Mine sisu juurde

Reede

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 16. detsember 2022, kell 10:54 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
 See artikkel on nädalapäevast; raamatu "Robinson Crusoe" tegelase kohta vaata artiklit Reede (raamatutegelane); samanimelise kultuuriajalehe kohta vaata artiklit Sirp (ajaleht); Eesti filmistuudio kohta vaata artiklit Reede (filmistuudio)

Reede on nädalapäev, millele eelneb neljapäev ja järgneb laupäev. Eestis on reede nädala viies päev. Paljudes maades ja kirikunädalas on reede nädala kuues päev.

Astroloogias on reede planeedi Veenus päev.

Reede on eestikeelse nimetuse saanud skandinaavia mütoloogiast pärit jumalanna Freya järgi. Otselaen tuleb nähtavasti skandinaavia ühiskeelest, kus sõnakuju oli ilmselt fredag (nagu ka praeguses norra bokmål'is). Vanapõhja keeles oli selle päeva nimetus tõenäoliselt Freyadag.

Kristluses peetakse reedet nädalapäevaks, mil Jeesus Kristus risti löödi. Õigeusklikel ja katoliiklastel on tavaks selle mälestuseks reedeti paastuda.

Reedet, mis satub 13. kuupäevale, peavad ebausklikud õnnetuks päevaks.

Reedet peeti kõige halvaendelisemaks, isegi õnnetuks nädalapäevaks. Töid siis ei alustatud. Eriti oli keelatud karjalaskmine, ei tohtinud kangast alustada ega lõpetada. Lubatud ei olnud ka külv, aiategemine, kalavõrkude seadmine, lamba niitmine, seatapmine, õue pühkimine. Lisaks oli keelatud kolimine ja reisileminek. Reedel võis aga putukatõrjet teha ning küüsi lõigata[1].

Arvati, et niisugune nagu on ilm reedel on see ka pühapäeval või kogu järgmisel nädalal. Saartel ja rannikul oli uskumus, et kui Kuu loomise aeg on reedel ja kuus on viis reedet, püsib halb ilm järgmise Kuu loomiseni. Sellist kuud peeti õnnetuks[2].

Nendes uskumustes kajastub ristiusu mõju – paastupäev, suur reede jms. Tuntav on ka Skandinaavia uskumuste mõju[1].

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 245
  2. Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 175

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]