18. sajand Eestis

18. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti varauusajast ja uusajast.

Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal.
Nicolas de Feri kaart aastast 1700

Euroopa ca 1700, enne 1701–1714 Hispaania pärilussõda ja 1700–1721 Põhjasõda

Euroopa kaart 1706. aastal

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Rootsi kuningas (1697–1718) Karl XII

Vene tsaar (1682–1721), Venemaa keiser (1721–1725) Peeter I

Kesk- ja Ida-Euroopa kaart pärast põhjasõda. Johann Baptist Homann, 1720

Põhjasõda

Põhja-Euroopa poliitiline kaart pärast põhjasõda (1730. aastatel)

 Pikemalt artiklis Põhjasõda, Põhjasõda Eesti alal, Läänemereprovintsid

1700. aasta septembris tungisid Vene tsaaririigi tsaar Peeter I juhitud väed Alutagusele ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üks lahinguplaan oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu, ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.

Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui Vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked toimusid eriti Aluliina piirkonda.

1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid põhjalikud rüüstamised Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas.

1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puutumata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad Vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine Moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.

Aastatel 1707–1708 toimusid Vene ratsaväe rüüsteretked, pärast Rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu. Alistumislepingutes jäeti baltisakslastele väga suured privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal kinnitati Uusikaupunki rahuga Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga

Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu all

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

 Pikemalt artiklis Tallinna kubermang ja Riia kubermang

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.

Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodne aeg, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II

Vene riik kasutas osavalt ära Rootsi riigi enne põhjasõda läbi viidud mõisate reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamjaolt 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.

1712. aastal avaldas Eestimaa kubermanguvalitsus publikaadi, mille alusel võis igaüks oma pärisorje, ka neid, kes olid tema juures olnud enne 1690. aastate näljaaega, välja nõuda. 1731. aastal avaldas Eestimaa kubermanguvalitsus maapäeva nõudel ja tema projekti alusel publikaadi, milles märgiti, et keegi ei tohi talupoega (ega muud lihtinimest), kui tal pole vastavat luba, enda juures varjata, tabatud pagejat võis mõisnik karistada esimese ja teise katse puhul kodukari korras, kolmandal korral tuli pageja anda kohtuvõimude kätte. Pagejate vangistamine ja väljanõudmine kuulus haagikohtunike ülesannete hulka. Oma kubermangu piirides oli pagejate kättesaamine lihtsam, väljastpoolt oli see peaaegu või täiesti lootusetu, sest tööjõudu ei tahetud välja anda. 1740. aastatel püüti näiteks pagenuid Venemaalt kätte saada, kuid vastav aktsioon lõppes peaaegu tulemusteta. Venemaa jäi ka edaspidi eriti Eestimaa idaosa talupoegadele heaks pagemiskohaks, kuhu mindi isegi terve perega. 18. sajandi teisel poolel sagenes pagemine Soome.

Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes Rootsi ajaga oli talupoegade olukord aga raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid enamasti kaotusega. Ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumine

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud pastorid suhtusid vennastekogudusse pooldavalt, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.

1736. aastal alustas tööd Võhandu jõele rajatud Räpina mõisa paberivabrik.

Katariina II valitsusaeg

Asehaldurkondade moodustamine

Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner (1783–1792) George Browne. Liivimaa kindralkuberner (1762–1783) ja Eestimaa kindralkuberner (1775–1783)

 Pikemalt artiklis Tallinna asehaldurkond ja Riia asehaldurkond

Alates Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II ajast hakkas Venemaa keisririigi keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Balti kubermangudes 1783. aastal, keskused olid Tallinnas ja Riias. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.

1764. aastal tegi Venemaa keisrinna Katariina II ringreisi Tallinna ja Riia kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkond ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati keisrinna auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga, kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan VI põgenemiskatse ja tapmine.

1765. aastal anti välja kindralkuberner G. Browne'i koolipatent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Vähemalt viie adramaa suurused mõisad pidid asutama kihelkonnas õppimist võimaldava kooli. Õppetöö pidi kestma mardipäevast lihavõtteni.

1766. aastal anti välja keisrinna Katariina II ukaas, millega lubati Eesti- ja Liivimaa mõisnikel osa võtta viinahangetest Peterburi.

1775. aastal nimetati Riias resideeriv senine Liivimaa kindralkuberner George Browne ka Eestimaa kindralkuberneriks.

