Tartu Reaalkool

Tartu Reaalkool (saksa keeles Dorpater Realschule) oli 1877. aastal Liivimaa kubermangus Tartus avatud saksakeelne õppeasutus, mille lõpetamine andis õiguse pääseda eksamiteta õppima Riia Polütehnikumi.

Eellugu

1875. aastal viidi Venemaa Keisririigis läbi kutsehariduse reform, mille käigus kinnitas Venemaa keiser 15. mail Venemaa reaalkoolide põhimääruse. Reaalkooli asutamise mõtte Tartus algatas Tartu linnavalitsus (magistraat). Bürgermeister Carl Victor Kupffer esines 1875. aastal sellekohase palvega Riia õppekonna kuraatori Saburovi ees ja tegi ettepaneku, et riik andku üle Tartu Kreiskooli maja ja liikuv inventar ühes iga-aastase riigi toetusega (2271 rubla). Kreiskooli asemele lubas linnavalitsus asutada linnakooli. Kooli kuludeks oli ette nähtud 18 535 rubla, mis oli 5675 rubla võrra vähem üleriiklikust õppeklasside reaalkooli normaalsest kuluarvest kokkuhoidmise abil. Küsimuse otsustamiseks kulus tervelt 6 aastat. Vahepeal töötas kreiskoolis 8 alamat klassi ajutise katsena reaalkooli programmi piirides

Tartu Reaalkooli avamine

Tartu Reaalkool avati Tartu magistraadi taotlusel 1877. aastal endise Tartu Kreiskooli reorganiseerimise tulemusel. Ametlik luba Tartu Reaalkooli avamiseks saadi keisrilt alles 18. novembril 1880.

Tartu Reaalkooli direktorid olid: Andreas Bruttan (1880–1881); Johannes Ripke (1881–1892).

Õppetegevus

Tartu Reaalkoolis (Dorpater Realschule) toimus õppetöö saksa keeles. Koolis oli algul viis klassi, 1882. aastast pikendati õpiaega lõpuklassis primas kahele aastale, 1885. aastast muudeti kool kuueaastaseks. 1887. aastal avati kooli juures ka ettevalmistusklass, kuna elementaarkool ei olnud suuteline pakkuma vajalikke eelteadmisi reaalkoolile. Kooli arenemine oli sihitud sinna poole, et klasside arvu suurendada kuueni ning sellega võimaldada lõpetajail pääseda eksamile Riia polütehnikumi. See õigus saadi alles 1885. aastal.

Õppekavas olid: usuõpetus, saksa keel, vene keel, prantsuse keel, matemaatika, füüsika, keemia, ajalugu, geograafia, loodusõpetus, projektsiooniõpetus, joonistamine, laulmine ja võimlemine. Valikainena võis võtta ka kreeka keelt ja ladina keelt. Valikainete omandamine oli eelduseks gümnaasiumi lõputunnistuse saamisele, ilma milleta ei olnud võimalik ülikooli astuda.

1887. aasta seadusega tuli koolis tarvitusele võtta kõigis Tartu õpperingkonna keskkoolides õppekeelena vene keel senise saksa keele asemel. Venestusajal, aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis. See oli sügav muutus koolielus ja tuli teostada 5 aasta jooksul. Saksa õppekeele aeg kestis ümmarguselt 10 aastat ja järgnev vene õppekeele aeg aastatel 1891–1918, s.o 27 aastat.

Tartu Reaalkool (Юрьевское (б. Дерптское) реальное училище) asus hiljem Riia tänav nr. 12 (kus hiljem tegutses Tartu Tütarlastegümnaasium), õppekeeleks oli vene keel. Eestlastele anti usuõpetust eesti ja sakslastele saksa keeles. Kooli direktor oli V. P. Sokolov. Tartu Reaalkooli õpilased kandsid hallist riidest munderülikonda; kuut musta laia rihma vaskse pandlaga, millel olid venekeelsed tähed Ю. P У. (kooli nime algtähed); müts oli laia põhjaga nokamüts rohekasmustast kalevist kollaste kantidega, ees kaks "kuldset" lehte ristamisi, nende vahel samad kooli nime algtähed. Õpilase sinel oli rohekasmustast riidest kollaste (vask) nööpidega ja kollaste kantidega krae lõkmetel.

1931. aastal võttis Tartu linna haridusnõukogu vastu otsuse likvideerida Tartu Poeglaste Reaalgümnaasium ja Tartu tehnikagümnaasium ning nende baasil luua Tartu poeglaste gümnaasium.

Kirjandus

• Allan Liim. "Saksa koolidest Tartus 19. sajandil." – Tartu, baltisakslased ja Saksamaa. Artiklikogumik. Koostajad: Helmut Piirimäe, Claus Sommerhage. Tartu Ülikool, Saksa filoloogia õppetool. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
• Kuidas Tartu kreiskoolist sai reaalkool. – Inseneeria 4, 2010