Gaia hüpotees

Gaia hüpotees on poolteaduslik vaade, mis väidab, et planeet Maa tervikuna funktsioneerib kui elav organism. Selle vaate esitas niisuguse nime all 1960. aastatel keemik James Lovelock.

1970. aastaks, kui Vikingi programm lõpuks Marsile jõudis, oli Lovelock juba arutlenud palju Marsi atmosfääriolude üle. Ta leidis, et kõik elusorganismid planeedil peavad ära kasutama ka planeedi atmosfääri ja selle läbi ka seda muutma, kuid Marsi atmosfäär oli peaaegu täielikus keemilises tasakaalus. Sellest järeldas ta Maa näite põhjal, et Marsil ei saa olla ühtegi elavat organismi. NASAle sellest teooriast ei piisanud.

Lovelock seletas, et organismid ammutavad keskkonnast toorainet, töötlevad seda oma tarbeks ning paiskavad jääkained keskkonda tagasi. Seega saaks elu tuvastada planeedi atmosfäärigaaside järgi. Nüüd, kus Marsil on avastatud metaani, ongi käimas kõva arutelu selle üle, kas metaan on keemiliselt tekkinud või on seda tootnud mingid organismid.

Lovelocki elu otsimise rakendusteooria hakkas aga tema sõnastamise hetkest alates elama iseseisvat elu. Darwin õpetas omal ajal, et organismid kohanevad keskkonnaga ning ellu jäävad ja arenevad tugevamad. Lovelocki loogika aga viis järelduseni, et organismid kujundavad omakorda ka keskkonda ehk organismid ja keskkond on tervik, mis ka ise käitub nagu elusorganism. Uus teooria sai kirjanik William Goldingu abiga Kreeka maajumalanna nime Gaia.

Niisiis selle teooria järgi on ka maakera üks suur elusorganism, mis ennast ise reguleerib ja optimeerib. Näiteks on Maa atmosfääris väga palju hapnikku ja metaani. Need kaks gaasi ei saaks omavahel koos eksisteerida, kui nende taset pidevalt ei õgvendataks. Õgvendaja on elu ise, s.t elusorganismide kooslus. Lovelock sõnastas Gaia hüpoteesi 1972. aastal järgmiselt:” Maa on elus ja iseorganiseeruv süsteem. Maa pole hunnik kive ja tükike tuld selle keskel ning õhuke elu kiht selle pinnal. Vaid midagi enamat. Maa pole organism. Kuid Maa on keha, mida peavad üleval ja mille keskkonda reguleerivad keerulised eluprotsessid.”

Gaia teoorial on kaks põhilist vormi: tugev Gaia ja nõrk Gaia. Esimese järgi on maailm suur eluvorm, mis hoiab enda atmosfääri sellisena nagu vaja, et hoida elus enda organisme. Nõrk Gaia väidab aga, et maa atmosfäär on selline just tänu organismide ühisele tööle.

Üks põnevamaid Gaia käsitlusi on ulmefilosoof Isaac Asimovilt. Esimest korda nimetab ta Gaiat Asumi sarja neljandas raamatus "Asumi äär", mis esmakordselt ilmus 1982. aastal. Gaia on planeet, kus iga indiviidi Mina on seoses kogu planeedi Meiega. Otsuseid tehes konsulteerivad kõik tegelased mõtetes kõigi teiste asjaosalistega. Otsuste tegemisel kaasatakse kogu planeet, kuna mälu paikneb kogu planeedis – ka planeedi anorgaanilises osas (taimed, kivid). Kokkuvõttes on Gaia väga harmoonilise ühiskonna kujund. Tolles raamatus on Gaia Asumi epopöa üks kõrvalepõige. Hilisemates raamatutes ("Asum ja Maa") selgub, et just Gaia ongi ideaal, mille poole Asimovi ülivõimekad (kuid robootika seadustest tulenevalt piiratud otsustusvõimega) robotid ühiskonda suunavad. Harmooniline ühiskond, kus kõik elusorganismid moodustavad omakorda veel ühe suurema ja tervikliku elusorganismi.

Aastani 1975 ei tehtud sellest teooriast pea üldse välja. Siis avaldati selle kohta artikkel populaarses teadusajakirjas New Scientist ning tuli välja ka sellest rääkiv raamat. Sellele oli algusest peale palju pooldajaid kui ka vastaseid nii teadusringkondades kui ka tavainimeste hulgas. Aastal 1971 hakkas Lovelockiga seda teooriat arendama ka tuntud ja tunnustatud mikrobioloog Lynn Margulis.

Gaia teooriat on ümber lükatud korduvalt, kuid mitte kunagi põhjapanevalt. Peamiselt on väidetud, et kuna looduslik valik vaatab iga organismi eraldi, siis ei saa olla Maad kui organismi mõjutavat tervikut olemas. Kuid kuna Maa uurimine on alles lapsekingades, ei saa praegusel ajal neid teooriaid ei kinnitada ega kõrvale heita.

Kirjandust eesti keeles

Lovelock, James 2007. Gaia kättemaks. (Järelsõna – Kalevi Kull.) Tallinn: Varrak.
Paul, Toomas 2006. Gaia tülikad tarkusehambad. Postimees 23. dets. vt
Vaher, Berk 2000. Gaia, memeetika ja Gaia memeetika. Rmt.: Maran, Timo; Tüür, Kadri (toim.), Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 119–128.

Vaata ka

Isaac Asimov