1782. aastal olid Eesti alal, seisusliku jaotuse poolest ülekaalus (95%) talupojad (kellest enamik olid pärisorjad), alla viie protsendi rahvastikust (4,2%) moodustasid vaimulikud, linnakodanikud jt vabad elanikud, aadel aga moodustas 0,6% rahvastikust. Etniliselt moodustasid eestlased 17. sajandi lõpus üle 90% Eesti ala rahvastikust, mitte-eestlasi elas siin umbes 25 000, kellest omakorda pooled olid sakslased.

Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, Otto Friedrich von Pistohlkorsi kaart 1783

Asehalduskorra laiendamise (1783) järel Baltimaades pandi ka Eestimaal Katariina II poolt maksma ka Vene aadlikorraldus (1786). Loodi kubermangu Eestimaa rüütelkonna seisusliku omavalitsuse aadlimarssali koht Liivi- ja Eestimaal kaotatud maamarssali, ehk Eestimaa rüütelkonna pealiku koha asemele ja osalt ka kaotatud maanõunikkude-kolleegiumi funktsioonide täitmiseks. Aadlimarssal valiti kreisimarssalite poolt ja hulgast 3 aastaks ning aadlimarssali ülesandeks oli kubermangu aadlikogu istungeil tehtud otsuste teostamine, maa postiasjanduse korraldamine, aadli rahaasjade jne. juhtimine ning aadli huvide kaitse. Aadlimarssali koht kaotati 1796. aastal koos asehalduskorraga.

3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Läänemere kubermangude senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist.

Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Tallinna kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%. Põhjasõja ajal ning 1711. aastal ja 1712. aastal levinud katkuga seoses hukkus suur osa Eestimaa rahvastikust. Alates 18. sajandi viimastest aastakümnetest kasvas rahvastik hingeloenduste kohaselt järgmiselt: IV hingede revisjoni ajal (1782) ulatus rahvaarv Eestimaal umbes 205 000-ni, V ajal (1795) u 220 000-ni, VII ajal (1816) 240 000-ni, VIII ajal (1834) u 285 000-ni ja IX ajal (1850) u 300 000-ni

 Pikemalt artiklis Hingeloendus

Uue halduskorralduse sisseseadmisega said kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud keisrinna Katariina II armukirjaga ühesugused õigused, ükskõik kas nad kuulusid rüütelkonda või mitte.

Tallinna asehaldurkond

1775. aastal vastu võetud kubermanguseadus rakendati Liivi- ja Eestimaal ellu alles asehalduskorra sisseseadmise järel. Reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ning kubermanguvalitsuste juurde asutati Eestimaa ja Liivimaa üldhoolekande kolleegiumid, mille ülesannete hulka kuulus rahvakoolide (1802. aastani), haiglate ja hoolekandeasutuste (vaestemajad, vaimuhaiglad, lastekodud, töö- ja parandusmajad jne) asutamine ja järelevalve. Balti kubermangudes asutati üldhoolekande kolleegiumid seoses asehalduskorra sisseseadmisega, ehkki kubermanguseadus oli kinnitatud juba 1775. aastal.

Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 5. juunist 1783 moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis maakonda, selleaegse saksa asjaajamiskeele kohaselt kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.

Riia asehaldurkonna kaart 1792. aastal. Venemaa keisririigi kaartide atlas, Aleksandr Mikhaylovich Vilbrekht. Riia asehalduskonnas Eesti alad: Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis ja Kuressaare kreis

Riia asehaldurkonnas muudeti mitmeid maakondi väiksemaks ja moodustati uusi: Pärnu maakonnast eraldati Viljandi maakond, Tartu maakonnast Võru maakond ja Cēsise maakonnast Valga maakond. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnakeskus. Asehalduskorra ajal moodustati ajutiselt ka kolm uut maakonda: Riia maakond, Võnnu maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond, kuid lõpuks jäid: Riia kreis, Võnnu kreis, Volmari kreis, Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis, Kuressaare kreis.

1785. aasta linnaseadusega loodi linnade valitsemiseks seniste raadide asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Linnakodanike hulka loeti suurem osa linnaelanikest, välja arvatud teenijad ja pärisorjad. Kodanikud jagunesid kuude klassi, nende liigitamisel oli määrav kodaniku-elaniku poolt deklareeritud varanduse suurus. 1785. aasta linnaseadusega kaotati tsunftisundus käsitöö põhialadel. Linnaseadus kohustas linnavalitsust sisse seadma kinnisturaamatud, registrisse tuli kindlate numbrite all registreerida kõik linna majad ning muud hooned, krundid ja vabad maad. Eestimaa kubermangu maapiirkondades asuvate mõisate omandisuhteid reguleeris ja kinnitas aga Eestimaa ülemmaakohus.

Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alamkohus, linnades politseivalitsus. Senine kohtusüsteem asendati uuega: talupoegade jaoks asutati alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Reformi täiendas armuandmiskirjade kasutuselevõtt.

1786. aastal anti välja rahvakoolide määrus (Устав народных училищ), mille alusel moodustati kõigist seisustest lastele kubermangulinnades neljaklassilised ülemrahvakoolid ja (maakonna) kreislinnades kaheklassilised vene õppekeelega alamrahvakoolid. Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid ilmselt avamata, sest andmed nende avamisest ja olemasolust puuduvad. 1787. aastal andis Liivimaa kindralkuberner Georg Browne välja täiendava koolipatendi, milles nõuti, et ka igas Eestimaa kubermangu kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadus määras ka trahvi mõisaomanikule, kes ei tahtnud täita talle määratud kohustusi.

18. sajandi lõpul avaldati esimesed mõisnike nn. eraseadused ehk eraõigused. Esimese Berend Johann von Uexkülli koostatud eraseaduse kehtestas parun B. J. v. Uexküll Vigalas Läänemaal 1789. aastal, teise E. L. v. Toll Ääsmäe ja Pajaka mõisas Harjumaal 1790. aasta sügisel, kolmanda O. Fr. Stackelberg Alliku ja Rava mõisas Järvamaal 1791. aastal ja neljanda P. Fr. of Löwis Kandle mõisas Virumaal 1801. aastal. Ainult Kandle eraseadus nägi ette ka tee isikliku vabaduse saamiseks. Nimelt pidi peremees, kes oli 15 aastat hoolsalt talu pidanud, korralikult elanud ja polnud mõisale võlgu jäänud, saama isikliku vabaduse, kui ta maksab 60 rubla assignaatides. Ta võis jääda ka sama maa rentnikuks. Nii saadud vabadus pidi laienema ka tema alaealistele lastele, mitte aga täiskasvanutele. Talupoegade müüki Vigala, Alliku ja Rava eraseadustes ei kitsendatud; Ääsmäe eraseaduses oli see keelatud, samuti nagu talupoegade kinkimine ja pantimine. Kandle eraseaduses oli talupoegade müük piiratud, see ei võinud toimuda vastu talupoja tahtmist. Talude eluaegne kasutamine oli kindlustatud ainult Ääsmäel; Kandle mõisas oli see lubatud ainult tingimusel, et talu korralikult peetakse; Vigala, Alliku ja Rava eraseadustes ei antud selles suhtes mingeid lubadusi. Talumaa mõisastamine oli keelatud ainult Ääsmäel ja õigus talude pärandamiseks pojale, väimehele või mõnele muule seaduses ettenähtud isikule oli fikseeritud kõigis eraseadustes. Niisamuti reserveerisid nad talupojale vallasvara omandamise õiguse tingimusel, et talupojal poleks mõisale võlgu ja et ka tema muud kohustused oleksid täidetud. Ainult Ääsmäel polnud selles suhtes seatud eritingimusi. Talupojal oli seal vallasvara pärandamise õigus seadustes ettenähtud korra alusel.

Talupoegade mõisakoormised olid fikseeritud vakuraamatutes. Kodukariõigust piirati, va Alliku ja Rava eraseadus kus kodukariõigust ei piiranud. Kõigi eraseaduste alusel kutsuti ellu vallakohtud, mis koosnesid talupoegadest. Vallakohtu kompetentsi läks rida küsimusi, mis olid seni olnud mõisniku ja mõisavõimude lahendada, nagu pärandusküsimused, talupoegade omavahelised tülid, sulaste ja teenijatüdrukute jagamine talude vahel jne. Vallakohus võis määrata seaduses ettenähtud piirides rahatrahvi, kehalist või siis inimest alandavat karistust.

1795. aasta detsembris võttis Eestimaa Maapäev vastu otsuse milles rõhutas, et mõisnikud pole õigustatud nõudma talupoegadelt rohkem koormisi, kui need seniste vakuraamatute järgi on kohustatud tegema. Kui peale nende nn. ordinaarsete koormiste on vaja nõuda veel mõningaid erakorralisi töid, siis tuleb vastavalt muid töid ära jätta, vähendada vahuraha või kohusmaksu. Ainult lisavoore võis nõuda ilma kompensatsioonita. Vakuraamatuisse olid aga märgitud ainult iganädalased rakme- ja jalapäevad, vakuraha, kohusmaks ja vakujaosed, laialt levinud abitegu aga mitte.

