Mine sisu juurde

Grimm

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 8. september 2021, kell 22:47 kasutajalt Palon Taavi (arutelu | kaastöö) (Link)
 See artikkel räägib spetsiaalsest jumestusest; teiste tähenduste kohta vaata Grimm (täpsustus).

Grimm on jumestus, mida kasutatakse teatris, filmikunstis, fotograafias ja mujal, et aidata näitlejal saavutada kujutatava tegelase välimust. Grimm on vahend, mis aitab näitlejal karakterit luua. Grimmi kavandab teatri- või filmikunstnik. Grimmi pealekandmist nimetatakse grimeerimiseks ja seda teostab grimeerija.

Üldiselt on grimm seotud inimese näo või peaga, kuid grimmi abil saab luua ka näiteks haavu kehale ja muuta kogu keha nahatooni. Grimmi saab luua mahuliselt, ehitades inimese loomulikule näole juurde erinevaid osi, või jumestuse ja väikeste lisadetailidega.[1][2][3][4]

Grimmiliike:

  • neutraalne grimm (igapäevane ja kaasaegne grimm)
  • ajalooline grimm (mõnd ajaloolist isikut jäljendav)
  • fantaasiagrimm (siia kuuluvad nt loomade, üleloomulike olendite jms grimmid)
  • karaktergrimm (pole päriselt kadunud, kuid seda kasutatakse vähe)

Ajalugu

Antiikajal ei olnud grimm teatris nii vajalik, kuna karakterite loomiseks kasutati maske, mis andsid näitlejale võimalusi muutuda kellekski teiseks. Thespis oli esimene näitleja, kes kasutas oma näo maalimiseks pliivalget ja veini. Keskajal kasutati Euroopas värve, et tuua esile erinevaid karaktereid. Näiteks, kui mängiti jumalat, siis värviti näitleja nägu valgeks või kuldseks, kui aga inglit, siis värviti nägu punaseks. Grimmi kasutati ka Eesti esimestes laulu- ja mänguseltsides Revalia (1863) ja Estonia (1865). Nendest mänguseltsidest arenesid välja Eesti kutselised teatrid.[5][6][7]

Karaktergrimm ja portreegrimm

Karaktergrimm

Karaktergrimmiga luuakse karakterit. Grimeerija võib olla nii loominguline, kui lavastaja või kunstnik on selleks oma kavandite ja visiooniga ruumi jätnud. Karakter võib olla kuri, rõõmus, pahur või helde näoga tegelane, aga ka näiteks jänes, koll, vanaproua jne. Ükskõik, mis teeb näitlejast kellegi teise, kasvõi lisatud sünnimärk näos loob juba karakterit.

Portreegrimm

Portreegrimmiga luuakse inimest, kes on päriselt eksisteerinud või endiselt eksisteerib. See grimm on matkimine ning proovitakse luua võimalikult täpselt konkreetset inimest. Näiteks filmis "Minu Leninid" (1997) tegi Tallinna Linnateatri endine grimeerija Mai Mänd Kalju Komissarovist võimalikult täpse Vladimir Iljitš Uljanovi ehk Lenini.[8]

Mahuline grimm

Karakter- ja portreegrimmi saab teha mahulise grimmiga, kui on vaja luua kindlat inimest või mingit karakterit, kus lisatakse juurde lõug, põsesarnad, otsmik, nina. Vahenditeks on põhiliselt silikoonist vormid, mis näitleja näolt võetud vormile plastiliinist ehitatakse ja silikooniga kaetakse. Helve Kelleri ja Mai Männi sõnul kasutati 1960. aastatel mahulise grimmi loomisel ka vatti, mis liimiga näitleja näole kleebiti ning marliga kaeti, et moondada nägu.

Mis vahe on grimmil ja maskil?

Grimm ehitatakse üles inimese näolt ning see liigub koos näolihastega. Mask on statsionaarne ega liigu inimese näolihastega kaasa. Grimmi pealepanemine ja eemaldamine võtab kauem aega ning on keerukam kui maski kasutamine. Maski saab lihtsalt näo eest ära võtta ja tagasi panna.[1][2][3][4]

