Sergei Zubatov

Sergei Vassiljevitš Zubatov (Сергей Васильевич Зубатов; 7. aprill (25. märts) 1864 Moskva – 15. märts (2. märts) 1917 Moskva) oli Venemaa politseiametnik.

Sergei Zubatov oli pärit politseiametniku perekonnast, kuid alustas riigiteenistust pärast gümnaasiumi lõpetamist 1884. aastal Moskva aadlihoolekandeteenistuse kantseleiametnikuna, 1886. aastast III klassi telegrafistina Moskva Kesktelegraafis.

Kaastöö ja töö Moskva ohrankaga (kaitsejaoskonnaga)

Nooruses osales Zubatov Narodnaja Volja ringides, 1883. aastal vahistati poliitilise tegevuse eest, kuid hiljem oma sõnade järgi pettus revolutsioonilises liikumises ning hakkas 1885. aastal ohranka agendiks ning hiljem kaastööliseks. 1886. aasta juunist oli Zubatov Moskva ohranka palgaline agent ning alates 1886. aastast olid ohrankal Zubatovi abiga teada kõigi Moskva põrandaaluste poliitiliste ringide liikmed ja nende plaanid ja trükikojad. Tema informatsiooni põhjal vahistati eri aegadel üle kahesaja nende ringide liikme.

Aastal 1888 Zubatov paljastati ning 1889. aastal alustas ta ametlikku teenistust. Aastatel 1889–1894 töötas Zubatov käsundusametnikuna Moskva Sandarmivalitsuse kaitsejaoskonnas ning 1894. aastal edutati ta juba Moskva kaitsejaoskonna ülema asetäitjaks ja aastatel 1894–1896 oli ohranka Moskva jaoskonna ülema abi.

Aastal 1896 sai ta Moskva kaitsejaoskonna ülemaks, ning 1902. aasta oktoobrikuust Peterburis asunud Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Eriosakonna ülemaks, kes vastutas poliitiliste operatsioonide eest. Aastal 1903 ta vallandati ning pärast seda ta riigiteenistusse ei naasnud.

Kui Zubatov sai teda Nikolai II troonist loobumisest 1917. aastal ja Venemaa monarhia likvideerimisest, sooritas ta enesetapu.

Zubaatovlus

Zubatov uuris kõikide sotsialismi teoreetikute töid ning möönis, et tööliste arvu kasv teeb nad suureks poliitiliseks jõuks. Kuigi Zubatov oli veendunud monarhist, uskus ta siiralt, et revolutsioonilist liikumist ei saa lämmatada repressioonide abil. Ta hakkas 1901. aastast looma politsei eestkoste all olevad tööliste ametiühingud, mis pidid suunama töölisliikumise revolutsiooniliselt teelt tööliste majanduslike huvide legaalse kaitsmise teele. Esimene niisugune ametiühing oli Moskva tööliste vastastikuse abistamise ühing mehaanikatööstuses (Общество взаимного вспомоществования рабочих в механическом производстве), mis loodi Moskva kindralkuberneri suurvürst Sergei Aleksandrovitši toetusel. Säärased ühingud loodi ka Odessas, Kiievis ja Minskis. Seda praktikat nimetati politseisotsialismiks. Revolutsionäärid hakkasid seda kutsuma zubaatovluseks (зубатовщина). Zubatovil ei õnnestunud aga veenda valitsust tööliste olukorda seadusandlikult parandama. Ka ettevõtjad ei olnud nende ametiühingutega rahul.

Pärast streikide seeriat augustis 1903 vallandas siseminister Vjatšeslav von Plehwe Zubatovi ning tema loodud ametiühingud saadeti laiali. Zubatov saadeti Peterburist välja ning vallandati 17. november 1903. aastal riigiteenistustest, koos keeluga osaleda poliitilises tegevuses.

Pärast Plehwe mõrvamist juulis 1904 keeldus Zubatov riigiteenistusse naasmast, ehkki ennistati ja taastati tema teenistusõigustes 30. novembril 1904.

Üks põhjusi oli see, et ta kartis oma poja elu pärast, mille kallale revolutsionäärid tema arvates võisid kippuda^[viide?]. Ta tõmbus tagasi ning elas riiklikust pensionist.

Zubatov on tuntud ka selle poolest, et ta lõi süsteemi informaatorite ja provokaatorite sokutamiseks kõikidesse revolutsioonilistesse organisatsioonidesse. Lääne-Euroopa eeskujul kasutas ta erariides detektiive (филёры; varjatud jälgimist) ja salajasi kaastöölisi (секретные сотрудники; agentuuri).

Zubtov õpetas kaisejaoskonna töötajaid sandarmikorpuse ohvitsere, suhtuma oma salajastesse kaastöötajatesse:

„Te, härrased, peate suhtuma oma salajasse kaastöötajasse, [...] kui armastatud naisesse, kellega Teil on salajane intiimsuhe. Hoidke teda nagu silmatera! Üks ettevaatamatu samm ja te saadate ta häbisse.“

Ta oli radikaalsete aktivistide oskuslik ülekuulaja, kes suutis mõnikord neid veenda selles, et Venemaa keisririik suudab vaeste heaks rohkem ära teha kui terroristid ja agitaatorid, kes kutsuvad välja riigi karmi reaktsiooni, mille tulemusena suutis ka kaasata revolutsiooniliselt meelestatud isikud kaastata salajasele kaastööle.

Töökohad

1889–1894, Moskva Sandarmivalitsuse kaitsejaoskonnas käsundusametnik;
1894, Moskva Sandarmivalitsuse kaitsejaoskonna ülema asetäitja;
1894–1896, Moskva Sandarmivalitsuse kaitsejaoskonna ülema abi;
1896-1902, Moskva Sandarmivalitsuse kaitsejaoskonna ülem;
1902-1903, Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Eriosakonna ülem

Välislingid

Sissekanne veebientsüklopeedias "Krugosvet" (vene keeles)
Sissekanne veebisaidil hronos.km.ru; foto (vene keeles)
Sissekanne veebisaidil humanities.edu.ru; foto (vene keeles)
Sissekanne veebisaidil tonnel.ru; foto (vene keeles)
Sissekanne veebisaidil Vestnik Zamoskvoretšja; foto (vene keeles)