Gatling
.png)
Gatlingi relv on selline automaatne tulirelv, mille laadimis-vinnastamismehhanism toimib ühe keskse telje ümber ringjalt asuvate vintraudade kimbu (pundi) pöörlemise tagajärjel. Sel põhimõttel toimiva kahuri ehitas ameeriklane Richard Gatling aastal 1861 ja patenteeris 1862. aasta novembris oma leiutisena (Gatlingi kahur).
Sel põhimõttel tulistavad tänapäeva täiuslikumad automaatkahurid ja kuulipildujad töötati välja alles hulk aastaid hiljem. Gatlingi kahur leidis omal ajal ohtrat kasutamist asumaade sõdades ning oli üks ameeriklaste võidu võti USA ja Hispaania sõjas 1898.
Gatlingi kahur püsis USA sõjaväe relvastuses aastani 1911, mil selle asendas tõhusam Maksim kuulipilduja. 20. Sajandi algul said enamiku riikide sõjavägedes valitsevaks lasu tagasilöögi energial toimivad automaatrelvad, Gatlingi põhimõte vajus pikaks ajaks unustuse hõlma.
Ajalugu
Kõik tänapäeva Gatlingi relvad on USA kodusõja ajal 1861 kasutusele võetud Gatlingi kahuri põhimõtte arendused. Vaatamata sellele, et Ameerika Ühendriikide valitsus ei olnud kodusõja ajal Gatlingi kahurist algul huvitatud, ostis Konföderatsiooni Liidumaade vägede kindral Benjamin Butler 12 sellist kahurit Petersburgi rinde kaitseks.
Gatlingi kahuri 6 või enamgi kesktelje ümber pöörlevat rauda, vähendasid iga üksiku raua ülekuumenemist tulistamisel. Padrunid langesid raudadesse raskusjõu toimel kahuri peal olevast kassetist, võimalikud padrunite tõrked ei häirinud tulistamist. Gatling polnud küll esimene, kes tuli mitmeraudse kahuri kasutamise ideele.
Algse Gatlingi automaatkahuri meeskonda kuulus neli meest. Kergeim selle kahuri tüüp kaalus 45 kg. Gatlingi kahur, mudel 1867 võimaldas teoreetiliselt 1200 lasku minutis, kuid praktikas tulistati sellest kuni 400 lasku minutis. Musta püssirohu asendamisel suitsuta püssirohuga lahenes ka Gatlingi kahurist tulistamisel tekkiva vaatevälja varjava tiheda suitsupilve probleem.
.jpg)
1946. aastal otsustasid General Electric insenerid katsetada muuseumist laenatud Gatlingi kahuri 1903. aasta mudelit, kasutades mehhanismi käitamiseks käsitsi väntamise asemel elektrimootorit. Tulemus oli eriti hea, insenerid said katsete lõpptulemuseks 5000 lasku minutis algupärase Gatlingi spetsifikatsiooni 200 lasku minutis asemel. Selle relva põhjal otsustati luua mootoriga ringiaetav 20 mm automaatkahur, mis sai tüübitähiseks M61 Vulcan. Relv võeti kasutusse 1949. aastal ning on relvastuses tänapäevani. Gatlingi põhimõttel toimivad automaatsed tulirelvad on tänapäeval oma tulejõu tõttu sõjanduses väga hinnatud, neid kasutatakse nii jalaväetoetuseks, pardarelvadeks kui ka vaenulike lendobjektide tõrjes.
Tööpõhimõte
Gatling kujutab endast ümber keskse pikitelje pöörlevat hulka raudade punti (kimpu). Igal raual on oma lukumehhanism ja laengu süütamise lööknõel. Pundi (raudade kimbu) iga täispöördega riivistab väntmehhanism pundis oleva raua luku lahti, avab selle ja suleb uuesti. Luku avamise ja sulgemise ajal laaditakse raud uuesti. Raudade pundi pöörlemise teatud punktis suunatakse padrun raua avatud lukku. Pöörlemise järgmises punktis sulgeb väntmehhanism luku, kus padrun liigub padrunipessa, milles laeng süüdatakse. Jätkuval pöörlemisel avanenud raua luku järjekordsel tagasitõmbel tõmmatakse tühi padrunihülss välja ja heidetakse eemale. Edasise pöörlemise käigus juhitakse järgmine padrun veel avatud lukku. See protsess kordub iga pundis oleva rauaga kordamööda. Iga raud annab kogu pundile ühe pöördega lasu. Näiteks Gatlingi relva seitsmeraudse pundi ühe pöördega saadakse seitse lasku.
Gatlingi põhimõttes on ühendatud relva lihtne laadimine-vinnastamine, kiire tulistamise tempo, hea raudade jahutus ja mehhanismi toimimise töökindlus.