Palestiina (piirkond)
Palestiina on ajalooline piirkond Lääne-Aasias Vahemerest Jordani jõeni.
|
See artikkel räägib ajaloolisest Palestiina piirkonnast; Palestiina riigi kohta vaata Palestiina. |
Piirkonna nimetuste hulgas on ka Püha Maa, Juudamaa, Jordani Läänekallas ja Kaanan.
Ajalooline Palestiina piirkond Lähis-Idas piirneb läänes Vahemere, idas Jordani jõe, Surnumere ja Wādī ʻArabaga, territoorium umbes 26 000 km². See on peamiselt mägine lähistroopilise kliimaga ala (idaosas kõrb), mida asustavad juudid ja araablased.
Pikemalt artiklis Lähis-Ida ajalugu- Pikemalt artiklis Süüria#Ajalugu
Ajalugu
muudaPalestiina on maakera vanimaid põllundus- ja karjanduspiirkondi, kust on leitud rohkesti mesoliitikumi (Natufi kultuur), neoliitikumi (Jeeriko) ja eneoliitikumi aegseid asulakohti.
3. ja 2. aastatuhandel eKr elasid Kaananis valdavalt läänesemiidi hõimud, kes rajasid linnriike, ülevõimu saavutamise pärast Palestiinas võistlesid Egiptus ja Mesopotaamia riigid.
18. sajandil eKr vallutasid Palestiina hüksoslased, 16.–13. sajandil allus ta Egiptuse ülevõimule.
13. sajandil eKr tungisid Palestiinasse iisraellased ning vallutasid maa 12. ja 11. sajand eKr, võideldes kaananlaste, vilistite ja paljude teiste hõimudega.
Iisraeli ja Juuda kuningriik
muudaÜhendatud Iisraeli kuningriik (1050 eKr–930 eKr) jagunes pärast Saalomoni surma umbes 926 eKr kaheks: Iisraeliks, mille 722 (või 721) eKr hävitas Assüüria, ja Juuda riigiks, mis 586 eKr langes Uus-Babüloonia võimu alla.
- Pikemalt artiklis Iisraeli kuningriik (ühendatud monarhia), Foiniikia riigid, Iisraeli kuningriik (Samaaria), Juuda riik, Moabi kuningriik
- Pikemalt artiklis Ammoni kuningriik, Edomi kuningriik, Vilistid
Uus-Babüloonias
muuda
Nebukadnetsar, kes oli enne Uus-Babüloonia valitsejaks saamist oma isa vägede juht, vallutas Egiptuselt Süüria ja Palestiina. 597 eKr allutas ta Jeruusalemma ja Juuda riigi ning püüdis seejärel vallutada Egiptust. Kuid see ei õnnestunud tal ning Juuda ja mitmed teised riigid hakkasid mässama. Seetõttu pidi Nebukadnetsar 587 eKr uuesti Jeruusalemma vallutama. Ta purustas Saalomoni templi ning viis suure osa juutidest Paabeli vangipõlve. Paabel oli Piiblis kirjeldatud linn muistses Mesopotaamias, mida ajaloolises kontekstis teatakse kui Babüloni.
Ahhemeniidide riigis
muudaAastast 539 eKr oli Palestiina Ahhemeniidide Pärsia riigi valduses. 6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius Ahhemeniidide Pärsia riik tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid, kokku ligikaudu 8 miljonit km²
Hellenismi ajastu
muuda
332 eKr vallutas maa Makedoonia Aleksander Suur, seejärel kuulus ta Egiptuse Ptolemaiostele ja aastast 198 eKr Süüria Seleukiididele.
- Pikemalt artiklis Aleksander Suur#Sõjaretked
Seleukiidide riik
muuda- Pikemalt artiklis Seleukiidide riik
Antiochos III Suur võitis sõjas Egiptuse Ptolemaiostega, 204. aastal eKr Ptolemaios V-t ning Egiptuse Ptolemaioste dünastia kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria.
Sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria ning Palestiina.
Antiochos III Suur andis juutidele ulatusliku omavalitsusõiguse, nagu neil oli olnud ka Ptolemaioste all, kuid Antiochos IV (175–164 eKr) sekkus juutide sisetülidesse, kehtestas Jeruusalemmas karmi sõjalise võimu ja lasi pühitseda Jahve templi Zeus Olümpiosele. Antiochus IV Epiphanes kehtestas Vahemere idakalda regioonis keelud juudi ja Samaaria rahvapühadele ning alustas Kreeka tavade tugevat juurutamist.
