George Stinney

George Junius Stinney noorem (21. oktoober 1929 Pinewood, Lõuna-Carolina - 16. juuni 1944 Columbia, Lõuna-Carolina) oli afroameerika poiss, kes mõisteti süüdi ja hukati 14-aastaselt ja noorim ameeriklane kinnitatud sünnikuupäevaga, kes on 20. sajandil hukatud. Tema süüdimõistnud kohtuotsus tühistati 2014. aastal, kuna ta polnud saanud õiglast kohtuprotsessi.

Stinney oli George Junius Stinny vanem (1902-1965) ja Aimé Brown Stinney (1907-1989) seitsmest lapsest neljas. Pere elas Alcolu väikelinnas Lõuna-Carolina osariigi pealinn Columbiast umbes 90 km kagus. Alcolu oli kohaliku puidutööstusettevõtte D.W. Alderman & Sons linn, ka Stinney isa töötas linna saeveskis ja elas firmale kuuluvas majas. Jim Crow aegsele lõunaosariigi väikelinnale tavaselt oli ka Alcolu segregeeritud - musta- ja valgenahalised elasid eraldi raudtee pooltel ning käisid eraldi koolides ja kirikutes, läbikäimist rasside vahel sama hästi kui ei olnud. 1944. aastal oli Stinney 14-aastane, 154 cm pikk ja kaalus umbes 40-43 kilogrammi, ta elas koos 17-aastase venna Johni, 12-aastane venna Charlesi, 10-aastase õe Katherine ja 7-aastase õe Aiméga; 21-aastane vend LeRoy ja 20-aastane õde Carolina olid kodust lahkunud.

23. märtsil 1944 leiti linna mustanahaliste poolelt kahe valgenahalise tüdruku - 11-aastase Betty June Binnickeri ja 7-aastase Mary Emma Thamesi - surnukehad, kui eelmisel õhtul ei olnud tüdrukud koju tulnud. Selgus, et tüdrukuid oli pekstud tundmatu tömbi metallesemega, milleks ilmselt võis olla raudteenael. Mõlemal tüdrukul tuvastati raske koljutrauma, mis koroneri aruande järgi olid tekitatud "ümara peaga, umbes haamri suuruse tömbi esemega".

Viimati oli tüdrukuid nähtud jalgrattaga sõitmas, kui nad käisid lilli otsimas; nad olid Stinney maja juures küsinud Stinneylt ja ta õelt Aimélt, kas nad teadsid, kust leida kannatuslilli (maypop). Stinney õde Aimé meenutas, et ta oli koos Stinneyga sel ajal, kui politsei tegi kindlaks, et mõrvad toimusid. 24. märtsil 1944 teatas šerif, et on vahistanud "George Juniuse" ning et poiss tunnistas mõrvad üles ja juhatas politseinikud "peidetud rauajupini".

Stinney koos venna Johniga vahistati mõrvakahtluses. John lasti peagi vabaks, kuid George jäi endiselt ülekuulamisele. Ta sai näha oma vanemaid alles peale kohtuotsust ja süüdimõistmist. Käsitsi kirjutatud tunnistuse kohaselt oli tema vahistanud politseinik Clarendoni maakonna abišerif H.S. Newman, kes ütles: "Ma vahistasin poisi nimega George Stinney. Ta tunnistas üles ja ütles mulle, kust leida rauajupp, umbes 15 tolli (38 cm) kaugusel sealt, kus ta ütles, et viskas selle kraavi umbes kuue jala (1.83 m) kaugusel jalgrattast." ("I arrested a boy by the name of George Stinney. He then made a confession and told me where to find a piece of iron, about 15 inches where he said he put it in a ditch about six feet from the bicycle.")

