Isurid
Isurid on isuri keelt kõnelev läänemeresoome rahvas, kelle ajalooline asuala on Ingerimaa Soome lahe kagukaldal Narva ja Peterburi vahel.
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]
Nende endanimetus ižora (ižoralaine, inkeroine aga ka karjalaine) on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome Inkere) nimest, mis omakorda võib olla seotud vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Eestis on isureid varem ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja Nõukogude Liidus on aga isuritel ja ingerisoomlastel alati vahet tehtud ning pärast Teist maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestisse.[1]
Isurid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.[viide?]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Isurite keelelisteks eellasteks peetakse Laadoga järve ümbruses (Karjala kannasel) elanud nn laadogalasi ehk muinaskarjalasi, kes Petri Kallio ja Valter Langi hinnangul elasid seal alates 7.–8. sajandist ja pärinesid Lääne-Soomest. Laadogalastest kujunesid aja jooksul nii isurid, karjalased kui ka vepslased. Isurid elasid algselt (ühe hinnangu järgi alates 11.–12. sajandist)[2] ilmselt Neeva ja selle lisajõe Inkere (Ižora) kallastel, kust nad levisid mööda rannikut edasi lääne poole kuni Narva jõeni. Kirjalike allikate kohaselt kuulus Neeva ja Inkere ümbrus alates 13. sajandi II poolest (teistel andmetel juba 12. sajandist)[1] osaliselt autonoomse Isurimaana Novgorodi vürstiriigi koosseisu.[3] Isuri ülikud olid Novgorodi vasallid ja venestusid ajapikku.[1] Isuri pärimuste sarnasused bütsantsi-vene pärimuskultuuriga näitavad varaseid sidemeid slaavi hõimudega.[4] Arheoloogilised leiud osutavad Isurimaa karjalapärastumisele 12.(?)/13.–14. sajandil, kuid pole selge, kas või millises ulatuses see tähendab uue rahvastiku juurdevoolu või kohalike kultuuri- ja keelevahetust. 14. sajandil algas selle piirkonna isurite kiirem venestumine.[3]
Soome lahe lõunaranniku isurite ajalugu kujunes teistsuguseks. Seal on alates 11.–12. sajandist arheoloogiliselt tuvastatav omapärane matmisviis, mis selgelt eristus vadjalastest, karjalastest ja slaavlastest ning mille järjepidevus on jälgitav kuni ajaloolisest ajast tuntud isuriteni välja. Mitmed uurijad on arvanud, et tolle piirkonna isurite kultuur hõlmas mingit varasemat kohalikku komponenti. Sellele osutab nende majandusviisi – küttimise, kalastamise ja kaubanduse – erinevus läänemeresoomlastele tüüpilisest põlluharimisest ja karjakasvatusest. Samuti arvatakse olevat läänepoolsete isurite keeles tuvastatud märke substraadist. Valter Langi oletuse järgi on rannaisurite esivanemad seda piirkonda varem asustanud rahvastik, kes kõneles lääneuurali keele seda vormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled, ja kes sisserännanud isurite mõjul oma keelt vahetasid.[3]
Novgorodi ja selle katoliiklike läänenaabrite (Vana-Liivimaa, Rootsi) vaheline sõjategevus toimus osaliselt just isurite (ja vadjalaste) asualal. 1478. aastal liideti Novgorod Moskva suurvürstiriigiga, mis küüditas 1480. aastail osa isureid Venemaa siseosadesse, tuues asemele venelasi. 1617. aasta Stolbovo rahuga läks Ingerimaa Rootsi koosseisu[1] ja kohalikele õigeusklikele hakati luterlust peale suruma. Kuigi Rootsi superintendendid arvasid esialgu, et isureid ja vadjalasi on lihtne luterlusele võita tänu nende keelelisele lähedusele soome keelele, põrkusid nad siiski tugevale vastuseisule. Näiteks on teada ühe isuri talupoja kiri Rootsi kuningale, kus ta teatab, et nad soovivad rahva enda poolt valitud vene preestreid, mitte Rootsi piiskopi poolt määratuid. Vastupidi riigivõimu poolt loodetule kohalike sidemed õigeuskliku Venemaaga pigem tugevnesid. Rootsi vaimulike tegevus pani inimesi Venemaale põgenema, mis muutus massiliseks 1656. aasta sõja ajal.[5] Osa õigeusklikke isureid jõudis Venemaal Oredeži jõgikonda, sealt pärineb isuri keele oredeži murre. Paigalejäänud isurid osalt assimileerusid lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega. Põhjasõjas vallutas Venemaa Ingeri tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse Peterburi linn, mis tõi kaasa venelaste suure sisserände. Samas kasutasid isurid võimalust sinna tööle ja elama minna, eriti pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal.[1]
