Ahmed Ben Bella
Ahmed Ben Bella (araabia keeles أحمد بن بلّة; Aḩmad ibn Billah; 25. detsember 1918 – 11. aprill 2012) oli Alžeeria revolutsionäär, sõjaväelane ja poliitik.
Ta oli Alžeeria esimene president 15. septembrist 1963 kuni 19. juunini 1965.
Ben Bella sündis Alžeeria rannikuosa ühes kõige läänepoolsemas linnas Maghnias ja käis selle lähedal Tlemcenis põhikoolis. Tema vanem vend osales Prantsusmaa sõjaväes Esimeses maailmasõjas ja suri seal saadud haavadesse, veel 2 venda surid noorelt. 1936 astus Ahmed Ben Bella sõjaväkke, mis oli üks väheseid kohti, kus alžeerlased said karjääri teha, ja sõjaväkke vabatahtlikuna astumine oli levinud.
Ben Bella määrati teenima Marseille'sse, kus paistis silma peamiselt jalgpallurina. Ta treenis Marseille Olympique'i juures, aga mängis üheainsa ametliku mängu. See toimus 29. aprillil 1940 Cannes's Prantsusmaa karikavõistlustel FC Antibes'i vastu. Ben Bella oli keskpoolkaitsja ja lõi värava, Olympique võitis ja jõudis lõpuks finaali. Ben Bellale pakuti elukutselise jalgpalluri lepingut, aga ta loobus.
Pärast seda, kui Saksamaa 10. mail 1940 tungis Prantsusmaale, mobiliseeriti Ben Bella uuesti ja ta teenis välja Sõjaristi. Pärast Pariisi langemist ta demobiliseeriti, kuid ühines 1. Maroko jalaväedicisjoniga. Selle koosseisus sõdis ta Itaalias, ülendati veebliks ja Charles de Gaulle autasustas teda Monte Cassino lahingus ilmutatud vapruse eest Militaarmedaliga. Pärast maailmasõja lõppu pakuti talle ülendamist ohvitseriks, kuid ta keeldus, kui sai teada, kui pahasti oli Prantsuse armee kohelnud 8. mail 1945 Sétifis puhkenud koloniaalrežiimi vastasest ülestõusust osavõtjaid (neid tapeti palju tuhandeid).
1947 sai Ben Bella põrandaaluse organisatsiooni Organisation spéciale asutajaliikmeks. See seadis eesmärgiks Prantsusmaa koloniaalvõimu kukutamise ning sellest sai iseseisvussõda juhtinud sotsialistliku erakonna Rahvusliku Vabastusrinde otsene eelkäija. 1951 Ben Bella vahistati ja mõisteti 8 aastaks vanglasse, kuid ta suutis Põhja-Alžeeria keskosas olevast Blida vanglast põgeneda, algul Tuneesiasse ja siis Egiptusse. Pakistani toetuse tõttu Rahvuslikule Vabastusrindele reisis Ben Bella Pakistani välispassiga, mis raskendas Prantsusmaal ja tema liitlastel tema tabamist.
Alžeeria sõda puhkes 1954. Sel ajal oli Ben Bella Kairos ning ta sai üheks Ühtsuse ja Tegevuse Revolutsioonilise Komitee 9 liikmest. Kuid 1956 sundisid Prantsuse sõjalennukid selle lennuki, millega Ben Bella lendas, kurssi muutma ja Prantsusmaale lendama, kus Ben Bella uuesti vahistati ja alles 1962. aastal pärast Alžeeria iseseisvumist tagasi lubati.
Pärast kodumaale naasmist muutus Ben Bella järjest populaarsemaks ja 20. septembril 1962 valiti ta ühepoolsetel valimistel Alžeeria peaministriks. 8. oktoobril 1962 võeti Alžeeria ÜRO liikmeks. 1963 võitis Ben Bella presidendivalimised ja samal aastal korraldas ta Alžeeria kaitset Liivasõjas, kus Maroko ründas Alžeeriat, nõudes endale suuri alasid Saharas. Sõda lõppes territoriaalsete muudatusteta. 30. aprillil 1964 nimetati Ben Bella Nõukogude Liidu kangelaseks.
1965 kukutas sõjaväejuht Houari Boumédiènne Ben Bella veretu riigipöördega ja pani ta koduaresti, kus Ben Bella oli kuni Boumédiènne'i surmani 1979. Järgmisel aastal kolis ta Prantsusmaale, aga saadeti sealt 1983 välja. Seejärel asus ta Šveitsi Lausanne'i, kus asutas Liikumise Demokraatliku Alžeeria poole. Alles 1990 sai ta kodumaale tagasi tulla ja samal aastal osales ta Alžeeria esimestel mitmeparteilistel valimistel.
Ben Bella abiellus ajakirjanik Zahra Sellamiga. Nad tutvusid siis, kui Ben Bella oli koduarestis ja Sellami tuli temaga intervjuud tegema. Nad lapsendasid kaks tütart Mehdia ja Nouria.