Põllumajandus

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses domineeris Eesti põllumajanduses teraviljakasvatus. Põllumajanduses valitsesid veel vanad tavad ja traditsioonid, mõisamajanduses ja ka talupoegade talupidamises kasutati kolmeväljasüsteemi. Eesti alal valitses kolmeväljasüsteem kuni teoorjuse lõpuni (19. sajandini). Maaharimisriistad olid ühesugused mõisas ja talus, kuna nii ühtede kui ka teiste maad harisid talupojad neile kuuluva inventariga. Maad künti endiselt harkadraga, alles 19. sajandi keskpaiku hakkas see asenduma hõlmadraga, algul mõisas ja siis ka talus. Mulla pindmise kihi peenendamiseks ja kobestamiseks kasutati endiselt karuäket, ulatuslikumalt kasutati nn plokkäket.

Karjakasvatus teenis olulisel määral teraviljakasvatuse ülesandeid, andes põldudele väetist sõnniku näol, varustades põllumajandust tööloomadega jne. Põllumajanduslikest kultuuridest kuulus endiselt esikoht rukkile, millele järgnesid oder, kaer ja vähesel määral nisu. Peale teravilja kasvatati Eestimaal hernest, uba (peamiselt aias), tatart, läätse, lina, kanepit (aias), naerist, kapsast ja humalat (aedades) jne. Kartulikasvatus hakkas mõisates juurduma alles 18. sajandi teisest poolest, 1782. aastal saadi kartuleid 764 tündrit, 1797. aastal 14 411 tündrit, 1822. aastal juba 29 112 tündrit.

18. sajandi Euroopa kaart (1789). Franz Johann Joseph von Reilly

Tööstuse areng

Pärast põhjasõda on teada 21 klaasi tootmisega seotud manufaktuuri Eestis, näiteks Vana-Põltsamaa mõisas, Puurmani mõisas, Kärevere mõisas ning Laeva mõisas. Erinevalt Lääne-Euroopast, kus talupojad olid juba vabad, töötasid Eestis nagu ka mujal Venemaal pärisorjad. Sellegipoolest jäi manufaktuuritööstus Eestis üsna tagasihoidlikuks, mida põhjustaski pärisorjus, sest see ei lasknud talupoegadel oma ettevõtlikkust rakendada. ,

Laialdasemaks ettevõttevaldkonnaks Eestis võib lugeda 18. sajandil viinapõletamist. Sellele aitas oluliselt kaasa 1766. aasta ukaas, millega lubati Eesti- ja Liivimaa mõisnikel osa võtta viinahangetest Peterburi. Kuna selle ukaasiga avanes kohalikel selle ala mõisnikel suur Venemaa viinaturg, muutus viinapõletamine massiliseks. 18. sajandi ja 19. sajandi vahetusel tegeles viinapõletamisega juba 85% Eestimaa mõisatest.

Eesti- ja Liivimaa kubermang

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang

Keisrinna Katariina II surma järel Venemaa keisriks saanud keisri Paul I juures saavutasid kohalikud seisused 1796. aastal asehaldurkorra tühistamise, kuna uus halduskorraldus oli vastuolus Uusikaupunki rahuga Läänemereprovintsidele tagatud autonoomiaga. Asehalduskorra haldus- ja valitsemiskorralduse muudatused jõustusid 1797. aastal. Erinevalt asehalduskorraeelsest ajast hakati nüüd Balti kubermangudest nekruteid võtma.