Asuala
[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval elavad isurid peamiselt ajaloolise Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola poolsaarel, Soikkola poolsaarel ja Kovaši jõgikonnas (soome keeles Hevaa) ning Peterburis. Administratiivselt asuvad need Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajoonis. Pinnamoelt on piirkond valdavalt tasane ja ala katab suures osas mets.[1]
Arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]1848. aastal oli Peter von Köppen andmetel 17 800 isurit. 1897. aastaks oli nende arv tõusnud 21 700-ni.[1]
1926. aasta loendusandmete järgi oli isureid üle 16 000 (teistel andmetel 26 137)[1] , 1989. aastal aga saadi neid kokku ainult 449. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 327 isurit, kellest 177 saadi kirja Leningradi oblastis ja 53 Peterburis. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 266 isurit.[6] Viimastel aastakümnetel on arvukuse languse peamiseks põhjuseks ilmselt venestumine.[viide?]
Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 56 isurit.[7] 2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 51 isurit (25 meest ja 26 naist). Neist 3 emakeel oli isuri keel ja 31 olid Eesti kodanikud.[8]
Uskumused
[muuda | muuda lähteteksti]Viimase tuhatkonna aasta jooksul on isurid kuulunud õigeusu mõjusfääri, ehkki selle usu vastuvõtmine toimus sisuliselt alles 16. sajandi paiku ja kristluse-eelse usundi elemendid ei ole tänapäevani isuri küladest täielikult kadunud. 20. sajandil hakkas levima ateism ja sajandi lõpul ka mitmed uususundid.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Eesti Rahva Muuseum: Isurid
- ↑ Piret Lotman, Ingerimaa vene õigeusklike identiteet 17. sajandi esimesel poolel luterlikust vaatepunktist, Tuna, 2003 nr 3. lk 10; viitega allikale M. Sivonen. „Me inkerikot, vatjalaiset ja karjalaiset”, Uskonnollinen integrointi ja ortodoksisen vähemmistön identiteetin rakentuminen Ruotsin Inkerissä 1680–1702. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2007. Lk 42–43
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 254–257
- ↑ Piret Lotman 2003, lk 10–11
- ↑ Piret Lotman 2003
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2020. Vaadatud 30. juunil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Päring Statistikaameti andmebaasist
- ↑ https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2021__rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad__rahvus-emakeel/RL21442/table/tableViewLayout2
Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Arvo Laanest, "Isurid ja isuri keel – meie lähemaid sugulaskeeli". Tallinn 1964
- Paul Ariste, "Isuri keelest". Emakeele Seltsi aastaraamat II, Tallinn 1956
- Ott Kurs, "Ingeri põliselanike saatus". Akadeemia 7, 1990
- Elena Fell 2019. Izhorians: A disappearing ethnic group indigenous to the Leningrad region. Acta Baltico-Slavica 43.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Isurid |
- Eesti Rahva Muuseum: Isurid
- Igor Tõnurist: Isuri rahvamuusikast
- Asti Pärnsalu, uurimus. Ingeri rahva kujunemine ja kannatusterohke saatus, eriti 20. sajandil[kõdulink]
- Eva Saar, magistritöö. "Isuri keele Soikola murde verbi muutmissüsteem"
- "Ingerimaad on eri rahvad omaks pidanud" Pärnu Postimees, 26. mai 2005
- Teet Roosaar. "Narva jõe taga kuuleb eesti keelt harva" Pärnu Postimees, 26. mai 2005
- Anneli Ammas. "Isurid sulgesid küla läbinud tee Ust-Luga sadamaehitajatele " Eesti Päevaleht, 24. märts 2008