1995. aastal ütles Stinney 7. klassi õpetaja W.L. Hamilton - mustanahaline mees, intervjuus ajalehele "The Sumter Item", et mõrvapäeval oli Stinney koolis kakelnud naabritüdrukuga, keda ta oli väikese noaga kriimustanud. Stinney õde Aimé Ruffner nimetas seda alusetuks ja võttis Hamiltoniga ühendust, küsides, miks ta seda ütles, Hamilton olevat seepeale vastanud, et talle oli selle eest makstud ("because they paid me"). Hamilton suri mõnda aega peale intervjuu avaldamist.

Stinney vahistamise järel vallandati tema isa oma töökohalt kohalikus saeveskis ja pere pidi maja koheselt vabastama. Kartes oma elu pärast, põgenesid nad Alcolust. Stinneyt hoiti vanglas 81 päeva, lintšimisohu tõttu viidi ta osariigi pealinna Columbiasse. Teda kuulati üle üksinda, ilma vanemate või advokaadita. Kuigi USA põhiseaduse 6. paranduse kohaselt on süüdistataval õigus õigusnõustamisele, otsustas USA Ülemkohus alles 1963. aastal kohtuasjas Gideon v. Wainwright selgesõnaliselt, et süüdistatavale peab võimaldama esindatus kriminaalmenetluse ajal.

Stinney kohtuprotsess algas 24. aprillil 1944. Tema kohtu poolt määratud kaitsjaks oli 31-aastane maksuvolinik Charles Nelson Plowden, kes kandideeris osariigi seadusandliku kogu valimistel novembris. Plowden ei vaidlustanud kolme politsenikku, kes tunnistasid, et Stinney oli mõrvad üles tunnistanud, ega proovinudki Stinneyt kaitsta. Ta ei vaidlustanud ka seda, et prokuratuur esitas kaks erinevat versiooni Stinney suulisest ülestunnistusest: esimese versiooni kohaselt oli ta proovinud aidata ühte tüdrukut, kes oli kraavi kukkunud ja oli nad tapnud enesekaitseks; teise versiooni kohaselt oli ta tüdrukuid jälitanud. Peale abišerif Newmani aruande ei eksisteeri Stinney ülestunnistusest kirjalikku allikat. Peale kolme politseiniku kuulas kohus üle ainult kolm pealtnägijat: pastor Francis Batsoni, kes avastas tüdrukute surnukehad, ja kaks arsti, kes teostasid lahkamise. Stinney kaitsjad ei kutsunud ühtegi tunnistajat, ei teinud ristküsitlust ja ei proovinudki teda kaitsta. Kohtuistung kestis vaid kaks ja pool tundi. Kohtusaalis viibis ligi tuhat valgenahalist, samas mustanahalisi kohtusaali ei lubatud. Toonasele ajastule tüüpiliselt koosnes vandekohus 12 valgenahalisest mehest (kuna Jim Crow seaduste tõttu ei lubatud mustanahalistel teenida vandekohtunikena). Vandekohus pidas nõu kümme minutit, seejärel mõistis Stinney süüdi ja kohtunik Philip Henry Stoll mõistis Stinney surma elektritooli läbi. Kohtuprotsessist ei eksisteeri ärakirja, Stinney kaitsjad ei esitanud apellatsiooni.

Stinney pere, kirikud ja kodanikuõiguste orgnisatsioon NAACP kirjutasid osariigi kuberner Olin D. Johnstonile, paludes tal Stinneyle armu anda. Johnston külastas Stinneyt osariigivanglas 14. juunil, kaks päeva enne hukkamist. Ta väitis hiljem, et oli rääkinud Stinney arreteerinud politseinikuga, ja et Stinney olevat ise üles tunnistanud, et oli tapnud Thamesi ja seejärel tapnud ka Binnickeri ja vägistanud tema surnukeha, mispeale olevat ta 20 minutit hiljem tagasi tulnud ja üritanud surnukeha uuesti vägistada. Samas on seda peetud vaid kuulujutuks, kuna tüdrukute lahkamise tulemused rääkisid Johnstoni väidetele vastu.

