Michael V
Michael V Kalaphates või Takutaja (kreeka: Μιχαήλ Καλαφάτης; umbes 1015 – 24. august 1042) oli Bütsantsi keiser neljaks kuuks ajavahemikus 1041–1042. Ta oli keiser Michael IV õepoeg ja Michael IV abikaasa Zoe adopteeritud poeg. Ta hüüdnimi Takutaja (Kalaphates) tuli tema isa ametist.
| Michael V Kalaphates | |
|---|---|
 Michael V Takutaja | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 13. detsember 1041 – 21. aprill 1042 | |
| Eelnev | Michael IV |
| Järgnev | Zoe ja Theodora |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
umbes 1015 Paflagoonia |
| Surmaaeg |
24. august 1042 (26–27) Stoudiose klooster, Konstantinoopol |
| Vanemad | Stephanos ja Maria |
Päritolu ja lapsepõlv
muudaMichael sündis umbes 1015. aasta paiku Paflagoonias, tänapäeva Põhja-Türgis. Ta oli keiser Michael IV õepoeg. Michaeli isa oli laevastikuülem Stephanos, kes läks tülli väepealik Georgiosega ning sai kakluse käigust temalt peksa. Ajaloolane Michael Psellos on tema kohta öelnud, et Stephanos oli pärit mingist riigi ääremaal paiknevast tundmatust külast. Seal polevat isegi midagi külvatud ja kasvatatud, nii et Stephanosel puudus igasugune sissetulek. Hiljem asus ta elama mere kaldale, kus polevat ka suurt midagi teinud. Kui teised olid laeva valmis ehitanud, siis Stephanos vaid tõrvas ja takutas seda. Samas ei lastud tema käsuta ühtegi laeva vette. Isiklikult nägi Psellos Stephanost esmakordselt ajal, "kui saatus oli ta juba välja valinud". Siis olid tal seljas uhked riided, mis talle üldse ei sobinud. "Kuidas ennast Heraklesena kujutav kääbus ka poleks üritanud sarnaneda kangelasega, kuidas ka poleks ehtinud ennast lõvinahkadega või teinud mehehääli sõjanuia kohal, ikkagi sai raskusteta aru, mida ta endast tegelikult kujutab," kirjutab Psellos. Ja eks seda Psellose iseloomustust kinnita ka Georgiose käest saadud hale nahatäis.[1]
Keisriks saamine
muudaKeiser Michael IV oli raskelt ning tema surma oli peatselt oodata. Keisrinna Zoe ja keisri vend Johannes hakkasid varakult otsima neile sobivat keisrikandidaati. Nende valik langes lõpuks Michael IV ja Johannese õe pojale, kelle nimi oli samuti Michael.[1]
.jpg)
Keiser Michael IV suri 10. detsembril 1041. aastal umbes 30-aastasena[2]. Tema surmale järgnenud päevadel said õukonna kõige olulisemateks tegelasteks just keisrinna Zoe ja Johannes. Kui Zoel oli tänu keiserlikule verele vähemalt mingi õigustus võimupretensioonile, siis Johannes oli vaid keisrinna kunagise armukese vend. Arusaadavalt oli tal põhjust karta, et pärast vanema venna surma jääb ta ilma kõikidest ametitest ja rikkusest – ja see viimane oli tema jaoks eriti tähtis. Kuid ega keisrinnagi polnud vaba hirmust oma tuleviku pärast. Keisrinna lapsendas Stephanose poja, kellest sai Bütsantsi keiser Michael V. Ta sai hüüdnimeks oma isa ühe esimese ameti järgi Takutaja.[1]
Michael valitses väga lühikest aega – ta sai troonil olla vaid mõned kuud. Juba tema kroonimine oli endeline – keiser ei pidanud pikale tseremooniale ja riiete raskusele vastu ning minestas.[1]
Valitsemina
muudaTroonile saades oli Michael nagu ümber sündinud. Tagasihoidlikust ja nõrgukesest mehest sai hetkega ainuvalitsejast türann. Alles oli ta, pisarad silmis, tänanud oma onu Johannest osutatud au ja tehtud valiku eest, nüüd aga tagandas onu kõigist ametitest. Tema asemele tõstis ta oma teise onu Konstantinose. Kui Johannese ajal toimus ulatuslik riigi paljaksvarastamine, siis nüüd kadusid röövimisel igasugused moraali piirid. Konstantinos ja tema lähikondlased toppisid oma taskutesse kõike, mida vähegi said. Keiser samal ajal "märatses nagu jaksas". Tõeliste ja väljamõeldud vaenlaste kohitsemine muutus massiliseks.[1]
Ajaloolane Michael Psellose arvates oli Michael V erakordselt silmakirjalik: ta rääkis üht, tegi aga teist. Ta istus sageli õhtuti kellegagi peolauda ning jõi temaga ühest karikast, kuigi teadis ette, et juba järgmisel hommikul karistab teda rängalt. Ka polnud keisril mingeid tundeid oma lähedaste vastu. Psellos kirjutab: "Teda poleks liigutanud isegi see, kui ühel hetkel oleks üks suur laine minema pühkinud kõik tema sugulased."[1]
Kui Michael sai võimu enese kätte, oli tema ainsaks ideeks kõik ümber korraldada ja ära muuta. Seejuures oli väline toiming kui selline talle tunduvalt olulisem kui asjade sisu, ja see muutis kõik tema reformid kasutuks. Loomulikult olid kõik need õukondlased, kellele uus valitseja avas tee vargusteks, keisriga ülimalt rahul. Nad korraldasid talle hiilgavaid vastuvõtte, ja keisri hobuse kapjade ette laotati siidikangaid. Seesugustest armastusavaldustest pimestatud Michael järeldas, et rahvas on temast vaimustuses.[1]
