Rootsi-Norra
Rootsi-Norra oli Rootsi kuningriigi ja Norra kuningriigi personaalunioon aastatel 1814 kuni 1905.
| Rootsi-Norra | |
|---|---|
| rootsi Förenade konungarikena Sverige och Norge | |
| norra De forenede Kongeriger Norge og Sverige | |
| Pindala: 774 184 km² | |
| Elanikke: 7 560 000 (1905) | |
| Rahvastikutihedus: 9,8 in/km² | |
| Pealinnad: Stockholm ja Kristiania | |
 |
.svg)
Rootsi-Norras elas 7 560 000 inimest 1905. aastal.
Ühine maismaapiir oli ainult Venemaa Keisririigiga.
Personaaluniooni moodustamine
muuda1814. aastal otsustati Viini kongressil kompenseerida Rootsile Ees-Pommeri kaotus personaaluniooniga Norraga ning Karl XIII-st, kes oli Rootsi kuningas 1809–1818 sai ka Norra kuningas Karl II nime all 1814–1818.
Karl oli viimane Rootsi kuningas Holstein-Gottorpi dünastia Rootsi liinist. Kuna Karli kaks seaduslikku last surid lapsepõlves, siis kutsuti troonipärijaks Prantsusmaa kindral Bernadotte, kelle Karl lapsendas ning pärandas talle Rootsi kuningatrooni. Bernadottest sai Rootsi kuningas Karl XIV Johan ning uue Rootsi Bernadotte kuningadünastia rajaja.
| Nimi | Dünastia | Valitsusaja algus | Valitsusaja lõpp |
|---|---|---|---|
| Rootsi kuningana Karl XIII, Norra kuningana Karl II | Holstein-Gottorpi dünastia | 1814 | 1818 |
| Rootsi kuningana Karl XIV Johan, Norra kuningana Karl III Johan | Bernadotte'i dünastia | 1818 | 1844 |
| Oscar I | Bernadotte'i dünastia | 1844 | 1859 |
| Rootsi kuningana Karl XV, Norra kuningana Karl IV, | Bernadotte'i dünastia | 1859 | 1872 |
| Oscar II | Bernadotte'i dünastia | 1872 | 18. november 1905 |
19. sajandi keskel olid kahe riigi suhted head, levis ka panskandinavismi idee. Suhted hakkasid aga pingestuma peale 1860. aastail, kui kuningas Karl XV/IV lubas teises Schleswigi sõjas olnud Taanile sõjalist abi, kuid nii Rootsi kui ka Norra valitsused sundisid teda sellest taganema, kuna ta polnud koos valitsustega nõu pidanud.
Oscar II ajal hakkas aga unioon lagunema. Üheks põhjuseks oli, et ühine välispoliitika Rootsi välisministeeriumi kaudu, kuid Rootsil ja Norral olid erinevad huvid:
- Norra majandus oli rohkem sõltuv väliskaubandusest, seega rohkem mõjutatud merkantilistliku Rootsi protektsionistlikest seadustest.
- Norral olid tihedamad välissuhted Suurbritanniaga, Rootsil aga Saksamaaga.
- Norral oli rohkem huve väljaspool Euroopat.
Lisaks olid Norra poliitikas domineerivad liberaalsemad jõud, võrreldes Rootsi konservatismiga.
27. mail 1905 võttis Norra Storting vastu seaduse eraldi Norra konsulaatide loomiseks. Kui kuningas Oscar II selle vetostas, astus protestiks Christian Michelseni valitsus tagasi. Oscar keeldus tagasiastumispalvet rahuldamast. 7. juunil 1905 kuulutas Storting uniooni lõppenuks, põhjendades seda, et Oscar II oli Norra riigipea ametivolitused minetanud, kuna ei suutnud ametisse seada uut valitsust. Rootsi valitsus oli valmis uniooni lõpetama, kui norrakad selle referendumiga heaks kiidavad.
13. augustil 1905 toimunud referendumil hääletas 368 208 valijat uniooni lõpetamise poolt ja ainult 184 vastu. Kuigi naistel polnud valimisõigust enne 1913. aastat, kogusid Norra sufražetid kahe nädala jooksul 279 878 allkirja uniooni lõpetamise poolt.
Seepeale algasid Karlstadi nõupidamised. 23. septembril jõuti kokkuleppeni, mille Norra Storting kiitis heaks 9. ja Rootsi Riksdag 13. oktoobril. 26. oktoobril 1905 loobus Oscar II nõudlusest Norra troonile, millega tunnustas Norra iseseisvust ja nõnda oli unioon lõppenud. Norra trooni pakuti Taani prints Karlile, kes aga nõudis, et rahvale antaks võimalus valida, kas nad pooldavad monarhia säilimist. 12.-13. novembril hääletas 79% valijatest monarhia säilitamise poolt ja 18. novembril 1905 valis Storting ta kuningaks, mispeale ta nõustus ja temast sai kuningas Haakon VII.