Hasmoneide dünastia
muuda
Aastatel 166–160 eKr toimunud juutide Seleukiidide vägivaldse helleniseerimispoliitika vastase Juudas Makabeuse juhtimisel toimunud Makabeide ülestõusu tulemusel 142 eKr Palestiina vabanes ja võimule tuli Makabeide dünastia. Aastatel u 140 kuni 116 eKr olid Hasmoneide dünastia valitsejad Seleukiidide riigi vasallid Juudamaa regioonis. Kui Seleukiidide riik umbes aastal 110 eKr nõrgenema hakkas, õnnestus Hasmoneidel saavutada täielik iseseisvus, riik laienes naabruskonnas ka näiteks Samaaria ja Galilea aladele. 2. sajandi eKr lõpul võttis Aristobulos endale kuninga tiitli ja katkestas seega formaalseltki sõltuvuse Seleukiididest.
Seleukiidide riigi järkjärguline kokkuvarisemine, mis oli omakorda tingitud roomlaste ja Partia impeeriumi pidevatest rünnakutest. Seda sama „võimuvaakumit", mis võimaldas juudi riigil iseseisvuda Rooma senati tunnustuse alusel aastal 139 eKr, kasutasid hiljem oma kasuks ära roomlased ise, tagades kontrolli Hasmoneide alade üle; Simon Makkabi pojapojapoegadest Hyrcanus II-st ja Aristobulus II-st said Julius Caesari ning Pompeiuse vahel toimunud varisõja etturid. Aastal 63 eKr allutas Rooma riigi poliitik ja väejuht Pompeius Palestiina Roomale.
Rooma impeeriumi ajastu
muuda
Pärast Pompeiuse ja Caesari surmi (vastavalt aastatel 48 ja 44 eKr) puhkenud vabastajate kodusõda muutis roomlaste kontrolli Juudamaa üle ajutiselt nõrgemaks, tänu sellele sai Hasmoneide dünastia koos Partia riigi abiga veel natukeseks ajaks iseseisvaks. Selle lühildase iseseisvuse purustasid roomlased peagi Marcus Antoniuse ja Augustuse juhtimisel. Herodes Suure valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Juudamaa ametlikult Rooma klientriigiks ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. 37–4 eKr valitses suuremat osa Palestiinat Roomast sõltuv Herodes Suur. 6. aastal muudeti Juudamaa, Samaaria ja Idumea alad Juudamaa provintsiks.
Dekapolis
muuda- Pikemalt artiklis Dekapolis
Kristluse teke
muuda- Pikemalt artiklis Jeruusalemma algkogudus, algkristlus, kristlus
1. sajandil tekkis Palestiinas algkristlus. Pärast Juudi sõda (66–73) kaotas Rooma keisririik juutide poliitilise autonoomia. Bar-Kohba ülestõusu (132–135) mahasurumise järel keelati juutidel Jeruusalemmas elada, nad hajutati keiser Hadrianuse korraldusel üle kogu Rooma riigi, Juudamaa nimi asendati ametlikult Palestiinaga.
Ida-Rooma riigi ajastu
muuda- Pikemalt artiklites Bütsantsi ajalugu ja Bütsants
395. aastal läks Palestiina Bütsantsi valdusse ning Bütsantsi-Araabia sõjas 630. aastatel kaotas Bütsants Süüria ja Egiptuse.
Kalifaadi ja muslimiriikide ajastu
muuda
Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustati naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kaliif ‘Umar (634–644) juhtimisel vallutati Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Tripoli (643).
634–638 vallutasid Palestiina araablased ning Palestiinast sai Umaijaadide Kalifaadi provints, tema põhiliselt kristlik semiitidest rahvastik võttis aja jooksul omaks araabia keele, suur osa ka islami usu. Palestiina (eriti Jeruusalemm) muutus 3 usundi (judaismi, kristluse ja islami) pühaks paigaks. Järgneva 50 aasta jooksul sooritasid Umaijaadide kalifaadi (661–750) väed korduvaid reide Bütsantsi halduses olevasse Väike-Aasiasse, piirasid kaks korda Konstantinoopolit ja vallutasid Aafrika asehaldurkonna (Aafrika eksarhaadi). Kaliif ‘Abd al-Mālik ibn Marwāni (685–705) valitsusajal kindlustas ta kalifaadi võimu Süürias, Palestiinas ja Egiptuses.