Võimult kõrvaldamine
muudaPettekujutlus, et rahvas teda armastab, andis keisrile julgust keisrinna Zoe kõrvaldamiseks. Keisriks saamise eest pidi Michael olema Zoele sama tänulik kui Johannesele. See pealesunnitud tänulikkus aga piinas teda niivõrd, et Psellose sõnade järgi olnud ta "selle pärast, et kunagi nimetas Zoed valitsejannaks, nõus endal keele ära hammustama ja välja sülitama".[1]
1042. aasta 19. aprillil Zoe vangistati ning pandi laevale ja saadeti välja, millele mõne aja möödudes järgnes endise keisrinna vägivaldne pühitsemine nunnaks. Ning lõpuks, kui Michaelile viidi Zoe ilmalikust elust loobumise tõendina tema mahalõigatud juuksed, tundis keiser ennast võitjana. Kuid Michael eksis ja rõõmustas liiga vara. Kui pealinnas Zoe tagandamisest teada saadi, väljendas osa linlastest rahulolematust. Tänavatel olevat kostnud hüüded: "Ei taha Michaeli keisriks! Tahame emakest-keisrinnat!" Ning siis juba ähvardavalt: "Purustame Michaeli luud!" Olukord muutus niivõrd ärevaks ja ohtlikuks, et linnapeal-eparhil õnnestus vaevu kivirahe eest katedraali põgeneda. Peatselt kasvasid rahutused niisuguseks mässuks, millist Konstantinoopol polnud juba sajandeid näinud. Ja Michael oma käitumisega tõukas tormilainet tagant.[1]
Nende sündmuste pealtnägija Psellos kirjutab: "Keiser andus samal ajal naudingutele ja oli üleolev kõigi suhtes." Tundes õhus ohu märke, hakati ka õukonnas algul sosistama ja siis juba varjamatult rääkima vaesest tagandatud keisrinnast.[1]
._Harald_Sigurdsson_Hardrada_monument_in_Oslo,_Norway_2019-02-13_relief.jpg)
Psellos, kes tol ajal oli keisri sekretär, tegeles parajasti salajaste dokumentide dikteerimisega, kui kuulis väljast kisa. Ta põgenes pikemalt mõtlemata. Hiljem seletas ta oma käitumist asjaoluga, et teadis, kuidas sädemest võib sündida lõoke. Märatsev rahvahulk aga purustas juba keisri sugulaste elamisi, rabades sealt kaasa kõik väärtusliku. Kuid palees viibiv Michael ei võtnud midagi ette. Ikka veel ei pidanud ta väljas toimuvat sedavõrd oluliseks, et lasta ennast sellest häirida. Kui ta lõpuks aru sai, et asi on tõsine, ei suutnud ta ikkagi midagi otsustada. Lõpuks jäigi Michael omaenese palees lõksu. Lisaks läks osa tema ihukaitsjatest mässajate poolele üle. Ainsana tuli keisrile appi tema lemmikonu Konstantinos, kes üritas organiseerida palee kaitsmist. Hoonesse jäänud õukondlastele jagati relvad ning kiiruga anti korraldus tuua Zoe pagendusest tagasi. Selle sammuga loodeti rahvas maha rahustada ja panna mässule punkt. Pärast Zoe saabumist otsustas Michael näidata teda kohe rahvale, milleks endine keisrinna viidi hoone kõige kõrgemale kohale, kust ta oleks hästi näha. Kuid Michael tegi veel ühe, ja nüüd juba saatusliku vea. Ta nõudis kõigepealt, et Zoe jääks ka pärast mässajate maharahustamist edasi nunnaks, mida endine keisrinna ka lubas. Nii nägigi palee juurde kogunenud rahvas oma pettumuseks Zoed mitte valitsejannale määratud purpuris, vaid nunnarüüs. See pilt aga mõjus mässulistele nagu õli tulle valamine.[1]
Selleks ajaks ei nõudnud Michaeli tagandamist mitte ainult suurem osa rahvast, vaid isegi patriarh Alexios I Stoudites. Ta nõudis keisri ilmajätmist võimust ning kroonis 19. aprillil kloostrist tagasi toodud Konstantinos VIII tütre Zoe õe Theodora. See sündmus toimus päev enne Zoe tagasitoomist Konstantinoopolisse.[1]
Kui keiser ja tema onu mõistsid, et Zoe demonstreerimine rahvale on lõppenud oodatule vastupidise tulemusega, põgenesid nad paleest ja varjusid ühte kloostrisse. See aga ei suutnud neid päästa. Theodora käsul toodi nii Michael kui ka Konstantinos sealt välja ning torgati pimedaks ja saadeti pagendusse kloostrisse. Tema surmajaks on mõnedel andmetel pakutud 24. august 1042.[1] Skandinaavia saagade järgi torkas Michael V pimedaks Norra kuningas Harald Hardrada, kes oli Bütsantsi teenistuses ning sattunud Michael V ajal ebasoosingusse.[3]
Michael V kukutasid troonilt tema tädid Zoe ja Theodora, kellest kujunesidki viimased Makedoonia dünastia esindajad.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 299–304.
- ↑ David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 294–298.
- ↑ Michiel S. de Vries (1999). Developments in Europe: The Idea of Policy Generations. AmsTerdam: Amsterdami Ülikool. Lk 35–38.
| Eelnev Michael IV |
Bütsantsi keiser 13. detsember 1041 – 21. aprill 1042 |
Järgnev Zoe Porphyrogennete ja Theodora Porphyrogennete |