quadrilatero kindlustesse taganema.

Kuningas Carlo Alberto, kes valitses Piemonte-Sardiiniat aastatel 1831–1849, püüdis ühendada Itaaliat enda juhtimise alla. Ta kuulutas Austriale sõja ja käivitas täiemahulise rünnaku Quadrilaterole. Liitlaste puudumise tõttu ei saanud Carlo Alberto Austria armeele vastu. Ta kaotas Custoza lahingu (24. juulil 1848), sõlmis vaherahu ja viis oma väed Lombardiast välja. Austria jäi jagatud Itaalias valitsevaks ja revolutsioon oli kaotanud.

Taust

Aastal 1848 koosnes tänapäevane Itaalia järgmistest hertsogkondadest, riikidest või kuningriikidest: Apenniini poolsaare lõunaosas ja Sitsiilia saarel oli Mõlema Sitsiilia kuningriik, poolsaare keskosas oli Kirikuriik, põhjas oli kolm hertsogkonda: Parma, Toscana ja Modena, loodes oli Sardiinia kuningriik, mis koosnes Nice'ist, Genovast, Savoiast, Piemontest mandril ja Sardiinia saarest. Majandus põhines tugevalt põllumajandusel. Põllumajandustoodang oli väliskonkurentsi tõttu ebastabiilsete hindade teema ning Itaalia põllumajanduse aeglus vastandus tõhusamatele välismaalaste omadele. Aastatel 1840–1847 olid kõikjal näljamässud; Roomas vohasid äärmusrühmitused.

16. juunil 1846 valiti kardinal Giovanni Maria Mastai Ferretti paavstiks kui Pius IX. Teda peeti liberaalseks ning ta tekitas poliitilistes liberaalides ja vaestes inimestes nii Kirikuriigis kui ka mujal Itaalias lootusi. Ta algatas arvukalt poliitilisi ja majandusreforme. Kõige ilmekamalt andis ta kohe armu sadadele poliitilistele vangidele, luues sensatsiooni. Ta asutas oma võimu jagamiseks Riiginõukogu, samuti Rooma linna volikogu ja Kodanike kaardi, et relvastada keskklassi tema režiimi toetamiseks. Need projektid tõstsid suuri lootusi suuremale rahva mõjule paavsti valitsuses ja Itaalia ühendamises, ja rasket pettumust, kui seda ei juhtunud. Reformid ei lahendanud ühtegi tõsist poliitilist ja majandusprobleemi Kirikuriigis. Pius IX keeldus viimast Itaalia vabadussõda Habsburgide Austria vastu, kuna see oli katoliku kants. Vägivaldne ülestõus Roomas sundis Piuse novembris 1848 põgenema. Tema tagasihoidlike liberaalsete reformide ebaedu kallutas ta paremale ja tagasi tuli ta tagurlikuna.

Revolutsioon

Pikemalt artiklis Sitsiilia 1848. aasta revolutsioon

Pikemalt artiklis Milano viis päeva

Pikemalt artiklis San Marco vabariik

Pikemalt artiklis Rooma vabariik (19. sajand)

Pärast Roomas toimunud liberaalsetele sõbralikele sündmustele tunnistajaks olemist alustas teiste riikide rahvas sarnase käitumise nõudmist. Sitsiilias alustas rahvas ajutise valitsuse nõudmist, eraldi mandrivalitsusest. Kuningas Ferdinando II püüdis nendele muutustele vastu seista, aga Sitsiilias puhkes täiemahuline vastuhakk, mäss puhkes ka Salernos ja Napolis. Need mässud ajasid Ferdinando ja tema mehed Sitsiiliast välja ja sundisid teda ajutise valitsuse moodustamist lubama.

Olenemata sündmustest Roomas ja Napolis olid riigid ikka veel konservatiivide võimu all. Lombardia-Venezia itaallased ei saanud nendest vabadustest rõõmu tunda. Austria keisririik selles piirkonnas oli pingutanud oma haaret inimeste üle, rõhudes neid veelgi karmide maksudega. Maksukogujad saadeti kohale koos 100 000-mehelise armeega ja anti oma kohalolekust teada.

