Eavan Boland

iiri luuletaja
Redaktsioon seisuga 23. september 2024, kell 15:58 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Eavan Boland (24. september 1944, Dublin - 27. april 2020, Dublin) oli iiri luuletaja, kirjanduskriitik ja kirjandusteadlane.

Luule

muuda

Hommikul leiti nad mõlemad surnuna.
Külmast. Näljast. Kogu ajaloo mürkidest.
Naise jalad ent olid surutud mehe rinnale.
Oma viimase ihusoojuse kinkis mees talle.

Ärgu ükski armastusluuletus eal selle läveni jõudku.
Keha kerge graatsia, aistilisuse
hämaraks ülistuseks
siin pole koht. Kuivaks kokkuvõtteks vaid aeg:

nende surm koos 1847. aasta talvel.
Ka mida nad kannatasid. Kuidas nad elasid.
Ja see, mis on mehe ja naise vahel.
Ja millises pimeduses see teinekord ilmutub.

  • Eavan Boland, "Karantiin", tlk Doris Kareva, rmt: "Rogha Danta: seitse iiri luuletari", 2005, lk 20


Öös paat sõuab piki jõge,
paadis seisab tundmatu naine,
kaks küünalt süüdatud silmis.
kaks aeru käes.

Mind nähes haarab ta paki kaarte:
mängime pandimängu? Mängime.
Kaotan iga kord nagu neetud
ning ta paneb mu peale kolm keeldu:

kaks korda süüa sessamas majas,
kaks korda ööbida sama katuse all.
kaks korda magada sama mehega,
kuni leian ta üles.

  • Eavan Boland, "Side", tlk Doris Kareva, rmt: "Rogha Danta: seitse iiri luuletari", 2005, lk 21


Noor mees armub Tõesse ja rändab terve maailma läbi ta otsingul. Lõpuks leiab ta Tõe metsalagedal väikeses majas - vana ja kühmus naine. Noormees tõotab pühenduda ta teenimisele - lõhub puid, kannab vett, korjab juuri, värsi, lehti, õisi ja vilju, mida naine oma tööks vajab.
Aastad mööduvad. Ühel hommikul ärkab mees igatsusest omada last. Ta läheb ja palub end oma tõotusest priiks, et pöörduda tagasi maailma.
Mõistagi, vastab Tõde, kuid vaid ühel tingimusel: sa pead neile kõnelema, et ma olen noor ja kaunis.

  • Eavan Boland, "Rahvajutt", tlk Doris Kareva, rmt: "Rogha Danta: seitse iiri luuletari", 2005, lk 22


Talve esimesest turbast selle tule ma tegin.
Vaata mulle otsa selle viimses, häilivas valguses.
Ütle mulle, et siiani tunned sa selle soojust.
Luba mulle, et kunagi sa ei kõnele tuhast.

  • Eavan Boland, "Söed", tlk Doris Kareva, rmt: "Rogha Danta: seitse iiri luuletari", 2005, lk 23