Kronoloogia

• 1710 – 1710 – põhjasõda Eesti alal
  • 1710. aasta katkuepideemia
• 1712 – Eestimaa 1712. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1715 – ilmus põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, tõlkimise eest vastutasid Eberhard ja Heinrich Gutsleff, varasemat väljaandmist oli takistanud põhjasõda
• 1715 – Liivimaa 1715. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1716 – Saaremaa 1716. aasta adramaarevisjon, 1.
  • 1719 – Saaremaa lahing 4. juuni
• 1721 – Uusikaupunki rahulepingu sõlmimine, millega Rootsi kuningriik tunnistas lõplikult Eesti- ja Liivimaa üleminekut Vene tsaaririigi koosseisu
• 1721–1725 – Liivimaa 1721.–1725. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1725–1726 – Eestimaa 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1726 – viljaikaldus Liivimaal
• 1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine
• 1730 – suvivilja ikaldus Liivimaal
• 1731 – viljaikaldumised Liivi- ja Eestimaal
• 1731 – Liivimaa (3.) Saaremaa adramaarevisjon, (2.)
• 1732 – Eestimaa 1732. aasta adramaarevisjon, 3.
• 1738 – Saaremaa (3.), Liivimaa adramaarevisjon, (4.)
• 1739 – Eestimaa 1739. aasta adramaarevisjon, 4.
• 1739 – Roseni deklaratsioon, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen deklareeris: talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; nii talupoeg kui ka tema varandus kuuluvad mõisnikule; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; talupoegade koormised pole seadusega piiratud
• 1739 – ilmus esimene trükitud eestikeelne piiblitõlge, tõlkis Jüri koguduse pastor Anton thor Helle
• 1739/1740 talv oli pikim ja külmim uusaja Euroopa ajaloos, viljaikaldumised Liivi- ja Eestimaal
• 1741 ja 1742 – erakordselt külm suvi ja Liivi- ja Eestimaal viljasaagi üldine ikaldus, aastaid 1741–1742 nimetati Liivimaal “suureks näljahädaks”
• 1744 – Liivimaa (5.), Saaremaa (4.) Eestimaa adramaarevisjon, (5.)
• 1748 – suvivilja ikaldus Liivimaal
• 1749 – põua tõttu peaaegu täielik rukkiikaldus Liivimaal
• 1750 – Saaremaa 1750. aasta adramaarevisjon, 5.
• 1756 – Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1756 – suvivilja ikaldus Eestis
• 1757 – näljaaasta Eestis
• 1757–1758 – Liivimaa 1757.–1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1758 – Eestimaa 1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1764 – Venemaa keisrinna Katariina II ringreis Tallinna ja Riia kubermangus
• 1765 – Eestimaa 1765. aasta adramaarevisjon, 7.
• 1773. aasta 23. veebruari ukaasiga keelas Katariina II kirikutesse, kirikuaedadesse ning linnades ja külades asuvatesse surnuaedadesse matmise
• 1774 – Eestimaa 1774. aasta adramaarevisjon, 8
• 1782 – Eestimaa/ Liivimaa 1782. aasta hingerevisjon / (ülevenemaaline) neljas hingerevisjon
• 1782 – Eesti- ja Liivimaa kubermangu ning Venemaa keisririigi sisekubermangude vahel kaotati tollipiir
• 1783. aasta 3. mail kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks
• 1783 – Balti kubermangudele laiendati Peeter I poolt 1724. aastal Venemaal kehtestatud pearahamaks
• 1783 – väga palav ja põuane suvi ning saagiikaldus
• 1783 – Tallinna ja Riia asehaldurkonna moodustamine
  • 1783. aasta 5. juuni ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.
  • 1783 – Paldiski sai linnaõigused
  • 1784 – Võru linna asutamine ja linnaõiguste saamine
• 1784 – Pearaharahutused Eesti- ja Liivimaal
• 1785 – kehtestati 1785. aasta Vene linnaseadus, Katariina II-se linnade armukiri
• 1785 – üldine ikaldus, mis põhjustas näljahäda aastatel 1786–1787 näljahäda Eestis
• 1786 – saagiikaldus Liivi- ja Eestimaal
• 1786–1787 – näljahäda Eestis ja ka mujal Venemaa keisririigi kubermangudes (Smolenskis, Moskvas, Tambovis, Voronežis, Rjazanis, Ukrainas jm), seda on loetud koguni kõige raskemaks näljaajaks Venemaa keisririigis 18. sajandil
• 1787 – viljaikaldus Liivi- ja Eestimaal
• 1794 – 1795 – Eestimaa 1794.–1795. aasta hingerevisjon
• 1788–1790 – Vene-Rootsi sõda (1788–1790)
• 1788, 1789, 1790 – viljaikaldused
• 1789 – 27. veebruaril (vkj) avati Tallinna ülemrahvakool, vene­keelne neljaklassiline ülemrahvakool kubermangulinnas Tallinnas. Katariina II poolt 5. augustil 1786 kinnitatud rahvakoolide põhikirja alusel pidi maakonnalinnades avatama ka kaheklassilised alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid avamata
• 1796 – asehaldurkorra tühistamine
• 1796 – hakati võtma Venemaa sõjaväkke nekruteid (teenistusaeg 25 aastat)
• 1798/1799. aasta talve pakane kahjustas talivilja ja põhjustas vilja- ja linaikalduse
• 1800. aasta suve peaaegu pidevad vihmasajud ja külmad põhjustasid viljaikalduse. Kaks järjestikust ulatuslikku ikaldusaastat põhjustasid suure leivapuuduse, viljasaak oli Eestimaal umbes 10–20% madalam eelmiste aastate tasemest.

Vaata ka

17. sajand Eestis 19. sajand Eestis

Balti kubermangud Balti erikord

Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikkel Liivimaa rüütelkonna aadlimatrikkel

Eestimaa kubermang Eestimaa kubermanguvalitsus

Liivimaa kubermang Liivimaa kubermanguvalitsus