9. ja 10. sajandil tekkisid Umaijaadide järglaste Abbassiidide kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).
10. sajandist kuulus ala Egiptuse muslimeist Fatimiidide kalifaati. Fatimiidide dünastiale tegi 1171. aastal lõpu Aijubiidide dünastia rajaja Saladin.
Saladini Aijubiidide dünastia valitses suurt osa Lähis-Idast 12. ja 13. sajandil. Aijubiidid veetsid järgmise kümnendi uusi alasid vallutades. Aastaks 1183 oli nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini.
Ristisõjad
muuda1099. aastal vallutasid Palestiina ristisõdijad ning moodustasid Jeruusalemma kuningriigi, ristisõdijate võitlus Egiptuse Ajubiididega ja mamelukkidega lõppes ristisõdijate väljatõrjumisega 1291. aastal Lähis-Idast.
- Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik
Mamelukkide sultanaat
muuda
1250. aastal kõrvaldasid mamelukid võimult Aijubiidid ning haarasid Süürias ja Egiptuses võimu, kus mamelukid valitsesid Mamelukkide sultanaati kuni aastani 1517. 1260. aastal purustasid mamelukid Baibarsi juhtimisel Ain Jaluti lahingus mongolite väed ning peatasid mongolite edasitungi. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida Süüriast kaugemale.
.jpg)
Osmanite riigis
muudaAastatel 1516–1918 kuulusid Palestiina alad Osmanite riigile.
19. sajandi viimasel veerandil Sionistliku liikumise mõjul hakkasid juudid Euroopast Palestiinasse rändama.
Palestiina mandaatterritoorium
muudaEsimeses maailmasõjas vallutasid Briti väed 1917–1918 Osmanite riigilt kogu Palestiina, novembris 1917 teavitas Briti valitsus nn Balfouri deklaratsiooniga kavatsusest soodustada Palestiinas juutide rahvusliku kodu asutamist. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet. San Remo konverentsi otsusega (1920) tehti Palestiinast Suurbritannia Palestiina mandaatterritoorium, (Rahvasteliit kinnitas Suurbritannia mandaadi 1922. aastal).
Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk u 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939.
1939. aastal otsustasid britid piirata juutide sisserännet ja maaoste. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt USA valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.
Iisraeli riik
muuda
1947. aasta 29. novembril otsustas ÜRO Peaassamblee jaotada Palestiina juutide ja araablaste riigiks, säilitada nende riikide majanduslik liit ja eraldada Jeruusalemm omaette rahvusvaheliseks üksuseks.
1967. aasta Kuuepäevase sõja ja 1973. aasta nn Oktoobri- ehk Yom Kippuri sõja tulemusena kehtestas Iisrael kontrolli kogu Palestiina üle.
Palestiina Vabastusorganisatsioon
muuda1948. aasta 14. mail, päev enne Briti mandaadi lõppu, kuulutasid juudi organisatsioonid asutatuks Iisraeli riigi. Sellele vahetult järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas hõivas Iisrael umbes 6700 km² araablastele määratud Palestiina osast. Palestiina ülejäänud osa liideti Jordaaniaga. Palestiina araablaste vastupanurühmad ühinesid Palestiina Vabastusorganisatsiooniks, mis juhtis võitlust Palestiina araabia riigi rajamise eest.
- Pikemalt artiklites Gaza tsoon ja Jordani Läänekallas
Palestiina Omavalitsus
muuda1988. aastal kuulutas Palestiina end iseseisvaks, 1993. aastal lepiti Oslos kokku, et Iisraeli vägi lahkub Gazast ja Jordani Läänekaldalt ning luuakse Palestiina Omavalitsus. 2005. aastal tõi Iisrael oma väe Gaza piirkonnast välja. 2006. aastal tuli võimule Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel võitnud Hamas (saades 44% häältest ja 41% häältest sai Fataḩ).
- Pikemalt artiklites Palestiina ja Hamas
Galerii
muuda-
Palestiina, 1759 -
Palestiina, 1851 -
Palestiina, 1864 -
Palestiina, 1900 -
Palestiina, 1920 -
Palestiina, 1924 -
Palestiina, 1946
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Palestiina |