Stinney kohtuprotsessi ja hukkamise vahel said tema vanemad teda näha vaid ühe korra osariigivanglas Columbias. Lintšimise ähvardusel ei lubatud neil teist korda enam tagasi tulla.

Stinney hukati 16. juunil 1944 kell 7:30 hommikul. Kuna ta oli elektritooli jaoks liiga väike, pidi ta istuma toolile piibli peale. Kui elektrivool temast läbi käis, libises tal näomask peast, mispeale pealtnägijad nägid tema pisarais nägu. Ta maeti Lee maakonda Calvary baptistikiriku surnuaeda.

2004. aastal hakkas kohalik ajaloolane George Frierson juhtumit uurima, olles sellest lugenud ajalehes. Tema töö pälvis kolme advokaadi, Steve McKenzie, Matt Burgessi ja Ray Chandleri tähelepanu. Nad hakkasid juhtumit uurima ajaloolostest dokumentidest. Jaanuaris 2014 leiti uusi asitõendeid, sealhulgas Stinney õdede ja vendade tunnistused, et ta oli mõrvade toimumise ajal koos nendega. Leiti ka tüdrukute surnukehad leidnud pastor Batsoni vandetõend, kes oli nad vesisest kraavist välja tõmmanud. Tema ütluse kohaselt ei olnud kraavis või selle ümbruses palju verd, mistõttu võidi tüdrukud olla tapetud mujal ja nende surnukehad alles hiljem kraavi visatud. Stinney vanglakaaslane Wilford "Johnny" Hunter tunnistas, et Stinney oli talle öelnud, et teda sunniti üles tunnistama.

16. detsembril 2014 tühistas ringkonnakohtunik Carmen Mullen Stinney süüdimõistva otsuse, otsustades, et tema üle ei olnud õiglaselt kohut peetud, teda ei olnud effektiivselt kaitstud, tema põhiseaduslike õigusi oli rikutud ja tema ülestunnistus oli suure tõenäosusega pealesunnitud. Mullen leidis ka, et 14-aastase hukkamine 80 päevaga oli "julm ja evatavaline karistus" ja tema kaitsja "ei kutsunud ette tunnistajaid ega kasutanud edasikaebeõigust".

Peale Stinney kohtuotsuse tühistamist levisid kuuldused, et tüdrukute tegelikuks tapjaks võis olla 26-aastane valgenahaline George Washington Burke noorem, kes oli pärit jõukast perest ja suri umbes kolm aastat peale tüdrukute mõrva 1. veebruaril 1947 29-aastasena. Stinney õe ütluse kohaselt oli nende ema korra töötanud Burke'de juures, kuid kord oli koju tulles öelnud, et Burke'i isa (1895-1982) oli üritanud teha talle lähenemiskatseid, mispeale oli nende isa palunud tal sinna mitte kunagi enam tagasi minna. Stinney õde väitis, et ta oli kuulnud, et Burke ja tema vend olid Stinney süüdi lavastanud, kuna ta ema oli keeldunud seksuaalsest läbikäimisest keeldunud. Vanem Burke oli korraldanud tüdrukute esmase otsingu ja talle kuulus maa Greenhilli baptistikiriku taga, kust leiti tüdrukute surnukehad; lisaks oli ta olnud Stinney süüdimõistnud vandekohtu esimees. Ka kaks vanemat naist Alcolust olid meenutanud, et noorem Burke oli tuntud naistemees ja varas ning karistustest pääsenud. Ka Burke'i poeg Wayne oli hiljem väitnud, et ta vanaema ütles kord, et Burke oli tüdrukud mõrvapäeval tema maja juurest oma metsaveoki peale võtnud. 2017. aastal aga väitis ta, et polnud seda kunagi öelnud. Ka Stinney õde väitis hiljem, et peale seda, kui tüdrukud olid neilt küsinud kannatuslillede kohta, oli nende lähedalt mööda sõitnud metsaveok.