Mässud Sitsiilias aitasid süüdata mässe põhjas Lombardia-Veneetsia kuningriigis. Revolutsioonid Lombardia linnas Milanos sundisid kindral Radetsky 20 000-mehelise Austria väe linnast lahkuma. Lõpuks sunniti kindral Radetsky oma väed kahest riigist täielikult välja viima, kuid oma teadmiste tõttu suutis ta hoida Quadrilatero kindlusi Veronat, Peschierat, Legnanot ja Mantovat. Oma osava taktikaga tõi ta oma mehed võtmekindlustesse. Vahepeal said Itaalia mässulised julgustust, kui uudised vürst Metternichi tagasiastumisest Viinist laiali levisid, kuid ei suutnud Radetsky vägesid täielikult hävitada. Sel ajal avaldas Carlo Alberto ka liberaalse Piemonte põhiseaduse.

Quadrilateros kavandasid kindral Radetsky ja tema mehed vasturünnakut, et kaotatud maad tagasi võita. Kuid neid segas Sardiinia kuningas Carlo Alberto di Savoia, kes oli selleks ajaks rünnaku esirinnas ja käivitas rünnaku Quadrilatero vastu. Carlo paigutas kindluse ümber 25 000-mehelise abiväe, kes tulid appi kaaskodanike hulgast. Ajal, kui ta liikus kindluse suunas, rünnakut ette valmistades, pälvis Carlo teiste riikide vürstide toetuse. Tema kaasvürstid vastasid abivägede saatmisega: Leopoldo II di Toscana saatis 8000, paavst Pius aitas 10 000 ja Ferdinando II saatis kindral Guglielmo Pepe soovitusel 16 050 meest. Nad ründasid kindlusi ja 3. mail 1848 õnnestus neil võita Goito lahing ja vallutada Peschiera kindlus.

Sel ajal muutus paavst Pius IX närviliseks Austria keisririigi kaotuse pärast ja tõmbas oma väed tagasi, viidates, et ta ei toeta sõda kahe katoliikliku riigi vahel. Mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando kutsus samuti oma sõdurid tagasi ja saatis väed laiali. Kuid mõned neist ei kuuletunud ning jätkasid kindralite Pepe, Durando ja Giovanni juhendamisel. Järgmisel aastal käivitas Carlo veel ühe rünnaku, kuid vägede vähesuse tõttu kaotas ta Novara lahingu.

Järelkajad

Vaatamata tõsiasjale, et Pius loobus sõjast austerlaste vastu, võitlesid paljud tema inimesed ikka veel Carlo Alberto kõrval. Rooma rahvas mässas Piusi valitsuse vastu ja mõrvas Piusi ministri Pellegrino Rossi. Paavst Pius IX põgenes siis Gaeta kindlusse, kuningas Ferdinando II kaitse alla. Veebruaris 1849 ühines temaga Leopoldo II di Toscana, kes pidi põgenema veel ühe mässu tõttu. Piemonte kaotas aastal 1849 samuti austerlastele ja Carlo Alberto pidi tagasi astuma, jättes võimu oma pojale Vittorio Emanuele II-le.

Roomas andsid võimu ülevõtjad välja populaarse seadusandluse koormavate maksude kõrvaldamiseks ja töötutele töö andmiseks. Giuseppe Garibaldi ja Giuseppe Mazzini hakkasid ehitama "Inimeste Roomat" ning kuulutasid välja lühiealise Rooma vabariigi. Vabariigil õnnestus innustada rahvast ehitada üles sõltumatu Itaalia rahvus. See püüdis majanduslikult parandada ka vähekindlustatute elusid, andes mõned kiriku suured maavaldused vaestele talupoegadele. See tegi ka vangla- ja hullumajareforme, andis ajakirjandusvabaduse, pakkus ilmalikku haridust, kuid hoidus "õigusest tööle", olles näinud selle nurjumist Prantsusmaal.

Hüppeline hinnainflatsioon hukutas vabariigi majanduse. Lisaks panid Piemontet Austria vägede vastu kaitsma saadetud väed Rooma Austria rünnakuohu alla. Kuid paavst Pius palus Napoleon III abi. Prantsuse president nägi selles võimalust saada katoliiklaste toetus. Prantsuse armee saabus üle mere kindral Nicolas-Charles-Victor Oudinot juhtimisel, ja vaatamata esialgsele kaotusele Garibaldilt, võitsid prantslased austerlaste abiga lõpuks Rooma vabariiki. 12. juulil 1849 saabus paavst Pius IX tagasi linna ja valitses prantslaste kaitse all aastani 1870.

Vaata ka