Valgus- ja varjutoon grimmis

Grimmis mängib väga suurt rolli valgus ja vari. Rõhutades erinevaid kohti, saab muuta inimese nägu kas paksuks, kondiseks, kortsuliseks, suurendada põsesarnu jne. Kuid selle juures peab olema ettevaatlik, et looming ei muutuks ebaloomulikuks. Valgus saab esile tuua näo kõrgemaid kohti ning vari seevastu lohke ja sügavust. Valgustoon (värvina) on näo põhitoonist paar tooni heledam ning seda lisatakse ninaluu peale, põsesarnadele, silma ja kulmu alla. Varjutoon (värvina) on aga mõned toonid tumedam kui näo põhitoon, mis on kasutusel, et modelleerida näojooni – nina peenemaks või paksemaks, põski madaldada, vähendada lõuaotsa või esile tuua lõuajoont.[1][2][3][4][6]

Grimm ja valgustuskunst

Valgustusel on suur roll grimmikunstis. Võib olla tehtud väga hea ja efektne grimm, kuid kui see valgustusega ei sobi, siis võib see lihtsalt laval ära kaduda või tooni muuta. Grimeerija peab valgustuskunstnikuga väga tihedalt koostööd tegema, et laval võiks grimm esile tulla selliselt, nagu kunstnik on soovinud. Valgustuskunst ja grimm peavad teineteist toetama ja täiendama, et esile saaks tulla parim lahendus. Grimeerijal peab olema väga selge arusaam, mida teeb lavavalgustus tema loodud grimmiga.

Valgustuse mõju grimmile

  • Roosa – muudab külmad toonid tuhmimaks, soojad toonid intensiivsemaks. Näiteks kollane muutub oranžikamaks.
  • Ihuroosa – soodustab kõige rohkem grimmikunsti.
  • Tulipunane – rikub ära grimmi värvitoonid. Kõik toonid, välja arvatud tumedad ihutoonid, kaovad visuaalselt. Heledad ja keskmist tooni põsepunad ühtlustuvad tääniga (näo aluspõhja toon), kuid tumedamad põsepunad muutuvad punakaspruunideks. Kollasest saab oranž ja külmad varjutoonid muutuvad halli ja musta varjunditeks.
  • Võlts merevaik – toob esile soojad roosad ja ihutoonid.
  • Merevaik, kollane ja oranž – võimendavad ihutoone ja muudavad põsepuna oranžikamaks ning külmad värvid hallikamaks.
  • Roheline, hall – kõik ihutoonid ja põsepunad vastavuses võimendavad üksteist.
  • Hele sinakas-roheline – tuhmistab grimmi põhitoone. Selle vältimiseks tuleks lisada aluspõhjale põsepunatooni.
  • Sinised – põhjustavad halli ja enamiku ihutoonide paistmist punastena või lilladena.
  • Lilla – oranž, tulipunane ja helepunane muutuvad punasemaks. Punane paistab intensiivsemalt.
  • Purpur – mõjub grimmile samuti nagu lilla valgus, ainult et punased ja oranž on intensiivsemad ja enamik siniseid toone näivad lillad.[9]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Intervjuu Helve Kelleriga. [Helisalvestis].
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 IntervjuuÜlle Konovalovaga. [Helisalvestis].
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Intervjuu Mai Mändiga. [Helisalvestis].
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Intervjuu Külliki Pertiga. [Helisalvestis].
  5. ↑ Hartnoll, P. (1989). Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
  6. ↑ 6,0 6,1 Cummings, T. "History of makeup in Theater". Leaf.
  7. ↑ "Eesti muusika- ja näitemänguseltsid".
  8. ↑ Eesti Filmi Andmebaas. "Kalju Komissaarov".
  9. ↑ Kehoe, V. (1969). The Technique of Film and Television Make-Up for Color and Black and White.

Allikad

  • Ajalooarhiivi fondiloend. (2008) Eesti muusika- ja näitemänguseltsid. Vaadatud 11.12.2018.
  • Cummings, T. Leaf. History of makeup in Theater. Vaadatud 21.11.2018.
  • Filmi Andmebaas. (2018). Kalju Komissarov. Vaadatud 21.11.2018.
  • Hartnoll, P. (1989) Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Keller, H. (15.11.2018). Mahuline- ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Helve Kelleriga [Helisalvestis]. Tallinn.
  • Kehoe, Vincent (1969). The Technique of Film and Television Make-Up for Color and Black and White. New York: Hastings House Publishers. p. 21.
  • Konovalov, Ü. (19.10.2018). Mahuline ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Ülle Konovalovaga [Helisalvestis]. Viljandi.
  • Mänd, M. (09.11.2018). Mahuline ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Mai Mändiga [Helisalvestis]. Tallinn.
  • Pert, K. (13.11.2018). Mahuline ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Külliki Pertiga [Helisalvestis]. Tallinn.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Grimm&oldid=5958648"