Oldenburgi krahvkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2014) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
Grafschaft Oldenburg 1091–1774 | |||||
 ,_comte_d%27Oldenbourg.svg) Lipp
Vapp
| |||||
.svg) Oldenburgi krahvkond Alam-Reini-Vestfaali ringkonnas | |||||
| Valitsusvorm | feodaalmonarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Oldenburg | ||||
| |||||
Oldenburgi krahvkond oli Saksa-Rooma riigi krahvkond.
1448. aastal sai Oldenburgi dünastiast Oldenburgi krahv Christian I Taani kuningaks, ning hiljem Norra ja Rootsi kuningaks. Üks tema pojapoegi, Adolf oli esimene Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsog.
Kui Oldenburgi dünastia pealiin, s.o Oldenburgi krahv Anton Günther 1667. aastal suri, läks see Taani kuninglikule perekonnale. Karl Friedrich Schleswig-Holstein-Gottorpi liinist abiellus Peeter I tütre Anna Petrovnaga. Tema nõbu Friedrich August sai 1774. aastal Oldenburgi hertsogiks. Üks tema vendi, Adolf Friedrich sai Rootsi kuningaks. Teise venna, Georg Ludwigi pojast Peter Friedrich Ludwigist sai 1823. aastal Oldenburgi suurhertsog. Järgnenud Oldenburgi valitsejad olid kõik tema järeltulijad.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Linna on esmamainitud 1108. aastal, siis kandis see nime Aldenburg. Linn muutus tähtsaks asukoha tõttu laevatatava Hunte jõe koolmekohas. Oldenburgist sai väike krahvkond palju võimsama Vaba Hansalinna Bremeni varjus.
Varaseimad ürikutes talletatud asukad praeguse Oldenburgi piirkonnas olid germaani hõim haukid. Oldenburgi krahvide põlvnemist saab jälitada sakside kangelase Widukindini (Karl Suure vastane), kuid nende esimene ajalooline esindaja oli Egilmar (suri aastal 1108). Egilmari järeltulijad olid Saksimaa hertsogite vasallid ja olid vahetevahel mässumeelsed. Neile anti keisririigi vürstitiitlid, kui keiser Friedrich I tükeldas aastal 1189 Saksi hertsogkonna. Sel ajal moodustas Delmenhorsti krahvkond osa Oldenburgi krahvide valdustest, kuid hiljem oli see neist mitu korda eraldatud apanaaži moodustamiseks perekonna noorematele harudele, nimeliselt aastatel 1262–1447, 1463–1547 ja 1577–1617.
Põhja- ja lääneosad tulevasest Oldenburgi suurhertsogkonnast olid sõltumatute või poolsõltumatute Friisi vürstide kätes, kes olid tavaliselt paganad, ja Oldenburgi krahvid hõivasid palju neid maid reas sõdades 13. sajandi algupoolel. Vaba Hansalinn Bremen ja Münsteri piiskop sõdisid samuti sageli Oldenburgi krahvidega.
1448. aastal sai krahv Dietrichi (suri 1440) poeg ja pärija nimega Christian kuid hüüdnimega Fortunatus Taani kuningaks kui Christian I. Kuigi kaugel Taani piiridest, sai Oldenburgist Taani eksklaav. Kontroll linna üle jäeti kuninga vendadele, kes rajasid lühiealise türannia.
1450. aastal sai Christianist Norra kuningas ja 1457. aastal Rootsi kuningas; 1460. aastal päris ta Schleswigi hertsogkonna ja Holsteini krahvkonna, mis mõjutas märkimisväärselt Oldenburgi tulevikku. 1454. aastal andis ta Oldenburgi üle oma vennale Gerhardile (u 1430–1499), kes sõdis pidevalt Bremeni piiskopi ja teiste naabritega. Siiski oli Gerhard 1483. aastal sunnitud loobuma oma poegade kasuks ja ta suri palverännakul Hispaanias.
16. sajandi algupoolel laienes Oldenburg taas friiside arvel. Protestantismi juurutas krahvkonnas krahv Anton I (1505–1573), kes kaotas ka kloostrid. Siiski jäi ta Schmalkaldeni sõjas ustavaks keiser Karl V-le ja suutis sellega oma territooriumi suurendada, omandades 1547. aastal Delmenhorsti. Üks Antoni vendi, krahv Christoph von Oldenburg (u 1506–1560) saavutas sõjamehe maine.
Antoni pojapoeg Anton Günther (1583–1667), kes päris valdused 1603. aastal, laiendas ja rikastas oma territooriume märkimisväärselt. Seetõttu pidas ta end targimaks vürstiks, kes kunagi Oldenburgi valitsenud. Jever omandati enne tema ametisse asumist, kuid 1624. aastal lisandusid tema maadele Knipphausen ja Varel; 1647. aastal ühendati lõplikult Delmenhorst. Neutraliteedi tõttu Kolmekümneaastases sõjas ja väärtuslike hobuste annetamise tõttu väejuht Tilly krahvile kaitses Anton Günther oma valdusi rüüstamise eest, mis puudutas peaaegu kõiki teisi Saksa riike. Ta sai ka keisrilt õiguse koguda tollilõivu alustelt, mis seilasid piki Weserit, tulus toetus. 1607. aastal püstitas ta renessansslossi. Oldenburg oli sõja ja segaduse ajal rikas linn ja selle rahvastik ja võim kasvasid märgatavalt. Kuid pärast Anton Güntheri surma langes Oldenburg taas Taani võimu alla ja 1667. aastal tabas linna laastav katkuepideemia ja varsti pärast seda hävis linn tules. Taani kuningad kaotasid linna vastu huvi ja see kaotas oma endise tähtsuse.
1773. aastal lõppes Taani võim ja 1777. aastal sai Oldenburgi piirkonnast hertsogkond. Siis ehitati linnas purustatud hooned klassitsistlikus stiilis üles.